Jahimees Pätu

Richard Roht kirjutas kunagi kassist, kelle nimi oli Otu ja kes oli nii purulaisk, et peremees vihastas ja viis ta kotis metsa.
Tänapäeval viskavad ka mõned südametud inimesed oma koduloomad välja, sest tüdinevad neist või ei raatsi enam süüa anda (kes teab, mis põhjused neil on!!).

"Otu oli vana laisa kassi nimi. Õieti polnud Otu veel kuigi vana, vahest nii aastat viis-kuus alles, seega eas, mis kassile on isegi veel päris nooruslik. Aga kuna Otu oli laisk, siis tegi teda vanaks laiskus.---Oo-jaa, unest oskas Otu lugu pidada..."

Nagu Pätu eellane!
Talvel peidab Pätu ennast kuhugi ära ja magab, nii et vahel ma arvan, et ta on rõdu kaudu kodust lahkunud. Siis ilmub välja jalgu pikaks sirutades ja silmi unest kissitades.

Suvel on aga Pätu nagu ümber vahetatud. Juba varahommikul kräunub välja. Käib küll päevas paar korda ennast näitamas, aga kipub jälle.
Iga päev toob ta mulle ühe paksu hiire, ükskord oli koguni koos rohuga krabanud. Mina aga kardan hiiri. Isegi surnust peast, kui ma pean sooja ja pehme laiba pihku võtma. Surnud hiirte vastu kaotab Pätu huvi. Sööma ta neid ometi ei hakka ju. Mina ka mitte!

Täna aga tuli Pätu linnukesega. Kust ta selle kätte sai? See pole ilus, andsin talle käterätikuga nina pihta. Ei märganud, et ta oleks kahetsenud!
Jahimeheinstinkt on aga nii tugev, et toas ta ei püsi mitte üks raas.

Tahan kolmeks päevaks kodust ära minna. Mure kohe, mida ta siin vangis teeb.

Muidu on Pätu ilus loom.

Aknavahetus

Ühel õigel suvel peab ka natuke remonti tegema, näiteks aknaid vahetama. Valisime selleks kõige kuumema ilma (vend ja tema pere).


Seis on praegu selline, et kööki sai aken+ uks(rõdu) ette, aga tuba peab veel ootama.
Asjade kolimine ja kinnikatmine ning pärast rämpsu koristamine oli paras ettevõtmine.




Pärast käisime kõik kohalikus järves ujumas.
Seega jalg märjaks tehtud!!

Fotojaht: Magus (elu)

Eks me tea, mis on magus: uni, musi, mesi, jäätis, maasikad, ristikheinanutt, lillelõhn ja ... veel...
Lõin guuglisse sõnapaari "magus elu" ja sain 139 tuhat vastust.
Neist tuntuim on Fellini film "La dolce vita"(1960) Mastroianniga peaosas.
Kanal 2 näitas dokfilmi "Staaride magus elu".
Läksin välja magusat otsima ja tegin mõned pildid üldpealkirjaga "Magus pühapäeva õhtupoolik"

Teiste magus (elu) on siin.

Kuidas ma puhkan?

"Kuidas sa puhkad?" küsis sõber ühel päeval.
Ei osanudki vastata. Ühest rutiinist teise minek on mulle alati üleminekuraskusi tekitanud. Isegi haigeks teeb. Unerežiim läheb nässu, kuu- ja nädalapäevad sassi. Võtan mitu asja korraga ette.

Ühel päeval tõmbasin kõik esikukapi riiulite sisu põrandale, et sorteerin, mida ära visata, mida tagasi panna. See on mu igasuvine tegevus. Siis tüdinesin vahepeal ära ja lugesin raamatut. Niisuguses parajas segaduses kardan, et äkki keegi tuleb ootamatult külla.

Iga päev käin korra linnas, noh, et värsket õhku saaks. Juhtun mõne tuttavaga kokku ja juttu jätkub kauemaks. Linn on vaikne ja suviselt unine. Kappide muusikapäevad said läbi, seega kultuurielu täitsa soikunud. Sõidan vist Tallinna laulupeole. Üksi ei viitsiks, aga kui kutsutakse, siis võiks ju minna. Vaataks ühtlasi üle Vabadussõja võidusamba, kuidas ma muidu teada saaks, kas mulle meeldib või mitte.

Läksin raamatukokku, aga ei tulnud meelde raamatu pealkiri, mida lugeda soovitati. Jätsin totu mulje, kui teadsin pealkirjast ainult sõna "vari"(mitte Juhan Liivi oma!!) Kodus tuulasin netis, kuni leidsin üles - Zafon Carlos Ruiz "Tuule vari". Järgmisel korral küsin.

Õhtul klõpsisin teleka kanaleid ja leidsin ühe, kus näidati Hollywoodi vanu väärtfilme. Esimeses mängis noor Elizabeth Taylor (tõesti oli väga-väga ilus, maailma ilusaim naine).
Teine film rääkis kahest kurjategijast, kes põgenesid vanglast ning hakkasid vabaduses uusi kuritegusid tegema ja kätte maksma. Palju põnevust ja verd. Lõpuks said mõlemad vangid surma.
Kolmanda filmi jätsin pooleli. Kell oli juba 3 öösel. (pealkirju ei mäleta, eestikeelseid subtiitreid ka polnud)

Hommikul ärkasin telefonikõne peale.
"Sa veel magasid?" imestati. Kell oli 9.

