Tume tulevik

Rohkem kui 5 aastat tagasi anti esimene häirekell.

Tolleaegne Viljandi maavanem Kalle Küttis oli välja töötanud Viljandimaa koolivõrgu muutmise kava. Selle järgi võis alles jääda üks kahest Põhja-Viljandimaa gümnasiumist. Meie kool otsis ja leidis võimaluse tol ajal ellu jääda. Koostöös lähedal asuva kutseasutusega avati kutse-eelõppe klass.

Eks sel olid oma head ja halvad küljed nagu igal asjal ilmas.
Hea oli see, et kutseklass võimaldas vastu võtta ka mitte eriti edukaid põhikoolilõpetajaid ja ka neid, kes suurtesse linnakoolidesse ei kõlvanud. Meie ei loopinud ninaga ja võtsime soovijad vastu.
Õnnelikud olid nii need, kes nn akadeemilisse klassi ei sobinud kõrge künnise tõttu, kui ka õpetajad, kes said tööd juurde. Halb oli aga see, et pakutud eriala oli nö sundvalik ja õppijate motivatsioon seetõttu üsna madal. Väljalangevus kutseklassist oli suur ja lõpueksamite tulemused alla riigi keskmise. Me andsime aga endale aru, et kõike head korraga ei saa.
Meil oli kutseklassi kõrval ka tugev klass, kes pakkus töörõõmu.

Nüüd on teine kell.
Kalle Küttis suundus minister Lukase nõunikuks ja rakendab oma suurepärast ideed kogu riigi hariduselu reformimisel. Ikka kirvega, ja kui metsa raiutakse, laastud ju lendavad.
Mis sest, et laastudeks on lapsed (inimesed), kellel pole ses küsimuses midagi arvata. Keegi ei küsigi.

Meie kool on üks üle sajast, kes jääb joone alla. Ei ole nõutud 120 õpilast gümnaasiumiosas. On alla 100, sest lapsi on üldse vähe.
Meil on hea kool. Aga keda see huvitab!!!???

Kas nüüd käib varsti kolmas kell?

Wikmani boiizid

Mõned asjad lähevad kindlalt ajaga paremaks. Näiteks "Wikmani poisid" telelavastus.
Muidugi meeldis ta mulle 15 aastat tagasi ka. Hea, et siis selline asi valmis tehti. Praegu poleks selleks raha leitud ja ... motiivi kah võib-olla mitte.
Täna oli iseäranis tuumakas osa.
Saksa keele tunnis lugesid poisid originaalkeeles ja peast Goethe"Faustist" nõiaköögi stseeni. No olgu, näitlejad ajavad pähe igasugust teksti, aga siis joonistati tahvlile kogu pilt koos paja, nõia ja kuradiga. Koos poliitilise alltekstiga.
Koolipeol(või oli see klassiõhtu?) parodeeris Penno kadunud Wikmanni ja Tublionni, Sirkel luges oma pikka monoloogi. Riks pidi Sütiste "Rüblikuga" üles astuma, aga oli selle asemel hoopis tilgutite all. Siis tantsiti tangot oma poiste ansambli saatel ja oma tüdrukutega. Kõik oli nii korrektne, väljapeetud, nii vaimne.

Aga mina mõtlesin hoopiski sellele, et kogu see klassiõhtute ja koolipidude värk on ju välja surnud. Kool pole enam see koht, kuhu tahetaks tagasi tulla õhtul kell 6.
Mis klassiõhtu?!!! Viimane toimub/s 5. klassis.
Ma vist lähen oma jutuga metsa.
Või on teil teistsuguseid andmeid?

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et "Wikmani poisid" on väga hästi lavastatud. Mida aeg edasi, seda nooremaks ja ilusamaks lähevad... näitlejad. Izeäraniis boiziid.

Justini intervjuu Kuku raadios

Justini sünnipäeva silmas pidades. Palju õnne!!!

Ma olen internetis!

Sain eile ühe äreva telefonikõne.
Inimene oli ähmis, sest oli saanud ühe anonüümse kõne. Keegi heasoovija oli helistanud ja teavitanud, et ta on internetis! Täiega!
Ma püüdsin lohutada, et mis tal häbeneda, ega ta Anu Saagim pole!

Mina olen ka internetis!! Sest kui sind pole netis, siis pole sind olemaski!!!

Tean/aiman küll, mida see terane helistaja silmas pidas. Eks ta ise teab ka!
Mõned kodanikud on ikka väga imelikud. Miks on vaja ärritada inimest, kes ei tea internetist tuhkagi!!?
"Jumal teab, mida minust on kirjutatud?!" ei suutnud tuttav kuidagi rahuneda.

Aga mina olen raamatus. Ja mul pole aimugi, kui paljud seda teavad. Ega kõik tule ütlema ega helistama!

Arvutikasutuse AB

Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.

Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.

Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.

Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!

Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.

Hoia ennast haiguse eest!

Käisime teatris

Käisime lastega Endla teatris.
"Oma elu superstaarid" - näidend teismeliste elust. Kirja pannud õed Triinu ja Laura-Marie Ojalo.
Viimane 15aastane ainult. Kunstnikutöö Tuulikki Ojalo. Selline õdede projekt.
Mängisid Pärnu erinevate gümnaasiumide õpilased.
Noortele mõeldud tükk ja noored olid ka saalis. Kartsin küll, et publik vilistab ja trambib jalgu, aga üllatavalt vaiksed olid. Nii et võis vabalt oma vanainimesemõtteid mõelda, keegi ei häirinud.
Küll on tänapäeval raske noor olla! Nii raske, et peategelane lõikas veenid läbi. Suri ära.
Selline tagurpidi keritud lugu. Mis siis juhtus?
Tüdruk oli korralikust perest, ainuke laps, head geenid, ilusad väljavaated tulevikuks. Koolis viieline ja popp. Sõpruskonna liider. Aga südamelt oli kalk, polnud empaatiatunnet ega midagi. Üht emo-tüdrukut vihkas ja teist paksukest narris. Poiss-sõpra, kohalikku kuulsat bändimeest, kidramängijat pidas lihtsakoeliseks ja perspektiivituks.
Eks teismeliste enesetappude tagamaad jäävadki enamasti mõistetamatuks.
Noortepärasust oli rõhutatud rohke ropendamise, kisamise ja muidu väljakutsuva käitumisega.

ÕPETAJA oli ka sisse toodud. Mitte karikatuur, hoopis mõistlik ja mõista sooviv, sellegipoolest saadeti teda pimedasse kohta ja karjuti "fakk juu". Rohkem täiskasvanuid ei olnud, aga vanemate teema skaalal nõmedad - mõnusad oli küll sees. Nagu seks, narkots, džinn, suits ja muu hädavajalik.
Tagasiteel arutasime teise õpetajaga, et küll on hea, et ei pea enam noor olema ja et meie noorus oli lausa kuldne praeguse kõrval.
Eks ma küsin pärast, mis noored ise asjast arvavad.