Kas ilm on hukas?

On vist küll. Muidu ei saaks siin maal arugi, aga telekas räägitakse.





Internetiahistajad ja internetivargad.
Beebi autosse jätvad vanemad ja auto teisaldajad.
Presidendiproua kräpp ja transrasvhapped.
Riigisaladuste lekitajad ja ebausaldusväärsed ministrid.
Hillar Kohv kandideerimas kohalikel valimistel.


Koolimajal pole ikka veel katust peal.

Lisaks kõigele lubatakse nädalavahetuseks lund ja tuisku (või lörtsi).
Praegu on küll vihma moodi see, mis taevast tuleb. Valdav värv ikka veel roheline.
Eks siis näe...

Algas oktoober, viinakuu...

15 aastat tagasi

Eestis ei ole vist inimest, keda Estonia hukk 15 aastat tagasi poleks otseselt või kaudselt puudutanud.
Ma mäletan seda ööd väga selgelt. Isegi siin südamaal tormas nii, et ma ei saanud magada. Vahetasin asendeid ja asemeid, ikka ei tulnud und. (Täiskuu ajal on samamoodi). Siis panin raadio mängima, kuulasin tookord Raadio 2. Mihkel Raud tegi hommikuprogrammi.
Esialgu ei suutnud uskuda, et sellised asjad juhtuvad tänapäeval pisikesel turvalisel Läänemerel. Olin selleks ajaks juba Soomes laevaga käinud ja loksumist polnud tundagi.

Siis lõi hirm nagu nuga südamesse. Jalad ei kandnud, roomasin telefoni juurde ja valisin venna kodu numbri. Ma teadsin, et mu vend käib laeval mängimas. Tol ajal oli see muusikute põhileib. Mul ei tulnud paanikaga meelde, mis laeva peal ta on.
Vennanaine oli veel ärkamata, ta polnud juhtunust kuulnud. Seda sain siiski teada, et minu vend oli samal ööl ühe teise laeva peal.

Üks meie kooli vilistlane pääses Estonialt, ta oli tugev spordipoiss. Tema naise vend uppus. Nad olid need esimese põlve rekkajuhid, kes käisid Eesti - Rootsi vahet tööl.

Urmas Alender olevat ette tunnetanud, et see temaga juhtub. Igal juhul on laule, mis tagantjärele tunduvad tähenduslikud.

Pilt: tahtsin pildistada sirgelt sadavat vihma, mis oli prožektorvalgustuses kui pärlikeed. No kas on näha???

Lembitu juures

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle sügis meeldib.
Juba eelmisel aastal meeldis!!!


Sügis on küll alles poisike! Pole veel riidest lahtigi kiskunud!!!


Sel aastal pole üldse pihlamarju. Puud on täitsa tühjad. Ei tea, mida see peaks ennustama?
Äkki seda, et tuleb soe ja lühike talv?


Täna viskasin jope taskust välja eelmise aasta kastanimuna. Tuleb uus otsida, sest kastanimuna peab taskus olema.

Masu konsumis

Käisin täna poes. Iga päev ei käi, pole vajadust.
Märkasin, et peale minu oli poes veel 3 ostlejat. Maksin kaardiga. Lisaks tahtsin osta bingo-loto pileti (15 krooni), mille eest tuleb tasuda sularahas. Kassas ei olnud 100 kroonist tagasi anda - polnud nii palju peenraha. Kõrvalkassas ka ei olnud.
Jätsin siis pileti võtmata.
"Nii vähe käib inimesi," kurtis kassiir."Palgapäevad ja pensionid tulevad alles kuu algul."
Ohkasime mõlemad.
Masu mis masu, või on täpe!? Sööma peab ikka!

Mitu foobiat sul on?

Ma seda foobiate saadet ei vaata, sest neid foobiaid, mis seal käsitletakse, mul eriti ei esine. Või vähemasti nii raskel kujul mitte.
Foobiaid mul muidugi on.

