Monday, January 5, 2009

Sotsiaalne võrgustik


Ma sain täna kirja. Mardilt. Täitsa käsitsi oli kirjutatud. Mart kutsub kohtamisele, kaasa võtta villased sokid, võileib ja 400 krooni.
Ilus oli muidugi Mardilt kirja saada ( see pole SEE Mart, keda teie arvate!). Varem oleme ühe korra kohtunud ka.

Ammu pole peale arvete midagi posti teel saanud.
Aga muidu töötab sotsiaalne võrgustik vägevalt.
Kui palju erinevaid võimalusi on suhtlemiseks! Ma jätan siin nimetamata visavii kui kõige elementaarsema. ( Muide, just see võib olla paljudele inimestele probleemiks - ei näegi inimesi, lugesin hiljuti Hundiulu blogist)

- e-kiri, see võib olla peaaegu nagu päris kiri, viimistletud, argumentidega, aga käsitsi kirjutatud kirjaga ei saa võrreldagi
- sms - väga operatiivne, läbi mõeldud, puuduseks tülikas toksimine ja väike pind
- sõnum viitega "vaata postkasti"
- sõnum viitega" mine messengeri"
- vestlus MSNis ( skipe`i pole ma endale veel muretsenud)
- mobiilikõne- lühike, asjalik, pole lobisemiseks (kui just erandeid ei tehta)
- mobiilkõne küsimusega "kas oled kodus? ma helistan lauale"
- mobiilkõne "vastamata kõne" kokkuleppel märkimaks näiteks kohalejõudmist
- lauatelefon - kõige odavam, kõige mugavam (toru ei lähe käes kuumaks), miinuseks - kõne liigne pikkus (vahel kuni 1 h), ei näita numbrit, ei oska alati lõpetada
- muidugi blogi- kuidas seda saab unustada?- ma ju kirjutan teile, armsad lugejad!

Võib-olla on veel võimalusi, aga kõige ilusam on ikka paberkirja saada (mitte ainult Mardilt), seda korduvalt lugeda ja säilitada igavesti, kui on väga tähtis kiri.
Samamoodi, nagu on elusa inimese häält soojem kuulda, kui näha kirja arvutiaknas.

Aga kõige parem on kokkuvõttes see, et sul üldse on sotsiaalne võrgustik, et sa kuulud kellegi sõprus- või perekonda, et sa oled veel suhtleja.

Lisatud.
Näide elust (hiljuti kuuldud). Üks vanem naine ei vastanud mobiilile ega reageerinud sõnumitele. Järgmisel hommikul sõitis tütar kohale ja leidis ema välistrepilt pikali, kõva nagu puuront. Kõrval istus koer, samuti läbikülmunud, aga elus.
Telefonis oli 16 vastamata kõnet + sõnumid. Naine, üldse mitte vana ja vilets, oli ilmselt libisenud trepil ja sinna jäänudki. See lugu ajendas mind ka antud postitust kirjutama.
Alati ma mõtlen, et üksikutel inimestel peab silma peal hoidma!!!

6 comments:

  1. Ei mäletagi enam, millal viimati päriskirja saatsin või sain, aga tõde on tõesti, et inimese oma käega kirjutatud read on ikka midagi erilist.
    Tuletasid mulle meelde ühte toredat kirjadega seotud mängu, mida kunagi hilispuberteetikuna sõbrannadega mängisin, aitäh! Kirjutan selle kindlasti pikemalt üles, et aeg jälle oma rulood meenutuste vahele ei veaks.

    Sotsiaalne võrgustik on kummaline aja punutud võrk, üldse mitte ühtlane ja sümmeetriline, tihti täis suuri sõlmi ja katkenud paelaotsi, aga see on üks tõsiseim asi, mis meid eluga seob. Elus võib ju olla ka ilma selleta, aga end elusana tunda vist ilma ei saa..

    ReplyDelete
  2. Kas uue aasta algus koolis sujus ilusasti? (Lapsed liiga ülepuhanud ei olnud?)

    ReplyDelete
  3. Lapsed magasid esimestes tundides. See algus mis tahes vaheaja järel on ikka kõigile ränk. Mulle ka!
    Olen täitsa läbi!!

    ReplyDelete
  4. mu armas sõber kohalik õpetaja ütles ,et lapsed olid koolis täna kui eismest päeva koolis
    justkui paisu tagant valla pääsend, lärmakad ja meeletult liikuvad
    jooksimis ja kisa olevat olnud koolimaja täis
    ise enam ei kohtu nende asjadega kokku juba teist talve
    ei tea kas tunda kahju rõõmu või kurvastust;)
    või hoopis kergendust:(

    ReplyDelete
  5. Olen proovinud oma lähedastele südamele panna, et ükskõik millisesse maailmanurka nad ka ei satuks,võiksid nad isale saata postkaardi. Mõnikord nad isegi teevad seda. Ega see nüüd ülioluline pole, kuid lihtsalt meeldib, et postkasti juurde asja oleks.

    ReplyDelete
  6. See on väga õige tähelepanek, Hunt. Mõtlesin seda lugu kirjutades ka Sinu peale(viide, mille täna lisasin). Postkaart reisilt oli ka meie pere traditsioon, mille on viimasel ajal välja vahetanud sms.
    Paberposti( -kirja) väljasuremine on tsivilisatsiooni kõige suurem kaotus minu arvates.
    Tervisi Sulle, Hundi ulg!!!

    ReplyDelete