Olen nüüd hommikuti Terevisiooni seltsis kohvi joonud. See paar - Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino - mulle meeldib.
Urmas on selline mõnus kodune eesti tõugu mees (eriti imponeerib mulle tema puhul teadmine, et tal on 4 tütart), Katrin pole ka mingine peps ega udupeen. Nad on elurõõmsad ja südamlikud. Kohe tekib ka endal tahtmine inimeste vastu lahke ja kena olla!!
Anu Välba ja Marko Reikop on juba nii kaua koos saateid teinud, et vahet pole, mis pealkirja nad välja mõtlevad, kõik on nagu üks ja sama saade. No mis imet sa siin leiutadki! Mulle meeldivad need katsed, mis nad seal korraldavad, viimati kilekottidega ja enne seda leivapätsidega. Mulle meeldib, kuidas nad intervjuusid võtavad - kohe pauh! otse küsivad, keerutamata ümber palava pudru. Näiteks Joel Steinfeldti käest, et kuidas on siis nende väikeste poiste ahistamisega.
Ja katsugu keegi vastamata jätta!!
Vaatasin ka Maire Aunaste pikalt promotud uut saadet "Mida teie arvate?"( ja eelnevalt MA antud intervjuud AVle "Ringvaate" saates). "Meie kohalik Oprah", nagu on meedias välja käidud.
Eesti häda on aga selles, et meil on liiga vähe inimesi, kes võiksid ekspertidena üles astuda. Ikka ja jälle ühedsamad näod. Esimese korra kohta käis kah, kuigi väljakäidud probleem - eestlaste olematu tolerants ja ksenofoobia - ei ole minu arvates nii terav. Ses mõttes pooldan Heinz Valgu seisukohta - küllap asjalood paranevad, sest maailm muutub aina avatumaks.
Hilisõhtul näidati üht vana vestlussaadet Jüri Krjukoviga ja mu meel läks nii kurvaks. Mees oleks saanud alles 55. Filmi tegemise ajal oli 41aastane. Otsisin alateadlikult ta näost saatusliku haiguse pitserit ja muid märke. Kui tormiliselt ja kiirustades ta elas, otsekui oleks aimanud, et pole kaua aega antud. Saate pealkirigi oli kuidagi vihjega - " Üks päev ja kogu elu"( 1995)
Pilt ja jutt siit
Loe ka seda!
No comments:
Post a Comment