Ma kasvasin üles ajal, kui mänguasju oli vähe. Vaene aeg oli. Ühtegi nukku mul polnud. Meenub, et lauamänge siiski oli. Ja üks saepurust karu.
Minu laps sai endale kõik minu olemata nukud (barbisid mitte, neid vist meil veel ei müüdud!). Need olid ilusad Saksa nukud - pehme pea, siidjate juuste ja kinni-lahti käivate silmadega. Tublimad ütlesid ka "mam-ma"! Üks nukk kõndis isegi, kui käest kinni hoidsid.
Viimase nuku sai tütar kingituseks, kui läks kooli - oma ristivanemate käest. See oli tõeline hitt - elusuuruses beebi. Nimi on tal ka - Erki, ühe reaalse poisi järgi pandud. Praegu on titt juba üle 20 aasta vana. Tal on vanker, kus magab. Kõik väikesed sugulased on teda kantseldanud, riidest lahti kiskunud, mööda maad vedanud ja kõhu peale astuda püüdnud. Olen lõpuks ta päästnud õudse terrori käest. Olen talle sekkaritest uusi riideid ostnud (originaalid on vist ära peetud). Pesen aeg-ajalt ta nägu ja käsi!!
Teised nukud on ka alles, ootamas lastelaste saabumist.
Igasuguseid karvaseid loomi peale kassi on siin ka. Mitmed laste kingitud.
Võtsin mõned pildi peale.
Tuleb vist uskuda, et vananedes muutub inimene taas lapseks. Või on ilusam uskuda, et laps meis ei kao kuhugi?
eks see laps elab meis igaühes, iseasi kui palju meile see kiirel ajal meelde tuleb.
ReplyDeleteminul on alles üks väike nukk minu enda lapsepõlvest. vahepeal lubasin ka oma tütrel sellega mängida (kui VÄGA hästi hoiab), aga kui nägin, et enam ei huvita see teda, siis korjasin aga jälle oma kallisasjade karpi ära.
igasugused karvased elukad meil aga kõik tibi tuppa koondunud hetkel. eks ühel hetkel tuleb aeg, kui ta nad seal ehk välja viskab, siis vaatame kuhu nad edasi kolivad. :)