Endine koolikiusaja Toomas saab tulistamisel raskelt viga ja peab nüüd kogu ülejäänud elu olema ratastoolis.
Toomas on noor inimene ja tema ei näi esialgu aduvat, et ratastooli jäämine ei ole "tingimisi", vaid lõplik. Aga sellega kohanetakse enamasti. Toomast toidab lootus, et meditsiin areneb ja paranemine on veel võimalik.
Tema vanemad nii positiivselt meelestatud pole ega suuda oma masendust varjata, vähemalt ema.
Toomas on ilus sportlik selgete silmadega nooruk. Järje põhjal ei taha kuidagi uskuda, et ta põhifilmis nii julm kiusaja oli.
Vaataja süda võib nüüd rahulik olla: leidub koole ja klasse, kus koolivägivalda ei ole ja kus tehakse tublit ennetustööd. See on kool/klass, kuhu Toomas pärast taastusravi õppima asus.
Aga õige pea saame teadmise, et vale ja varjamisega uut elu alustada ei tohi.
Võtmeküsimus oli, miks üldse kiusatakse (koolis).
Kui Tooma uued klassikaaslased küsisid, miks Toomas seda tegi, siis jäi ta korraks mõtlema: "Tahtsin lihtsalt pulli teha. Algusest peale oli see üks pullitegemine."
Nii see vist ongi!??
Kui meie koolis põletas üks poiss teisele kaela peale kuuma kruviga jälje, siis ütles ta umbes sama: "Nalja tegin!"
See osa meeldis mulle vähem kui mõni eelmine. Liiga palju oli probleeme kokku kuhjatud. Näiteks see Afganistani- mehe enesetapp, mis jäi isegi arusaamatuks (ma tean küll, et juhtum on elust maha kirjutatud). Vanemate suutmatus uue olukorraga leppida. Noore alakehast halvatud mehe seksuaalelu jms
Aga kõige rohkem häiris mind peategelase ja ka mõne teise mittenäitleja halb diktsioon. Mul puudub oskus huultelt lugeda. Seetõttu läks minu jaoks palju kaduma.
See "uus klass" oli tegelikult hämmastav. Ma küsisin oma tuttavatelt noortelt ikka kolm korda. Kas PÄRISELT ka, on olemas selliseid mõistvaid ja arukaid lapsi tervelt 30 ühes klassis?
ReplyDeleteIgaljuhul, kui on, siis muidugi super. Annaks saatus meile õnne, et meie lapsed saaksid üles kasvada sellises seltskonnas:)
Just see mindki häiris, et kahe klassi erinevus oli niivõrd suur. Minu arust olid uue klassi tegelased märksa verevaesemad ja ka mängisid kehvemini (stsenaarium?) eelmisest klassist. No Paula/Thead ja seda uut tibi (isegi nimi ei jäänd meelde;) ei saa küll võrrelda, Thea kuju oli märksa mõjuvam. Perekonna rabelemist oli ka huvitav jälgida - ikka oli ema kirjutatud neurootiliseks ja isa mõistvamaks. Ses mõtttes saan aru, et olgu laps kui tahes pätt, ikkagi oma. Afgaani kadumine oli tema suhtelise reipuse ja elurõõmu juures ka kuidagi äkiline ja taustata. No muidugi ma arvan teadvat, milliseks võib "päris" sõda osa mehi teha, aga ikkagi! Kokkuvõtvalt - see osa oli mu meelest kahe nõrgima seas.
ReplyDeleteTõepoolest, sellest filmist jäi meelde Kati vanast klassist ja see....mis ta nimi oligi, see tüdruk, kes nii vanainimeselikult väljendus, et ta liiga noor veel, et siduda ennast vigase poisiga. Ise oli nii hakkamas seal pidus...:)
ReplyDeleteMa ei viitsinudki seda filmi vaadata, ilmselt tüdimuse mõju. Siit on huvitav neid ülevaateid ja arutelusid lugeda.
ReplyDelete:-)
Klassid võivad küll tõesti väga einevad olla, sest nähtamatud hoovused kallutavad ükskõik millise grupi õhustikku kas positiivses või negatiivses suunas.Ruumi sisenedes olen alati tunnetanud, kas selles domineerib hea või kehvem energia. Alles vanemas eas pärast erinevaid kogemusi saan üldistada, et kõik sõltub sellest, millise kooslusega (vektorite poolest) on mingi rühm: kas puudub tasakaalustav haistja või on ühes klassis liiga palju liidrikohale pretendeerijaid. Kuna liider saab olla vaid üks, siis teised loovad omi, enamasti miinusesse tirivaid rühmitusi, mis head ei too. Mul on üldse pärast Juri Burlani loenguid (http://www.yburlan.ru/)raske vaadata taolisi filme, kus kobatakse pimeduses ja arutelud ei vii eriti kusagile, inimesed saavad nähtust kardinaalselt erinevalt aru.
6. osa oli parem kui 3. või 5. osa. Ja peaosatäitja tuli rolliga hästi toime. Uus klass mõjus küll mõnevõrra skemaatiliselt, kuid filmitegijad olid seda tahtnud vist ennekõike endisele klassile vastandada.
ReplyDelete