Mõned olulisemad.
amnesifoobia - hirm mälukaotuse ees
bossofoobia - hirm ülemuste ees
ergofoobia - hirm töö ees
fobofoobia - hirm foobiate ees
glossofoobia - hirm avaliku sõnavõtu ees
klaustrofoobia - hirm kinniste ja/või kitsaste ruumide ees (ma ei lähe üksinda lifti!)
parafoobia - hirm seksuaalperverssuste ees
skelerofoobia - hirm kurjategijate, murdvaraste ees
jne jne

Aga kindlasti mul ei ole
tsüklofoobiat, telefonofoobiat, arhenofoobiat, ekofoobiat, felinofoobiat jms

Allikas: http://www.hot.ee/didibau/202.htm

Ilusa kuupäeva postitus - 20.09.2009

Täna on pühapäev, vapustavalt ilus sügisilm, maagiline kuupäev.
Mulle meeldib sügis jah - varasügis, kuni selle ajani, kui kõik lehed on maha langenud ja lilled ära närtsinud ja linnud lõunamaale lennanud ( mitte just kõik!).


Eelmisel sügisel olime sel ajal Lapimaal... Iga kell läheks sinna veel tagasi!

* * *
Vaatasin öösel ei tea mitmendat korda filmi "Naise lõhn" (USA 1992). Mitte et Al Pacino mu suurim lemmik oleks, aga pimeda erukoloneli osa teeb ta küll vapustavalt. Kui filmi sisu on hästi meeles, siis võib alati süveneda muusse - detailidesse, žestidesse, näoilmetesse, näitlejate mängusse, dialoogi esitamise meisterlikkusse. Siis jääb aega mõelda ka omi mõtteid sinna juurde.
Ja isegi jääb aega tukkuda pikkade reklaamipauside ajal (miks seda reklaami küll öösel peab näitama!? niigi pikk film)

Selle raskemeelse kibestunud mehe ja verisulis noormehe suhted on nii meisterlikult välja mängitud. Pime, kes tegelikult "näeb" murekoormat poisi südamel, kes oskab kõik välja pinnida, kes leiab poisis endale poja, keda tal pole olnud, ja poiss, kes imepärasel kombel omab nii suurt empaatiavõimet, et kiindub hullusse pimedasse mehesse, kes äärepealt oleks ta surnuks sõitnud ja maha kõmmutanud.
Ma oleks võinud vaatamise ka varem ära lõpetada, aga tahtsin just lõppu näha. Seda, kuidas leitnant(või kolonel?) Charlie kaitseks distsiplinaarkoosolekul koolis sõna võtab ja nendele sitapeadele ütleb, et "teie minge ka persse".
Miks mitte kordagi ei öeldud, et tõusku need püsti, kes süüdi on??
On jah elus tihtipeale nii, et süüdi jääb hoopis süütu, sest ta on liiga tagasihoidlik ja liiga idealistlik, et iseenda eest võidelda. Võidavad aga need, kes valetavad, vassivad ehk on lihtsalt ühed variserid ja sitapead.
Sama asi toimub ka poliitikas.
Väga hea film.

Nüüd tulid meile külalised. Epp ja Justin lastega.
Täitsa uued punased kummikud.

Pisiasjad!?

Kas keegi oskab defineerida, mis on pisiasjad?
Kas 1) väikesed tähtsusetud seigakesed, detailikesed, tühiasjad
või 2) elu paratamatud koostisosad, milleta suurt tervikut ei teki?
Lühidalt, kas mosaiigikillud, pusletükid või puru taskupõhjas, kiviklibu maanteel, tolmukübe universumis?
Mõnikord ma mõtlen nii, teinekord naa.

Vahel ma mõtlen, et üks inimene pole mitte keegi, sest temast ei sõltu mitte midagi. Te teate ju küll - "asendamatuid pole".
Vahel ma mõtlen, et minu elu ei lähe kellelegi korda, et see ongi maailma universumis üks pisematest pisim pisiasi.

Ma vaatasin meie valla KOV nimekirju: 18 kohale kandideerib ühtekokku 117 inimest!!!! Mõned neist lõpetasid üsna hiljuti kooli, suhteliselt tagasihoidlike tulemustega muide, on isegi üks õpilaskandidaat.
Tule taevas appi! Kas nemad hakkavadki nüüd meie elu pisiasjade?! üle otsustama?

Pisiasjad, pisiasjad! Hakkasin siin oma aruga midagi posserdama ja praegu pole kindel, et blogi alles jäi!!!

Telekahaige!?

