Saturday, January 3, 2009

Pidu otsas, mine jälle tööle!

Aasta vahetatud, pühad möödas. Kuuske küll ei raatsi veel välja visata!
Vana nali: mis tast välja visata, varsti jaanid ja siis jälle jõulud!
Tartus oli hommikul mitu päikest ja vikerkaart taevas. Pole enne sellist asja näinud. Vastu põski piserdus jäiseid piisakesi, mis pani pale punetama. Härmas puud ja pisemadki põõsad palistatud pitsiga peeneks punutiseks. Emajõe luht kui peegelsile pinnalaotus.

Imelik on see, et lumi on ju päriselus valge, aga foto peal tugevalt sinaka tooniga (klõpsa pildil). Läbi akna paistab imeilus piltpostkaart. Vaikelu. Pühapäeva hommik. "Tähelaev" Runneliga. Inimtühjus. Ainult üks kollane koer jookseb mööda teed. Kus on ta kodu?
Vaikselt pöördub meeleolu...

Lisatud. Üks mõte painab. Lühidalt on nii. Mul on(oli) üks väga ammune tuttav, kellega suhtlesime paar korda aastas, kuid pidasime tähtpäevadel alati meeles ja helistatud sai ka. Eelmise sünnipäeva unustasin ma ära, aga niipea, kui meelde tuli (paar päeva hiljem), helistasin ja katsusin vabandada. Nüüd püüdsin helistada enne jõule ja pärast jõule, enne uut aastat ja pärast, keegi ei vasta. Aga eile kuulsin täiesti juhuslikult nö kolmanda inimese käest, et nad (mees ja naine) olid emigreerunud Ameerikasse tütre juurde ja oma isakodu maha müünud. Tütrel oli sündinud laps.
Nüüd ma mõtlen, kas aastakümnetepikkune tutvus või isegi sõprus ei olnud siis sedagi väärt, et helistada, et me nüüd läheme (juttu minekust oli varemgi). Vat seda ma mõtlesin eile ja mõtlen ka täna. Mis on sõpruse mõõdupuu? Kes teab?
Viisime jõuluõhtul Triinuga küünlad ta vanemate ja venna hauale. Hea, et seda tegime. Nii hirmsasti kahju on...
Talvepilt Tiiu blogist

3 comments:

  1. Mul on nõnda, et inimene on meeles kogu aeg, aga sobivat hetke suhtlemiseks ei olegi nii kerge leida. Sinugi juurde plaanisin tulla, kuid kord oli üks põhjus, siis teine takistuseks.Mitmete tuttavatega on mul samad emotsioonid olnud, aga kui kokku saame, siis selgubki, et nad tundsid puudust, mõtlevad, plaanivad helistada, kuid miski tuleb vahele. Olulised inimesed ei kao me elust ju mitte iialgi.

    :-)

    ReplyDelete
  2. Kui niimoodi hüvasti (nägemiseni) ütlemata kaugele ära sõidetakse, siis tekib küll kahtlus, et nende inimeste jaoks ei olnud sa enam piisavalt oluline. Või tõesti läks nii kiireks, et polnud mahti...

    Mul oli pisut sarnane kogemus. Mu eluaegsel sõbrannal suri laps. Ta oli kaua aega haige olnud ja seda oli ooodata. Ometi ei helistanud nad meile, kui see juhtus. Ma lugesin lehest juhuslikult kuulutust ja nii sain ikkagi ära saatma minna. Tundsin seda last tema sünnist saadik. Ma sain aru küll, et neil mure nii suur, et teised ei tule meeldegi. Aga ma imestasin ikkagi. Ju me olime siis võõraks jäänud.

    ReplyDelete
  3. minu üks kauane kolleeg ja sõber kolis ka niimoodi ära et ühel päeval polnudki teda tööl
    hakkasin suure häälega nutma kui seda kuulsin
    tundsin sama mis sinagi , et mis on sõpruse mõõde
    et kas oli raske öelda et homme mind ei ole tööl
    et pidin seda kuulma teiste käest kui teda enam ei olnudki tööl
    üks teine sõber kolis välismaale
    ja ma teadsin et ta kolib, sest ta ütles mulle seda
    pidas minuga veel lahkumispeogi
    ja kui oli kanda kinnitanud kohe kirjutas mulle
    see oli nii armas
    inimesed on erinevad

    ReplyDelete