Eile õhtul ootasin Kristina suusavahetusega sõitu voodis teki all (pagana hilja peale jäi). Viimane, mis kuulsin, oli Lembitu Kuuse ahastavad sõnad: "Kristina tuli rajalt ära, katkestas. Oi, kui kahju! Missugune pettumus!"
Rohkem ma midagi ei tea. Unenägudes jampsisin luupainajatega. Aeg-ajalt virgusin poolunne, miski häiris. Kass, pooletonnine, magas jalgade peal, vahetas pahaselt poosi, aga ikka poolenisti minu peal.
Lemmikkoduloom! Elus hing ikkagi!
- "Emast me ei võta! Kes need isased ukse tagant ära ajab!"
- "Oi, kui kahju! Oi, kui kahju!" ütles jälle keegi.
Siis tulin ärkvele, püüdsin kellaaega tabada. Telekas üürgas. Väsimatu Anu Säärits, jää palun vait!
Vajutasin pulti. Ei, mitte kanalit ei tahtnud vahetada.
Lõpuks vaikus.
Uuesti ärkasin peavaluga.
Midagi tahaks... hingele ja ihule, vaimule ja kehale.
Kuradima kahju on, et sel aastal spasse ei saanud.
Kevad on ikka veel nii kaugel. Talv ei mõtlegi taganeda.
Spasse saad veel sellel aastal mitu korda minna: kevadvaheajal ja suvel. Valik on sinu!
ReplyDeleteKui kõik see lumi sulama hakkab, siis saab olema üks üleüldine spa.
ReplyDeleteKoolimaja uus katus ei pea seal ka üldse sooja. Kuradi ehitajad tuleks püksatuks hageda!
ReplyDeleteKui hakkab sulama, siis tuleb kas kalamehesäärikud muretseda või paadid ehitada. Mul on hea meel, et elan teisel korrusel.
ReplyDeleteKoolimaja katust tehti küll kaua, aga kaunikene vist ei saanud. Purikaid on igal pool jah, isegi välisukse juures. Töömehed püüdsid neid küll maha koksida, aga tulevad uued kuramused.
Saan Sinust täiesti aru! Tunne on tõesti selline, et ei taha enam seda lund ja talve! :(
ReplyDeleteÜkspäev nägin telekas kuidas inimesed käisid vihmavarjudega tänaval (oli vist Hispaanias) ja oh kuidas tuli isu vihma järele! SOOJA kevadise vihma järele!