Kõik naised teavad, et seoses riietumisega on kaks suurt muret: midagi pole selga panna ja riided ei mahu kappi ära.
Lugesin ühest blogist mõtteid riietumisstiilidest ja sellest, mis kellelegi meeldib või sobib. Kommentaariks on mõtteid liiga palju, sestap teen eraldi postituse. Tegelikult ennast eksperdiks ei pea ei moevoolude ega stiilide alal.
Mäletan, et kui läksin esimest aastat tööle, oli mul üks must seelik, samblaroheline kleit (väga mini) ja mõned džemprid/pluusid. Samal ajal tulid moodi alt laienevad pikad püksid. Teksad ei olnud veel kättesaadavad, kui just keegi välismaalt ei toonud või saatnud. (Eraldi teema võiks olla "minu esimesed teksad".) Panen siiani imeks, et õmblesin endale ise pükse, vaatamata oma kesisele õmblemisoskusele (esimesed sõbranna abiga).
Siis oli mul üks poest õnnekombel saadud punane trikotaažkleit, mille kandsin ribadeks. Mitte just otseselt, sest tol ajal moes olnud sünteetilised materjalid olid väga värvipüsivad ja vastupidavad. Käisin sellega kõikides oma vendade pulmades ja sugulaste juubelitel. Kui hakkas lähenema isa juubel, siis ema keelas mul selle kleidiga tulla. Põhjendus: kõik arvavad, et mul polegi muid riideid. Hiljem arutasin ülemise osa ära ja kandsin veel alumist seelikuna. Kui armas võib üks riidehilp olla!
Nüüd pole ma enam aastaid kleite kandnud- pole teisi muretsenudki-, kostüümi ja seelikut veel vahel ülipidulikul puhul. Muidu ikka püksid, igas värvivalikus, igas pikkuses, igast materjalist. Ja t-särgid - kõikides värvitoonides. Sama asi toppidega, asendamatud pintsaku alla. Olgu õnnistatud see, kes õmbles esimesed pikad püksid naistele. Elu on näidanud, et püksid naiste jalas on emantsipeerumisele kõvasti kaasa aidanud.
Olen ostnud riideid kaltsukatest, viimasel ajal küll vähem ja põhiliselt teksasid- särke või pükse, millelt juppe alt maha lõigata. Ma ei peaks elu lõpuni riideid ostma, sest neid pole enam kuhugi panna. Igal suvel viskan küll osa minema, aga kapid on ikka täis. Materjalid on muutunud paremaks, valik suuremaks. Põhiprobleem, mida selga panna, on jäänud.
Pilt siit
pikad püksid on ka kokkuhoiupoliitikas kõva sõna, sest kes neid sukkpükse ikka tänapäeval parandaks.
ReplyDeleteja sooja pärast ka, sest meie kliima on ju nagu on. Eriti, kui sõidad bussidega on püksid ja joped asendamatud. hea küll, kui just keegi autoga sihtkohta viib võib ju ennast rohkem ehtida ;)
Kui ma hakkasin viimati ühele juubelile minema, oli mul plaanis panna selga seelik, jakk ja loomulikult käisid asja juurde siis ka sukkpüksid.
ReplyDeleteLõppes asi sellega, et kitsaste sukkpükste (ma ei saa aru miks see nii oli, sest numbri järgi pidi kõik OK olema!) jalgasikutamine ajas mu nii närvi ja ma ütlesin et, mida f*** pean ma ennast niimoodi piinama. Asendasin sukkpüksid viigipükste ja põlvikutega. Nii ongi, elagu mugavus, mis parata, kui ilu ja romantika kannatvad. Minu eas pole see eriti suur kaotus. Aga nooremate ja saledamata naiste puhul haarab mind kurbus, et seelikud on OUT.
Hakkasin mõtlema, kas ma tean kolleege, kes pigem käivad seelikuga kui pükstega. Jah tean, 3-4.
ReplyDeleteSiis mõtlesin, kas ma tean mõnda naisõpilast, kes käib pigem seelikuga kui pükstega. Ei tea.
Võib-olla ongi põhjus meie viletsavõitu kliimas ühelt poolt ja teiselt poolt mugavuses. Kolmandalt poolt veel sukkpükste kokkuhoiupoliitika.