Igasugust statistikat tehakse. Midagi need muidugi näitavad, kuigi keskmised näitajad on ikka väga ... eksitavad. Näiteks keskmine palk, keskmine vanus, keskmine tarbitud alkoholi hulk jms

Kusagilt on kõrvu jäänud, et keskmine eestlane vaatab telekat keskmiselt üle nelja tunni päevas. Ja et see on ikka liiga palju.
Viimase näitaja kohta tahaks kobiseda. Miks neid saateid üldse tehakse ja igasuguseid kanaleid avatakse, kui liigne teleka vahtimine on kuidagi nüri või madal tegevus?
Kui midagi vaadata pole või ainult seepide kordusi näidatakse, siis ma ju ei vaata.

Uue hooaja alguses ponnistab iga kanal, et endale vaatajaid meelitada. Osa formaate kestavad juba aastaid, näiteks "Tähed muusikas", mis on vaatamata uuele stuudiosisustusele ennast ammendanud. Ikka Mart Sander "oma tuntud headuses" ja lauljad, kellest mitmed on igal hooajal vähemalt korra või paar pildikastis.
"Tähelaev" aga on huvitav just seetõttu, et saatejuhid vahelduvad ja külalised muidugi ka. Selle hooaja esimesed leiud on olnud väga vahvad. Nii Ave Alavainu kui Ave Nahkur on tavavaatajale suhteliselt tundmatud, seetõttu huvitavad.

Reisisaateid on ka igal hooajal olnud, aga seni on nad sarnanenud - üks avalikkusele tuntud isik saadetakse reisile ja läbi selle siis tutvustatakse mõnda kauget maad ja tema eripära. Sõbra soovitusel vaatasin täna "kahe kange"ehk Kristjan Jõekalda ja Teet Margna reisi ettevalmistusi ja saabumist Lõuna-Ameerikasse. Võib-olla on ka siin aluseks mõni sisseostetud formaat(ei tea selliseid asju), kuid väga mõnus oli. Hea hooga ja vaimuka tekstiga, lausa lust jälgida!

Kaks tundi hommikul telekat vahitud nagu niuhti. Õhtuks olen endale ära märkinud ka Hannes Võrno uue saate "Luurekeskus" ja vanadest olijatest "Erisaate" ja "Eesti otsib superstaari". "Foobiat" vaataks ka!!
Hilisõhtul veel "Miss Marple". Uudistest rääkimata.
Vahepeal peab oma tähtsad toimetused ära tegema.

Nüüd ongi mure - 4tunnine "limiit" läheb lõhki!!!
Olengi telekahaige, jah!?

Pilt ja jutt siit

Tervislik toitumine

Täna hommikul kuulsin uudist, et tervislik toitumine võib ka olla üks toitumishäire. Mina tean, et buliimia ja anoreksia on. Väite lahtiseletamist ei kuulnud, aga ise arvan, et äkki on seos häirega niimoodi, et liigne kalorite ja säilitusainete jälgimine võib tekitada foobiat, seega mõjuda psüühikale. (Tegelinski täpsustab oma kommentaaris)

Mina toituksin küll tervislikult, kui mul oleks aega ja võimalusi.
Üks hea inimene tõi mulle komplekti lähteaineid juurviljatoidu valmistamiseks, täpsemalt ühe kapsa, kaks porgandit, ühe kaalika, sibula (kõik olid suured!). Kartulit mul juba oli. Poest ostsin kaks prisket suituribi.

Alustasin toidu valmistamist pool 2. Liha keema, ise hakkasin juurvilja prepareerima. Kell 4 sai toit valmis, terve potitäis.
Huvi pärast võiksin esitada ka rahalise kalkulatsiooni.
Ribid maksid 14 krooni, muu eest maksin 15 krooni. Peterselli tõin naabri peenralt ilma rahata.
Sõin mehiselt, üle poole poti head tervislikku toitu jäi veel alles.

Ühel päeval näidati Reporteris katset, kus 2 noormeest valmistasid 25 krooni eest pannitäie seene-makaroni toitu ja söötsid sellega ära vabalt 5-6 inimest. Kõik kiitsid ja lakkusid sõrmi!

Loo moraal?
Siin võiks olla isegi mitu moraali.

1. Ise toitu tehes saab odavamalt läbi, kui näiteks restoranis söömas käies või poest valmistoitu ostes.
2. Et endale kõik vajalikud komponendid tagada, peaks aiamaad omama (kui ei ole turgu, meil ei ole siin).
3. Et iga päev niimoodi tervislikult toituda(süüa teha), peaks vabalt aega käes olema.
4. Et ise kartuleid ja muud nasvärki kasvatada, peab palju vaeva nägema (ning varaste ja metssigadega võitlema!).