Pildil noor ja vana Elizabeth. Aeg on julm.

Algas puhkus

Täna algas puhkus, ametlikult.
Missugune on kõige parem puhkus?
Õige - aktiivne puhkus.
Seepärast telekast ja arvutist võimalikult kaugele!!!

Kappide ja sahtlite sorteerimise peaks jätma viletsate ilmade jaoks.
Ilusa ilmaga toas lugeda pole ka hea mõte.
Viin oma jalgratta ülevaatusele (eelmisel suvel ei toonud kordagi keldrist välja). Mul on veneaegne ratas, aga kui kõik kruvid korralikult üle käia ja õli vahele panna, siis jookseb küll. Kummid ka vaja täis pumbata.

Suve algus on nii lootusrikas. Pikemat reisi seekord ei planeeri, aga väiksemaid sutse ikka Eestimaa erinevatesse paikadesse.
Kuigi kodus on kõige parem, peab ka ära käima, et selles uuesti veenduda.
Alustasin ka suvekroonikat. Olen seda igal suvel teinud. Pärast hea lugeda ja meenutada.

Suvi, meeletu suvi

Kuhu on kadunud jaanililled?

Jaanililled, pääsusilmad, ellerhein. Ma pole enam ammu-ammu neid korjanud ega ka looduses kohanud.
Kuhu on üldse kadunud metsalillede rohkus ja kirevus?
Pole enam õiget heinamaadki näinud. Kas on siis võsastunud, risustunud, täis kasvanud endine heinamaa või piinlikkuseni viimistletud üle päeva aetud muru.

Või on viga minus endas - pole lihtsalt loodusesse sattunud?

Pildid netist otsitud, ise pildistasin üht asfaldil õitsevat võilille.

Jaaniõhtu klassika

Hando Runnel(sõnad)
Vello Toomemets (viis)
esitab FIX
illustratsiooniks Paul Kondase "Sõnajalaõit otsimas"

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein. |: Ütle, kust ma rada teha tohin - igal pool on noor ja õitsev hein! :| Jaanipäeval süüdatakse tuled, tantsuplatsil tallatakse hein. |: Aastas kord see õhtu ette tuleb - igal pool saab muserdatud hein. :| Jaaniööl on sõnajalad õites metsa all, kus kõrge-kõrge hein. |: Lapsed, lapsed, sinna minna võite - niikuinii seal niitmata jääb hein. :| Jaanipäeval rinnuni on rohi, sügis jõuab, jääb vaid kuluhein. |: Ütle, kust küll rada teha tohin - igal pool on noor ja õitsev hein!

Fotojaht: Päikeseloojang

Kuna ma olen nii algaja pildistaja, siis pole mul kusagilt võtta kauneid loojanguid merede ja mägede taha. Mõtlesin juba seekord passida.
Aga siis märkasin, et päike vajub kohe naabermaja heki taha. Lausa profi(ahvi) kiirusega haarasin fotoka ja tegin mõned pildid aknast päikese poole.
Sellised siis. Looduses oli kõik muidugi palju ilusam. See-eest on aga jäädvustatud fakt, et pärast tuulist ja sagedaste vihmahoogudega päeva loojus päike erksana.
See tähendab, et homme on ilus ilm?? Hommikul algab ju SUVI.

Teised on siin.

Päevad pole õed

Päevad pole õed ega vennad ka mitte. Võib-olla sugulased siiski on?
TÄNA paistab päike. Jalad ei valuta enam. Sugulaste külaskäik lükkus edasi.
Tööaasta viimane koosolek ei tekitanud frustratsiooni. Kui just riik vahepeal koomasse ei lange, on sügisel ka tööd.
Kell 19 lähen kontserdile, kus astuvad üles ERSO, Ellerhein, EMTA lavakunstikooli tudengid pluss solistid "Suveöö unenäoga".

Pühapäeval algab suvi. Esmaspäevast algab puhkus. Teisipäeval on jaanilaupäev.
Võib-olla on Kuuse-taadil õigus ja ilmad lähevadki soojaks.
Optimistina on toredam elada, kindlasti.
Oma loomult ma vist ikka väga suur norutaja pole, sest miks muidu tunnen vahel, et õnneks polegi palju vaja.
Ja vahel aitab sellestki tõdemusest, et elada tuleb üks päev korraga.


Pildid rubriigist "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" (lapsepõlvemaal). Vaevalt sealt küll keegi heina tegema hakkab.