Seelikud-kostüümid eeldavad ka vastavaid jalanõusid - kõpskingi.
Suvel, kui jalasääred on juba päikest saanud ja kannatavad ilmarahvale näitamist, võib kohata ka miniseelikuid ja lühipükse.
Kliima on oluline faktor. Mina kannan talveperioodil põhiliselt pükse ja suveperioodil põhiliselt seelikuid.
ReplyDeleteMul on muide ka seesama probleem olnud, küll ämmaga: ta on soovitanud mul teisi riideid kanda, sest muidu inimesed arvavad, et mul muud polegi :). Näiteks on mul üks triibuline kampsun, mida päevast päeva aina kanda tahaksin.
Mina olen rohkem seelikuinimene olnud.
ReplyDeletePean tunnistama, et aastaid oli mul üks kena ja armas seelik, millega peaaegu kogu aeg käisin ja mille puhul vist ka kolleegidel tuli juba ahastus peale, et kaua võib inimene ühe ja sama riidega käia(tegelikult oli neid kaks ühtemoodi ja kui üks oli pesus, siis sai teine selga :)). Aga see oli tõeliselt mõnus.
Ka soojamaareise on mulle ikka ja jälle meeldinud pikemas seelikus teha.
Olen minagi pikki pükse kandnud
ReplyDeleteSiis kui mul oli keha, mida pükstega näitamine inetumaks ei teinud
Nüüd kannan pükse haruharva ja siis ka ainult pika jaki või kleidi all
Mul on kenad trikotaažist pikad mustad püksid, mida kannan väega külma ilmaga näiteks kirikus esinemiste ajal kleidi all
Veel olen nad jalga sikutanud, kui olen lapselapsega beebimuusikas käinud, seal on siis nendega mugav koos lapsega maad mööda roomata jne
Muidu käin raudselt kleidis
Talvel pikas mustas, suvel pikas valges
Sukkpükse ma ammu ei kanna
Käin põlvikutega läbi talve, kui on krõbe külm , otsin välja pikasäärega aluspüksid, mis ulatuvad põlvedeni;)
Kui pidin liikumisrühma esinemisel kandma pluusi ja seelikut, tahtsin selle piinamise kätte ära surra, ebamugavusest ja piinlikkusest
Kuna olen hästi volüümikas, ei sobi mulle püksid ja seelik
Olen hästi konservatiivne riietuja: ei pane dresse mujale selga, kui treeningule ja matkale, kodus nendega ei kosserda, teksadega, kui need mul olid, tegin ma mingit tööd: ronisin auto all või pühkisin tänavat
Kodus liigun kleidi ja põllega, tänaval ainult mantli või kasukaga, jopega lähen jälle matkale või trenni
Impregneeritud mantlis suhtes on mul eriline allergia, kui keegi arvab , et teeb mulle head, et toob mulle sellise, siis kannan teda vaid üle hoovi puid tuues va krants ;)
Saan aru, et sukkpüksid on kallid ja sukad ebamugavad, aga see on kurb, et enamus naisi pükstes ringi leegivad
Seega olen mina see imelik ja veidrik, kes igas seltskonnas, bussis, tänaval, kontserdil ainuke on kellel seljas kleit;)
isiklikult ei armasta seda eesti naiste vormiriietust: mustad trikotaažpüksid, jopp ja kingad (botased)
ReplyDeleteAga velvetid talvel ja linased püksid suvel on mulle asendamatud.
Pikki (pea maani)kootud kardigane armastan ka ja villaseid anorakke ja pontšosid.
igasugu Nõiaella sallid ja rätid ka ja riidest kotid. Praegu otsin laulupeole neid punaseid laulupeo põlvikuid, et linast kleiti täiendada. ühel päeval panen selga kindlasti kojavanema särgi.
Nii et kui näete naist, kes ebatraditsiooniliselt riides, kilibnaid kulinaid täis, siis teate, et tegemist minuga.
Ainult mitte koolitustel. Seal ikka pintsak ja päevasärk. ja portfell ;)
vastupidiselt Jonamarile on mu kodune riietus alati dress (puuvillasest, sametist vm.) kerge pesta ja hea õue vahet lipata.