Friday, January 23, 2009

Kultuuri tarbimine

Kolasin blogides, midagi nagu õieti lugeda pole. Reede õhtu - selline tühjavõitu õhtu, mitte informatsiooni mõttes. Uudised tekitavad aina rohkem õõva. Nüüd tapetakse juba väikelapsi, hullud jooksevad vabalt ringi. Kõik on hukas.
Nirti kirjutas, et "keskmine eestlane" ei tea tuhkagi kultuurist.
Pean ennast ka väga keskmiseks, elukohaga väikelinnas, kus pole kino, raamatupoodi, teatrist rääkimata. Ei ole jah aastaid kinos käinud, teatrisse sõidame ka ainult keskmiselt kord kvartalis. On küll pilet kallis, uuest aastast 200 krooni+ bussisõit.
Võib-olla ei ole eriti kultuurne, et käisime Vanemuises "Sugarit" vaatamas, selline kergekaaluline tükk. Mis see siis on- kaks meest panevad endale naisteriided selga ja teevad nabaalust nalja. Sisu selline kergeke, mõtteid ja püsivaid elamusi ei tekita.
Raamatuid ei osta jah enam, no mõne kergemasisulise loed vahel läbi. Neid ilmub ka nii palju, ei jaksa kursis olla.
Telekast vaatad siit kanalilt ja sealt kanalilt üht-teist, süvenemata millessegi põhjalikumalt.
Lehest loed surmakuulutusi ja suuremaid pealkirju, pikki artikleid ei viitsi.
Vat oledki kultuuritu, lausa rämps.

3 comments:

  1. Lugesin mõlemat, ka Nirti lugu ja tõesti hakkas natuke kurb. Aga tegelikult on meil ju alles soov minna teatrisse, kinno, kontserdile, näitusele, kuhuiganes... Kui avaneb selline võimalus kuhugi minna, mis ei nõua mitme nädala jagu ettevalmistusi ja on tunne, et käik ei lõpe surmväsimuse ja tundega "mis ma sinna ronisin" - me ju läheme Nikaua kui on alles soov ja vajadus, niikaua me pahn veel pole..?

    ReplyDelete
  2. Ma armastan väga teatrit
    Kui vähegi võimalik vaatan reedeti teatriõhtut
    Elasin 17 aastat Setumaal, kus alguses oli sovhoos ja käidi tihti ühiskülastustel Tartus, Viljandis, kus iganes
    Ja sai isegi käia tihti linnas teatris, panin lapsed magama, korteri võti naabrile ja bussile, teatris sipsti ära ja bussiga ööseks koju tagasi
    Kui tuli uus Eesti olin kui kultuuri näljas, päris näljast rääkimata
    Bussiliiklus harvenes, hinnad tõusid katastroofiliselt
    Tuttavad näitlejad olid kas surnud või välismaal
    Siis tekkis liikumine igasugustes seltsides ja projektirahadega pääses jälle kodust välja
    Maksid siis kas pileti, või osa sõidurahast
    Nüüd olen väikeses linnas, kus vahel käib mõni teater
    Üksi minna ei taha, siis hakataks rääkima, et mu mees minust ei hooli, et laseb mind üksi teatrisse
    Sellist sõbrannat ka ei ole tekkinud, kellega oleks hea minna koos, et no sõbside värk käivad kahekesi ;)
    Raha ju leiakski, kui teaks pikalt ette millal etendus on ja paneks kõrvale, aga mees ütleb, et ei hakka tema ennast piinama, raha raiskama ja ennast linna rahvale näitama
    Mäletan millise õhinaga raha laenasin, end bussile jooksutasin, lapsehoidja korraldasin, kui kellelgi pähe kargas, et oma üle jäänud piletit mulle ühiskülastuseks pakkuda
    Kolleeg vaatas veel pika pilguga pealt, kuidas voodist töö juurde pileti järele kohale kargasin, ja sente kokku lugesin, et piletit välja osta ning dušši alla tormasin, et tunni pärast valmis olla ja ütles, et tema ostaks parem endale mõne hea asja kui raiskaks nii palju raha teatriskäimise peale
    Olen ka nii telekat vaadanud, et vahin siit ja sealt
    Ühel hetkel avastasin, et nii ei saanud millestki aimu
    Otsustasin, et kui vaatan ühte saadet , siis ainult ühte ja reklaami pausi ajal liigutan lihtsalt end, toon teevett, käin vetsus, suhtlen lastega…
    Mis raamatutesse puutub , siis mu emal oli tohutu raamatukogu
    Igal palgapäeval ja avansipäeval tuli koju raamatu või kahega
    Kui korterist välja pidime kolima polnud seda tohutut hulka kuhugi panna ja keegi „aitas“ mind sellest raamatuhulgast lahti
    Osa raamatuid sai mulle koju ja osa jäi isa juurde linna ta väikesesse ühetoalisse korterisse, mis talle linna ja maja omaniku abiga ostsime
    Osast jäime ses kolimise tohuvabohuga lihtsalt ilma
    Nüüd olen tihti avastanud mu ema raamatuid nii ühes kui teises antikvariaadis müüdavat hingehinnaga
    Ise enam ei osta aastaid raamatuid, võimatu
    Hinnad on hirmsad
    Olen periooditi olnud ka raamatukogu klient
    Eriti siis tassisin kilode kaupa lugemist, kui töötu olin ja depressioon kallale kippus
    Vedelesin päevade kaupa voodis, et unustada end võõrastesse eludesse ja seiklustesse
    Ühel hetkel sai see isu nii vegeteerida otsa ja kui koju unustatud raamatud kokku tagasi viisin sain kurja pilgu osaliseks, raamatuhaldjalt, et olin nii kaua raamatuid enda käes hoidnud
    Peale tema turtsumist enam sinna oma jalga pole vedanud
    Nüüd olen avastanud enda jaoks kroonise raamatu
    Kui kolmapäeviti linnas trennis käin, astun läbi antiigist, kus krooniste raamatute hulgas alati mõni pärl mind ootab
    Jah ma igatsen teatrisse ja kontserdile, panna end ilusti riidesse, näidata ennast ja vaadata teisi, nautida etendust ja sinna minekut, sealt tulekut…
    Aga selleks, et kõike seda saada peab end lihtsalt veidi rohkem liigutama ma arvan
    Ja kodus tujutult kükitamisega jääme tõesti kultuurituks, aga miks siis rämps?
    Mina võtan reede õhtuks end vabaks, teen õhtusöögi , mida saab teleka ette võtta, panen midagi paremat kodukleiti selga ja olengi „teatris“
    Aga see kõik on igaühe isiklik valik!?

    ReplyDelete
  3. Mina ei käi enam ammu teatris. Nõukogude ajal käisin küll. Vaatasin Rakveres kõik tükid ära.

    Nüüd käin ma etendusi vaatamas. Seda saan lubada aastas nii neli korda. Oma valiku teen kriitikute arvamuste põhjal. Kinoga on niisamuti. Ja kontserditega ka. Õnneks on meil maakonnalinnas palju tasuta kultuuri: kunstinäitused ja kirjandusklubi raamatukogus, mõned kirikukontserdid. Veel on mingi kontserdite sari, mille linn kinni maksab.

    Vanust juba niipalju, et tuleb valikuid teha.

    Kõike ei saa ja ega enam tahagi.

    ReplyDelete