Üks vana kiri, dateerimata

Täna on ilus kuupäev - 09.09.09. Ilm on ka ilus.
Näppu sattus üks vana kiri, dateerimata, oletame, et 09.09.90.
Kirjutatud tütrele.

Kallis laps!
1) Võta raha minu sahtlist passi vahelt!
2) Käi poes, too süüa(leib, piim)!
3) Tee süüa vähemalt 1 x päevas!
4) Vii prügikast tühjaks (köögis), kindlasti!
5) Hoolitse vanade ja loomade eest!
6) Külmkapis on viinereid, hapukoort!
7) Hoia suur tuba enam-vähem korras, oma tuba ka!
8) Ole hea laps!

Tervitab ema

Uus hooaeg ETVs

Olen nüüd hommikuti Terevisiooni seltsis kohvi joonud. See paar - Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino - mulle meeldib.
Urmas on selline mõnus kodune eesti tõugu mees (eriti imponeerib mulle tema puhul teadmine, et tal on 4 tütart), Katrin pole ka mingine peps ega udupeen. Nad on elurõõmsad ja südamlikud. Kohe tekib ka endal tahtmine inimeste vastu lahke ja kena olla!!

Anu Välba ja Marko Reikop on juba nii kaua koos saateid teinud, et vahet pole, mis pealkirja nad välja mõtlevad, kõik on nagu üks ja sama saade. No mis imet sa siin leiutadki! Mulle meeldivad need katsed, mis nad seal korraldavad, viimati kilekottidega ja enne seda leivapätsidega. Mulle meeldib, kuidas nad intervjuusid võtavad - kohe pauh! otse küsivad, keerutamata ümber palava pudru. Näiteks Joel Steinfeldti käest, et kuidas on siis nende väikeste poiste ahistamisega.
Ja katsugu keegi vastamata jätta!!

Vaatasin ka Maire Aunaste pikalt promotud uut saadet "Mida teie arvate?"( ja eelnevalt MA antud intervjuud AVle "Ringvaate" saates). "Meie kohalik Oprah", nagu on meedias välja käidud.
Eesti häda on aga selles, et meil on liiga vähe inimesi, kes võiksid ekspertidena üles astuda. Ikka ja jälle ühedsamad näod. Esimese korra kohta käis kah, kuigi väljakäidud probleem - eestlaste olematu tolerants ja ksenofoobia - ei ole minu arvates nii terav. Ses mõttes pooldan Heinz Valgu seisukohta - küllap asjalood paranevad, sest maailm muutub aina avatumaks.

Hilisõhtul näidati üht vana vestlussaadet Jüri Krjukoviga ja mu meel läks nii kurvaks. Mees oleks saanud alles 55. Filmi tegemise ajal oli 41aastane. Otsisin alateadlikult ta näost saatusliku haiguse pitserit ja muid märke. Kui tormiliselt ja kiirustades ta elas, otsekui oleks aimanud, et pole kaua aega antud. Saate pealkirigi oli kuidagi vihjega - " Üks päev ja kogu elu"( 1995)

Pilt ja jutt siit
Loe ka seda!

Vaba päev

Esimene tõeline tööpäev(eile) väsitas nii ära, et juba "Pealtnägija" poole pealt jäin kogemata magama. Ärkasin üles alles "Foorumi" ajal, kui proua Kadri Must, vabandust - Simson ikka! väga südilt ja fanaatiliselt võitles kahe mehega. Milline sooline ebavõrdsus! Saatejuht oli nagunii mees.

Õnneks on täna vaba päev. Käisin korra poes ja koolis tunniplaani kontrollimas, nii võikski tööl käia - üle päeva!
Võib-olla edaspidi läheb kergemaks - harjun jälle varem tõusma, palju rääkima ja inimestega suhtlema.
Selline vabapidamine suvel on mõnus ja mugav küll, aga mõjub kahjulikult sotsiaalsusele. Homme jälle tööle ja siis, uskuge või mitte, tuleb nädalavahetus!!

Kalendrisuvi kestab veel üle kahe nädala, kuid minu meeltes on juba sügis käes.