Päev, kui miski ei tundu hästi

Hommikul kell 6 läks uni ära. Päike paistis paljulubavalt. (varsti oli jälle pilves!)
"Südameasi" oli nii kurb, et ei lohutanud isegi teadmine -"päriselt jäid ju kõik ellu!"
Läksin välja liiga kergelt ja külmetasin.
Istusin kodus, kaks paari sokke jalas ja kaks dressipluusi ülestikku seljas.
Ei koristanud, kuigi homme tulevad külalised, keda pole paarkümmend aastat näinud.
Kahju Lätist ja hirm, et hiljemalt sügisel oleme samas seisus.
Suve pole ollagi ja kas üldse tuleb!! Mis neist jaanidestki!!!

Headest asjadest ei suuda muud välja mõelda, kui ...et maa ei värise ja kodu on olemas.
Ei tohi vist liiga pirts olla - töökoht on ka alles!
Homme on kindlasti parem päev!

Isegi lindudel on külm (netist)

Kitzbergi -mail

Igal paigal on oma mees või naine, kes annab sellele (jätkuvat) kuulsust.
Näiteks Karksi-Nuia kant on uhke oma Kitzbergi üle. Miks ka mitte?! Koolgi on nüüd seal Kitzbergi-nimeline.

Hea koduhaldjas, Kitzbergi maja ja mälestuse hoidja Asta Jaaksoo(kübaraga) jutustab mahlakas Mulgi murdes sellest, mis oli kord.
Hea tuju ja rõõmus meel on valuuta, mis ei kaota kunagi väärtust.







Erakordselt suur oli seekord "punaste" kontsentratsioon, nagu näha pildil.





Kuri kukk, aga kallale ei julgenud tulla.








Kaunid looduspildid võetud kõik Kitzbergi- mail.

Ilus kevadpäev oli.

Pühapäev kodulinnas

Vaade üle järve linnale.














See polnud tavaline pühapäev.
Käisime vennaga vaatamas oma lapsepõlvekodu, kus kasvasime üles.

SEE SUUR MAJA pole meile kuulunud, aga me elasime seal oma lapsepõlves. Viimati oli seal vallavalitsus (kuni 2005), nüüd noortekeskus. Muidugi on sel väga austusväärne minevik.
Majal endal pole viga, aga ümbrus, eriti õuepoolne osa on väga korrast ära. Hein kaelani, kola siin ja seal, puuhunnik ladumata (ei hakka pilte sellest panema!). Vana kaevu ei leidnudki, vist kinni aetud.

Meie kodu oli õue pool, fassaad kuulus ikka mõnele asutusele - mis seal ka parajasti ei olnud.


Kirik, surnuaed, Arturi Juures, Lembitu sammas, järv - kõike vaatad justkui värske pilguga.
Jah, siin väikelinnas ma olen kasvanud, vahepeal ära olnud ja nüüd pikemat aega elanud.
Vaevalt ma vabatahtlikult siit enam kuhugi lähen!


Vend, kes elab aastakümneid pealinnas, nostalgitseb alati, kui siin käib, ja unistab sellest, et tuleb veel tagasi. Ma ei usu muidugi.


Need on mõned pildid, mis valisin välja suuremast hulgast. (Vend pildistas minu digikaga)


P.S. Pöörake tähelepanu sellele, et pildid ei avane enam mxm suuruseks, v.a esimene, mis on vähendamata.

Ivo Linna 60!

Ivo Linnal on täna sünnipäev. 60!
Ma arvan, et tal on elus palju õnne olnud. Õnneliku saatusega laulja, kes meeldis rahvale noore mehena, täismehena ja meeldib nüüd ka - mõnusa hallipäise küpse mehena. Kui räägitakse oskusest soliidselt vananeda, siis tuleks küll Ivo Linna juurde Muhusse kooli minna.
Mõtlen siin, mis laulu paneks üles.
Olgu siis üks noorpõlve laul!

Fotojaht: Mööda teed

Võtsin täna hommikul digika kaasa. Paistis, et tuleb ilus ilm. Pildistasin oma teed tööle ja tagasi - üle karjamaa ja üle staadioni.
Ümisesin omaette "Mööda teed, mis on kividega kaetud, tuled sa, süda soe..." (Heli Lääts)
Siis tuli veel meelde üks kunagine rahvatantsulaul, umbes nii "Poisil käia koolitee, peiul minna kosjatee, vasikal tulla karjatee (........) igaühel oma tee" (polkarütmis)






Siin pole midagi rohkem seletada. Tore on minna ja tulla mööda seda teed.








Igaühel oma tee - vaata siit.

Inimene õpib kogu elu

Ussitee - lammutatud maja varemetel

Vana Pärnu maantee
Lahmuse mõisa ees asetsev mälestuskivi (hiljuti pandud)
Roheline värav, pidevalt avatud (kui roheline on ikka praegu roheline!!!)

Toompea õpetuse järgi vähendatud pildid.
Nüüd jääb veel ära õppida, kui suur peaks optimaalselt olema see vähendamise %.
Ja miks ei ole pildid ühesuurused, kui vähendasin neid kõiki poole võrra?

Fotojaht: Esimesed kolm

Fotojahile mõeldes panen siia oma esimesed kolm pilti teemal "Kolm".




Panin need teiste juurde sinna.