"Kuidas sa puhkad?" küsis sõber ühel päeval.
Ei osanudki vastata. Ühest rutiinist teise minek on mulle alati üleminekuraskusi tekitanud. Isegi haigeks teeb. Unerežiim läheb nässu, kuu- ja nädalapäevad sassi. Võtan mitu asja korraga ette.
Ühel päeval tõmbasin kõik esikukapi riiulite sisu põrandale, et sorteerin, mida ära visata, mida tagasi panna. See on mu igasuvine tegevus. Siis tüdinesin vahepeal ära ja lugesin raamatut. Niisuguses parajas segaduses kardan, et äkki keegi tuleb ootamatult külla.
Iga päev käin korra linnas, noh, et värsket õhku saaks. Juhtun mõne tuttavaga kokku ja juttu jätkub kauemaks. Linn on vaikne ja suviselt unine. Kappide muusikapäevad said läbi, seega kultuurielu täitsa soikunud. Sõidan vist Tallinna laulupeole. Üksi ei viitsiks, aga kui kutsutakse, siis võiks ju minna. Vaataks ühtlasi üle Vabadussõja võidusamba, kuidas ma muidu teada saaks, kas mulle meeldib või mitte.
Läksin raamatukokku, aga ei tulnud meelde raamatu pealkiri, mida lugeda soovitati. Jätsin totu mulje, kui teadsin pealkirjast ainult sõna "vari"(mitte Juhan Liivi oma!!) Kodus tuulasin netis, kuni leidsin üles - Zafon Carlos Ruiz "Tuule vari". Järgmisel korral küsin.
Õhtul klõpsisin teleka kanaleid ja leidsin ühe, kus näidati Hollywoodi vanu väärtfilme. Esimeses mängis noor Elizabeth Taylor (tõesti oli väga-väga ilus, maailma ilusaim naine).
Teine film rääkis kahest kurjategijast, kes põgenesid vanglast ning hakkasid vabaduses uusi kuritegusid tegema ja kätte maksma. Palju põnevust ja verd. Lõpuks said mõlemad vangid surma.
Kolmanda filmi jätsin pooleli. Kell oli juba 3 öösel. (pealkirju ei mäleta, eestikeelseid subtiitreid ka polnud)
Hommikul ärkasin telefonikõne peale.
"Sa veel magasid?" imestati. Kell oli 9.
Pildil noor ja vana Elizabeth. Aeg on julm.
tõsi ta on, et nii pikk puhkus kui meil, ajab rütmi täiesti sassi. mina loen puhkuse ajal nädalapäevi selle järgi, kas elukaaslane toob mulle ajalehe voodisse või siis mitte. kui ei too, siis järelikult on nädalavahetus. :)
ReplyDeleteja kappide koristamine tuleb ka ette võtta (teen seda samuti alati suvel).esimesel nädalal ma tavaliselt alles harjun puhkusega, edasi puhkan mõnuga.
Lohistasin end just aiamaalt tuppa - mullane ja seljast kange ja rahulolev... See siis ongi puhkus? Mmm-õnus... :)
ReplyDeleteMa olen selline linnatüüpi puhkaja. Päris piinlik, et pole aiamaad ega miskit.
ReplyDeleteMillal see aiamaa lõplikult ära kadus ja mis seal nüüd on? (Kas mul on õigesti meeles, et need õunapuud seal olid taadi jt meie omade istutatud?)
ReplyDeleteJa laulupeole võiksid küll tulla, saad meiega seal kokku! (Kui ilma on, siis me tuleme.)
Seal on nüüd lausa metsik padrik. Taadi istutatud õunapuud küll, aga maa ei ole meile kuulunudki.
ReplyDeleteLaulupeole kavatsen minna vaatamata ilmale. Saan kursusekaaslastega kokku.
Ma jäin mõtlema, selle viimase "aeg on julm" peale. Muidugi on, aga nõnda see kord juba on. Ma arvan ka, et aeg on julm nendele, kes kramplikult proovivad olnust kinni hoida. Minu meelest on need näitlejad, kes pole end siit ja sealt putitanud, ning lasknud ajal oma töö teha, lausa ILUSAD! Rõõmsalt vananedes, jäädki kauniks!
ReplyDeleteOlen päri, Killuke. Need ilusõltlased teevad end ise õnnetuks. Miski pole jääv - kõige kiiremini möödub noorus ja väline ilu. Imelik on see, et mõnele sobib vanadus isegi rohkem kui noorus.
ReplyDeleteKõige naeruväärsemad on nn eatud tibid.