"Klassi" viimane järg tõmbas otsad kokku. Kaspar Kordes sai oma karistuse, mis oli nii leebe kui võimalik sellise teo eest. Järgmine aste oleks õigeksmõistmine.Muidugi ei arva ma, et Kaspari oleks pidanud avalikult hukkama, aga tavaarusaamise järgi on "tingimisi" karistus umbes nagu noomimine.
Kuulasin eile ka Vikerraadiost arutelu, mis järgnes näidatud osale iga kord. Seni ma pold seda kuulanud. Sissehelistajad olid enamasti vanad inimesed, kes tundsid muret, et sellised asjad võivad juhtuda. Üks papi arvas, et tuleb õpetada enda eest seisma nagu vene sõjaväes. Seal kiusati ka nii, et vähe pole, kui sa olid mömm.
Saates seletas asju lahti ka psühholoog ja jurist, targemaks sain. Oleneb inimesest/kurjategijast, kuidas ta karistuse vastu võtab. Mõni kannab ära ka reaalse karistuse, ise ennast süüdi tunnistamata, ja vabanedes alustab otsast.
Kaspari kuritegu oli tingitud kõrgeimast õiglustundest ja ülitundlikust loomusest. Aga psühholoog arvas, et, kuigi fiktsioon, ei ole Kasparil tulevases elus kerge. Nii impulsiivne ei tohiks olla, peab ennast talitsema, manitses psühholoog.
Ma ei oskagi midagi lisada.
Armastuse tärkamine kaitsja ja kaitstava vahel oli veidi "hollivuudilik". Ingrid (Laura Peterson) oli kaunis noor naine, Kaspar katki ja pettunud nooruk. Miks ei võinud viimasel tunded tekkida, liiati kui ta ennast nii hüljatuna ja üksikuna tundis? Aga kas see on eluline, et koolitulistaja riiklikuks kaitsjaks määratakse alles nii kogenematu algaja advokaat?
Kogu kohtumõistmine oli minu jaoks arusaamatu, aga mul pole ka ses osas mingit kogemust.
Kollase meedia ajakirjanikke ja advokaadibüroo juriste näidati ka väga eetikavabadena.
See osa meeldis mulle rohkem kui eelmine. Kõigele vaatamata läks hinge ja mõjus emotsionaalselt.
On vist aeg vaadata algusest lõpuni läbi ka põhifilm.
Loe ka siit.
Tore, Konnake, et võtsid ka arvustada. Lõpp oli ninnu-nännu seepärast, et inimesed armastavad häpiendisid. ja armastus peab sees olema. Mis puutub Ingridi äkitsesse armumisse, siis see tunne tulebki vahel kui välk, olen ma kuulnud!
ReplyDeleteKohtunikust ei saanud ma üldse aru - mis ta seal peitis ennast raudtara varjus, ise ka endine kiusatav? Prokurör oli vähemasti konkreetne ja jõuline, nagu nad enamasti on.
Äkki Kaspar oli nii kaval vend, et lootiski kergemini pääseda, lähenedes seksuaalselt imeilusale kaitsjale?
Ingrid oli ju meeste keeles vägagi "pandav". Ja neid ekse paistis tal mitu olevat.
Takkajärele tundub ka mulle, et filmi tegijad- asjapulgad ei osanud lihtsalt reaalsena paistvat lõpp-lahendust leida.
Viimane osa jättis hinge veel suurema küsimuse kui film ise - mis nüüd KAsparist saab, kuidas ta edasi elama hakkab? Vabaduses küll, aga eluaegse märgiga.
ReplyDeleteMida tähendas see lõpp, kui Kaspar pani vanaema juures oma asju kokku ja õue sõitis tema imeilus kaitseingel Ingrid?
ReplyDeleteMulle jäi mulje, et ta just pakkis lahti omi asju, kuna vanaema ka ju vahepeal kolis uude kohta. Ingridi tulek oli pigem üllatus. Ma võin eksida ka.
ReplyDeletePalun meemile, ehkki selle teemaga mittehaakuvale :D
ReplyDeleteMind häiris kogu järjeseeria puhul, et tegelastel puudus läbi filmi konkreetselt ülesehitatud karakter.
ReplyDeleteEriti segas õpetaja Laine - kalk ja hoolimatu, seejärel nõrk, tähelepanelik ja lõpuks taas kiretu...
Hüplik sari oli, käis ilmselt stsenaristile veidi üle võimete.
Kohtuvaidluste osa ajas naerma - seda võinuks edasi anda hoopis lühemalt.
Aga sellise seriaali tegemine oli vajalik. Kõneainet ja arutlusi jagub.