Pihlakad on täitsa punased.
Pihlakas on minu puu!

Minu intervjuu 1. septembril 2009

Panen endale ka siia selle. Tiia nõusolekul. Lisan veel mõned lingid, kui lubate.

Minu arust on Sul blogimaailmas selline maine, et sa oled inimene, kelle juttu usutakse. Sa võiks väga täpselt kirjeldada, mutterhaaval, kuidas kartul ja koopiamasin omavahel ühendada, ja ma usun, et mõned arvavad- uskumatu, mida tänapäeval välja ei mõelda!

• Sa peadki usutavalt rääkima, sa oled õpetaja. Oled sa õpilastele kunagi midagi luisanud?

Eks õpetajaidki ole igasuguseid, aga sellega peab küll nõustuma, et kui ikka asju seletada ja selgitada ei oska, siis mis õpetaja sa üldse oled. Kuigi õpetaja üks tähtsamaid oskusi on loomulikult oma aine valdamine, peab ta ka hea suhtleja, õiglane, nõudlik, rõõmsameelne ja...noor ning ilus olema.
Luiskamine ei ole valetamine, eks!?
Kui ma olin veel väga noor õpetaja, siis kord või paar ma tõepoolest "luiskasin". Ma ei jõudnud vihikuid õigeks ajaks ära parandada. Lapsed küsisid järgmisel tunnil, ülejärgmisel ja veel nädala pärastki. Siis ma "luiskasin" enesekaitseks, et direktor küsis neid näha ja ütles, et nii koledad vihikud, tuleb uued võtta! See oli mõni noorem klass, vanemaid õpilasi ikka nii kergesti ninapidi ei vea!
Selline naljakas lugu tuli meelde.

• Sa elad nö depressiivses Eesti väikelinnas, õpetajana. Kõik teavad, kes sa oled, ja isegi siis, kui Sa tahaksid võpsikus valju häälega laulda ja kaerajaani vihtuda, sa vist ei saa seda teha. Staatus nõuab olla viks ja viisakas. Tahaksid Sa mõnikord kogu sellele elule keskmist sõrme näidata ja "tugevasti punutud krunni kuklas" valla päästa?

Tänapäeval ei ole depressiivne mitte ainult väikelinn, vaid kogu Eesti. Väikelinnas, üldse maakohas, tunnevad inimesed üksteist nii nime- kui nägupidi. Isegi tere öeldakse. Õpetaja selline koll ka pole, kelle pärast üle tee minnakse või hoovi sisse põigatakse.
Kui nii kaua elada ja töötada ühes kohas, siis võib juhtuda, et oled õpetanud ühe pere mitut põlvkonda. Vahel lähevad eesnimed sassi, ütled pojale näiteks isa nime.
Suvel ma ennast õpetajana ei tunne, olen lihtsalt tavaline inimene. Kui ma kord blogisin sellest, et nagad tõmbavad nosud täis ja hakkavad linna peal laamendama, siis lugejad imestasid, et ma sellest kellelegi ette ei kandnud. Just eile kuulsin, et sama punt oli lõhkunud staadionil kuuri ja jalgpallivärava, mille eest määrati ühiskondlikku tööd. Muidugi ei lähe ma külma näoga mööda, kui minu õpilased parajasti pahateol on.
Kui ma tahan lõõgastuda, siis sõidan mujale, kus mind ei tunta. Mul oleks näiteks piinlik kohalikul jaanipeol purjus koolilastega kokku sattuda. (Et ei tekiks vääriti mõistmist - õpetaja vastutab oma õpilase eest koolis, kooli territooriumil ja väljasõitudel, mida kool korraldab.)
Kuklas krunni pole ja keskmist näppu ka ei näita. Õpetaja palk on küll peenike, aga see-eest pikk.

• Kas Sinu arust tänapäeva laste probleemid on tingitud sellest, et neil pole raske, nad saavad suuremalt jaolt, mida tahavad. Nad ei pea muretsema. Ma ei arva, et sõda ja viletsus oleks kasvatusmeetodid, aga rahu-aja laste sugupõlve vaadates hoiad pead kinni. Neil on raha kallitele riietele, asjadele, neil on raha alkoholile jne. Miks meie noored on seda, mida nad on- mitte kõik!!!!, kuid see "tänavavalustuse pool" - mittemillegagi rahul olevad, teistest hoolimatud jne? Kas viga on vanemates, kes elavad oma laste kaudu välja enda lapsepõlve. Ses mõttes, et nõuka- ajal polnud midagi saada ja kui nüüd on, siis vähemalt minu lapsel peab see olema... Sinu teooria asjast.

