Saturday, February 13, 2010

Ühisosast


Voldemar-August kirjutas ühisosast, mis inimesi/blogijaid omavahel seob. See peab olema, et huvi teise vastu tekiks ja/või püsiks. Kui ringid kattuvad täielikult, on see siis õnn või mitte?

Tont seda teab. Oleks vist õõvastav, et enne, kui suu lahti teed või mõtte lõpuni mõtled, teab juba teine, mida sa tunned. Turvaline on sõnade taha peituda, öelda seda, mida tegelikult ei mõtle.
Pika elu koos elanud paarid, kus üks alustab lauset ja teine lõpetab selle, on pigem harv erand.

Matemaatika on täppisteadus, inimsuhted kuuluvad rohkem ulme valdkonda. Suhted on kui ämblikuvõrk, näiliselt habras, kuid salakaval - enne, kui arugi saad, oled kinni püütud. Rapsid ja rapsid, aga aina rohkem mässid end sisse. Rapsida üldse ei tohiks, pigem tuleks rahuneda, kainelt olukorda hinnata, kuidas vabaks saada.
Keemia inimsuhetes on täiesti hoomamatu valdkond. Kui kaks ainet panna omavahel reageerima, on enamvähem teada, mis tekib - sade, aur, plahvatus ... või ei toimu midagi.
Inimestega on kõik ettearvamatu. Läbi eetri, kilomeetrite taha või samas ruumis võid tunda reaktsiooni, mis oma intensiivsuses ehmatab ja sa ei oska aimata, kas toimub plahvatus või tekib uus aine. Keemiatunnist mäletan, et reaktsioonivõrrandi puhul on vaja see tasakaalustada, et võrdusmärk kehtiks. Kuidas seda inimeste vahel teha?
Kuidas ronida üle barjääri, kui see on nii kõrge ja ronida ei julge või ei saa? Kuidas ületada komplekse, kui puudub selleks julgus ja oskus?

Sõbrapäeva eelõhtul mõtlen, et blogivõrk või facebook või ükskõik milline suhtluskeskkond (üldse virtuaalelu) sarnaneb pigem ämblikuvõrguga kui keemia-, füüsika- või matemaatikavalemitega.

Ma olen peaaegu kolm aastat bloginud. Paljud need, kellega suhtlesin algusaasta(te)l, on lõpetanud. Kus nad on, millega tegelevad, mida mõtlevad, ei saa enam kunagi teada.
Oleks ehk aeg moodsalt väljendudes "edasi liikuda" või ... tagasi tõmbuda?

Ahjaa! Ilusat sõbrapäeva kõigile!

7 comments:

  1. "Sel müüritagusel elul on aga see viga küljes, et ülejäänud maailm jääb kõik puha tundmata."
    SEE ON JUMALA TÕSI. Müts maha Su ees, Voldemar-August!
    Aitäh, et mulle vastasid. Pidin algul kommenteerima, aga jäin oma mõtetega sellesse nii kinni, et pidin ise kirjutama.
    Ma ei ole üldse surmtõsine inimene ja sellistele eksistentsiaalsetele mõtetele tihtipeale ei tulegi. Ainult mõnikord ja mingil ajel.
    Oled lihtsalt vahel puntras, jalgupidi võrgus kinni. Ei tea, kas võrk katki kiskuda või maha istuda ja järele mõelda. Vist ikka viimast.
    Nagu Sina targalt ütled: toetuda saab vaid sisetundele.

    ReplyDelete
  2. Ah, jah. Eks me kõik ole alailma jalgupidi võrgus kinni ühel või teisel moel ja mõtle mis edasi teha.

    Aga müts hoia peas. Külm on.

    ReplyDelete
  3. Head sõbrapäeva Sulle, Helle!

    ReplyDelete
  4. Üks kusagilt kuuldud mõttejupike, mis minu arust hästi iseloomustab enda pealiskaudsete sõnade taha peitmist: me kõik tahame, et meid mõistetakse, aga ei taha, et meid läbi nähtaks.

    ReplyDelete
  5. Homme on topelttähtis päev: head sõbrapäeva ja head tiigri aastat!
    Sõbrad ei pea olema kindlasti näpuga katsutud ja silmaga nähtud, nii hea on ju mõnikord lihtsalt koos mõtelda.

    ReplyDelete