Ma olen nüüd siis ära proovinud, mis on lapsehoidmine täiskohaga.
Päev näeb välja nii. Tõusen hommikul kell 7, pool 8 läheb buss. Siin on imelikud bussiliinid, enamasti tuleb ümber istuda. Mina näiteks sõidan nr 14 ja istun ümber nr 10le. Hommikul on palju sõitjaid - lapsed lähevad kooli( kotid seljas) ja vanemad tööle.
Kohale jõuan kella 8ks, kui perekond on juba ärganud, aga mitte veel omadega valmis. Vanem tütar vahib veel viimaseid multikaid ja venitab riidesse panemisega. Neil on kiire, ainult meil Mariga on aega. Lõpuks on nad läinud ja meie Mariga kahekesi.
Hommikupuder söödud, tulevad tegelused, mida dikteerib väike tegelane.
Tunnen, et ma pole eriti loominguline. Praegu vaatame lapse eestvedamisel ühte loomaraamatut, mis on raske nagu kivi. Isegi kui püüan selle vahepeal ära peita ja väiksemaid-eakohasemaid raamatuid ette sööta, ei lähe see mitte.
Kui ilm vähegi kannatab, läheme välja jalutama. See on kõigi jaoks kasulik tegevus. Lühidalt, hommikupoolik möödub mängides ja lauldes. Lõunaunega pole ka üldse probleemi. Vaatamata ilmale, magab ta värskes õhus. Kui ühel lõunal proovisin tuppa magama panna, tekkis selline hüsteeria, et oi-oi.
Lõunauni kestab 2 tundi, mida ma siis võin oma äranägemise järgi sisustada. Kahjuks olen ma natuke ülemuretsev ja käin iga natukese aja pärast kuulatamas, kas laps ikka magab (vihmase ilmaga kuuri all).
Söömistest ma ei räägi- Marile ei pea toitu sisse toppima ega meelitama. Sööb ise ja kui toit meeldib, siis läheb toredasti. Ma ei kujuta ette, kuidas Tähismaade Juulike veel üksnes rinnapiimast toitub.
Õhtupoolik möödub oodates. Ootame, et emme helistab, et kell oleks juba rohkem, et teised tuleks koju. Me oleme Mariga mõlemad teineteisest väsinud.
Kui ükskord pääseme, siis on küll hea kerge tunne. Mina katsun esimese bussi peale jõuda. Koju!
Koti peale, sest midagi rohkem ma õhtul teha ei jaksa. Aga eks ma harjun.
Minu jaoks lapsehoidmise juures on üks suur probleem see, et pidev tegevuste kordumine päevast-päeva läheb mulle (küllap ka lapsele) tüütuks. Sul veab, et une ja söömisega muret pole. Meil olid need mõlemad tegvused suurte võitluste allikas, mis nõudis õigeid söögivalikuid ja täpseid ajastusi :)
ReplyDeleteAga need on alles lapsehoidmise õied. Viljad tulevad siis, kui sul vanem laps haigena paketti liitub :P
Jah, ma kujutan ette, sest siis tulevad lõputud tülid asjade pärast- kelle oma jne Väike on ka kange, äsab juustest kinni ja lahti ei lase või siis hammustab! Mis sa vihaga teed!
ReplyDeleteSöömine ja magamine (päevane) on suurema puhul probleemne.
Lapsed on ikka väga erinevad.
Hea on lugeda, et lehepööre elus on läinud asja ette. Kindlasti oli senine palgatöö tähtis ja oluline. Aga ega vähemtähtis pole ka vanaemaks olemine. Ning Sul veab. Üha vähematel see on ja paljudele ei antagi võimalust olla see pärisvanaema, endastmõistetav ja oluline osa lastelaste igapäevases elus.
ReplyDelete