Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.
Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.
Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn, - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.
Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.
(1976)
Hando Runnel
P.S. Mõeldes V-le, kellele see luuletus äkitselt meenus.
Tüdi, tüdimus on laiskusest, tavatses mu isa mind nii nimetada ja ütelda. Meil sinuga on tööd mitme eest, nii et isal polnud õigus. Psühholoogialoenguis püütakse mulle selgeks teha, et elu peab nautima ja tüdimus on märk valesti elamisest. Äkki peaks me ikkagi mehele minema, mis sa arvad? Siis oleks vähemasti kellelegi kasulik.
ReplyDelete;-)
Ma ei usu, Tiiu, et mehele minek tüdimuse vastu aitaks. Ja tüdimus tuleb ikka vahel peale, ole siis nii hoolas ja töökas kui tahes.
ReplyDeleteKauneid lähenevaid pühi!
Käsi püsti, kes veel tüdinenud on? Mina kaa, mina kaa-aa! Ei aita ei mees, reisimine ega muu. Kaamose aeg, mis parata... Aga see läheb mööda.
ReplyDelete