See on väga keeruline küsimus ja ma ei teagi "õiget" vastust. Kool on läbilõige ühiskonnast, st seal on kõike. Klassid võivad olla väga erinevad. Oleneb liidritest ja mentaliteedist. Isegi ühes ja samas peres võib mõni laps nö aia taha minna. Isegi õpetajate peres võib pätt üles kasvada. Head ja halba on igal ajal, kuidas muidu seda jumalikku tasakaalu saavutada, mis maailmas valitseb.
Ma olen õpetanud suurepäraseid noori inimesi, kelle pärast pole mingit muret. Nii et ma ei arva, et "noorus on hukas". Noored on üldse väga vahvad, nad teavad, mida tahavad, nad on arukad ja ettevõtlikud. Aga...alkoholism on probleemiks jah. Ma ei arva ka kaugeltki, et siin ainult noored süüdi on. Kui palju andekaid noori mehi on ennast surnuks ja lolliks joonud! Tänapäeval pidutsevad ka tüdrukud poistega võrdselt.
Aeg, mil 7aastasest lapsest saab 19aastane noor, on murranguline ja otsustav, siin on mõjutajateks perekonna ja kooli kõrval ka kogu ilm ja ühiskond. Ahvatlusi on palju, täiskasvanuks saadakse varem, aga võimalusi ja vastutustunnet pole kõigile võrdselt jagatud. Kihistumine on maal eriti terav probleem. Paljud lapsed saavad sooja toitu ainult koolis.
Ah, ma ei tahagi sellest rohkem rääkida.

• Kas su õpilased teavad, et sa blogid? Kas su õpilased ka blogivad?

Ma ei ole küll oma blogi koolis promonud. Lõpuklassis on mõnikord loetud, otsitud võib-olla ideid kirjandi kirjutamiseks!? Vahel on isegi mulle viidatud, eks ikka seepärast, et õpetajale head meelt valmistada ja paremat hinnet saada.
Isegi kolleegid ei tea vist, et ma blogin. Võib-olla mõned ehk vaatavad vahel ukse vahelt sisse... Aga seda ma tean, et minu endiste õpilaste hulgas on blogijaid ja blogilugejaid.
Meil on mõnel klassil oma blogi. On ka mitu fotoblogi.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Ma kirjutan nendele, kes suvatsevad huvi tunda. Kuna mul mingit klikkide lugejat ega muud vidinat pole, siis pole mul ka aimu, kui palju lugejaid käib. Ma arvan, et minu blogi sihtgrupp on põhiliselt keskealised naised ja sekka ka mõni mees (loodan väga!). Ei varjagi, et ootan kommentaare. Mu kirjutised pole eriti intrigeerivad ega inspireerivad, sestap ei teki ka diskussioone ja dialooge.
Blogimine mulle meeldib, kuigi vahel on tunne, et kõigest on juba kirjutatud, et aitab küll.
Blogimine on toonud mu ellu juurde värve ja ilusaid inimesi.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond, keda jälgid?

Nagu igal korralikul blogipidajal on ka minul oma lemmikblogid ja Mõttekodu, kuhu jooksevad kokku mind huvitavad blogid. Olen kõikesööja (omnivoor!), kindlat teemat taga ei aja. Ainsaks kriteeriumiks on ilus eesti keele kasutus (ropendamist ja labasust ei salli mitte) ja huvitavad mõtted.
Ja minu lemmikblogijad on vaimukad, hea huumorisoonega ja mitte liiga surmtõsised.

• Paluks ka ühesõnavastused valikküsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmiksõna? armas
2. Sõna, mis sulle ei meeldi? lahe (iga asja kohta)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? vastik (3x)
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? koka abi (et kõht alati täis oleks!)
5. Millises ametis sa ei tahaks olla? avalike tualettide koristaja
6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Tere tulemast! Ma ootasin Sind!( ja et see Jumal oleks üks tore turvaline mees!)


Tänan aega leidmast neile küsimustele vastamiseks.
Ilusat kooliaastat ja õpihimulisi noori!