Õnne 13

Hakkasin Eesti kõigi aegade pikemat seriaali "Õnne 13" algusest vaatama (näidatakse tööpäeviti pärastlõunal kell 16.25 ETVs). Algus oli juba täiesti meelest läinud, võib-olla ei vaadanudki siis nii suure huviga.

Ostsin raamatu ka -"Õnnerahva lood", Hille Karmi koostatud, palju pilte sees. Mul oli pikemat aega Konsumi kinkekaart realiseerimata, kaalusin uue poti ostmist, aga siis otsustasin hoopis raamatu kasuks.

Esimene jagu tuli vaatajate ette 30. oktoobril 1993. Stsenaariumi autor Astrid Reinla ja lavastaja Tõnis Kask. Vahepeal kirjutas "Õnnet" Kati Murutar, nüüd pikemat aega Teet Kallas. Tõnis Kase asemele tuli režissööriks Ain Prosa.

Need esimesed osad on ikka naljakad küll vaadata. 15 aastaga on elu Eestimaal kõvasti muutunud, osatäitjad vananenud. Ei tea, palju neid tegelasi sealt üldse läbi on käinud, aga põhipunt on samaks jäänud. Alma ja Laine, Mare ja Allan, Ahven ja Kristjan. Mõne saatus on kiiva kiskunud või Mornast hoopis minema viinud. Johannese-Kiisa surm toodi tegelikkusest sarja sisse. Hea, et see on ainuke (surm).

Mis on sarja edu põhjuseks?
Eks ikka vist see, et meie oma elu ju - mida päeval uudistes räägitakse, see on õhtul juba "Õnnes " sees. (tinglikult, muidu ikka nii kiiresti ei saa, enne peab Kallas dialoogid valmis kirjutama)
Head näitlejad on. Lausa tippude hulgast, nagu öeldakse -"vana kaardivägi". Noored küll pagevad, kes Austraaliasse (lapsi sünnitama), kes mujale õnne otsima, kuid põhikontingent on alles. Pole siis ime, et Helgi Sallot tänaval Almaks kutsutakse või Luule Komissarovit Lainega samastatakse.
Võib-olla kõige rohkem on oma karakteri sees muutunud Mare Peterson. Juba see Allanist lahku- ja siis jälle kokkuminek on veidi ebatavaline. Ja igasugused kõrvalhüpped ja elumuutused. Armastust on ka, enamasti küll südamevaluga pooleks.

Ain Prosa arvates on pealkiri "Õnne 13" väga hea leid (Astrid Reinla ja Tõnis Kase ühislooming), sest selles on sees nii õnn kui õnnetus nagu eluski. Täitsa nõus.