Kuidas hoida kokku miljon krooni?

Surutis pole enam mingi uudis. Nüüd peab iga asutis mõtlema, kuidas eelarvet näpistada ehk kokku hoida.

Mõned mõtted (innovaatilised). Järjekord suvaline.

- igaüks tuleb tööle oma tualettpaberirulli ja käterätiga
- vedelseebi asemel kasutada kätepesuks majapidamisseepi (võimalusel ise kokku keedetud)
- elekter välja lülitada, pimedamal ajal kasutada küünalt või taskulampi
- vett tõmmata iga 10. korra järel, pesemiseks kasutada niisket lappi
- kontrolltöid mitte paljundada - on tahvel ja kriit (viimane muretseda oma vahendite eest)
- õpetajad üle ühe koondada, rakendada laialdaselt individuaalõpet (võimalusel kodust väljumata)
- küte reguleerida minimaalseks, aknaid mitte avada, et soe õhk välja ei läheks (kesse ilma jõuab kütta!)
- korraldada kaugemalt käivate töötajate/laste/ ööbimine kohapeal, kodust võtta kaasa voodiriided-magamiskott ja kuivtoit

Kindlasti on veel häid ideid. Tehke julgelt ettepanekuid. Me kaalume!!

Tahaks hädaldada

"Ärge hädaldage!" ütleb kõikide poolt armastatud Ivo Linna ehk Iff.
Nii kole see elu ju ka pole, vaatamata ... kõigele. Tegelikult on ikka küll. Kole.
Raadio panin kinni. Pole mul vaja kuulata, mis toimub meie teedel ja ... igal pool mujal.
Kuigi see hirmus kaamoseaeg on nüüd seoses taliharjapäevaga läbi saanud, häirib tundemeeli pikk, udune, rõske ja ebastabiilne talv. Kogu valge aeg on piimjas, ei kutsu korrakski välja, kui just hädavajadust pole, näiteks tööle minna. Ving-ving!
Grippi kardan. Nohu juba tuli. Eile teatris segas laval toimuvat kuulmast laste lakkamatu köha. Vahepeal tundus, et pooled ainult simuleerisid köhimist, et oleks naljakam.
Kas te olete käinud etendusel, kus valdav osa publikust on varateismelised? Kui, siis te teate, milline katsumus see on. Ootad kannatamatult, millal see kõik lõpeb. Naerdakse siis, kui üks poiss (laval, muidugi) lööb poksimatšis teisel jalaluu pooleks. Vilistatakse ja huilatakse siis, kui taustaks kõlab mingi rütmimuusika. Saali tullakse joogipudelite, pulgakommide ja muu söödavaga. Ving-ving!
Ei jõua mina maailma parandada. Kas kõik on hukas või ei ole, kust mina tean.
Hiina meditsiini asjatundja rääkis raadios, et gripp tabab seesmiselt ebakindlaid ja stressist kurnatuid. Aitab vältida, kui hoiad jalad soojas ja pead tuule käest. Ja jood ingveri teed, sööd sibulat ja küüslauku.
Olen nüüd juba piisavalt hädaldanud, lähen teise tuppa kirjandeid parandama.
Ving-ving!
Kohe hakkas natuke kergem!

Kui lõin guuglisse märksõnad "häda ja viletsus", tuli välja Aarne Rannamäe, kes lahkab oma saadetes neid asju.

Oh tuleks juba veebruar!

Inimese kondid-luud (ja muidugi ihu ja hing)) tahavad ikka vahel hellitamist ja silitamist saada. Soojamaa-reis südatalvel pole alati võimalik, aga asja ajab ära ka meie endi spaade lõõgastuspaketid. Soodus- ehk sõbrahindadega meelitatakse eesti inimest paariks päevaks töö juurest ära.
Minu arvates on see väga kena neist (spaadest, nimelt).

Leidsin, et üks blogi on kõik võimalused ilusasti kokku pakkinud ja vajaliku info sellega kergesti kättesaadavaks teinud.

Ohh, tuleks juba veebruar ja sõbrapäev! Saaks sooja vanni, sauna - igasugust lõdvestust!

Võimalda sina ka endale! Siis on, mille nimel elada!

Eelmise aasta spaatamisest kirjutasin siin.

pildil Estonia Taastusravikeskus

Kultuuri tarbimine

Kolasin blogides, midagi nagu õieti lugeda pole. Reede õhtu - selline tühjavõitu õhtu, mitte informatsiooni mõttes. Uudised tekitavad aina rohkem õõva. Nüüd tapetakse juba väikelapsi, hullud jooksevad vabalt ringi. Kõik on hukas.
Nirti kirjutas, et "keskmine eestlane" ei tea tuhkagi kultuurist.
Pean ennast ka väga keskmiseks, elukohaga väikelinnas, kus pole kino, raamatupoodi, teatrist rääkimata. Ei ole jah aastaid kinos käinud, teatrisse sõidame ka ainult keskmiselt kord kvartalis. On küll pilet kallis, uuest aastast 200 krooni+ bussisõit.
Võib-olla ei ole eriti kultuurne, et käisime Vanemuises "Sugarit" vaatamas, selline kergekaaluline tükk. Mis see siis on- kaks meest panevad endale naisteriided selga ja teevad nabaalust nalja. Sisu selline kergeke, mõtteid ja püsivaid elamusi ei tekita.
Raamatuid ei osta jah enam, no mõne kergemasisulise loed vahel läbi. Neid ilmub ka nii palju, ei jaksa kursis olla.
Telekast vaatad siit kanalilt ja sealt kanalilt üht-teist, süvenemata millessegi põhjalikumalt.
Lehest loed surmakuulutusi ja suuremaid pealkirju, pikki artikleid ei viitsi.
Vat oledki kultuuritu, lausa rämps.

Leekiv armastus

Mis asi on meem?

Tegin eile mitu tundi palehigis üht meemi, mis eeldas oma blogis tuulamist ja isegi väikest sorti uurimistööd. Selle tõttu kannatas natuke mu põhitöö, aga pole hullu - blogi kui hobi pole ju ometi taunimisväärt.
Olen omaks võtnud meemi mõiste, täpselt teadmata, mis see päriselt tähendab.
Eks ma siis guugeldasin, mis muud.

Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub, ütleb Vikipeedia.

Tiia kirjutas meemi ja kettkirja erinevustest ja sarnasustest

Meemi ülesanne on teadmisjanu rahuldamine; mõnede blogide puhul oma blogile külastajatearvu suurendamine; mõnedel külastajate kaudu rahateenimine (kui blogi on raha teenima pandud reklaamide vm. abil). Meemi nö. peibutispalgaks on uudishimu rahuldatus.

Lugesin veel läbi ühe pika ja suhteliselt segase artikli Inglise meemiteadlase Susan Blackmore`i seisukohtadest, võtsin teadmiseks asjad, millest aru sain, näiteks
- meemi mõistet on väga raske defineerida (!!)
- meem on arenenud umbes 2 miljonit aastat, samal ajal kui geen näiteks seal kõrval juba 2 miljardit aastat
- meem on seotud üksnes inimesele antud võimega informatsiooni kopeerida (copy-paste!!!)
- kõik keeled on meemid, sest me õpime neid kopeerides/imiteerides/ teiste inimeste käest

Nii et see, mis me siin blogides teeme (me teeme meeme!), on üks peen teadus - memeetika, mis on seni veel ametlikult tunnustamata teadusharu.

Laske käia ja ärge põdege arvuti taga kulutatud inimtundide pärast!!! (seda ma ütlesin rohkem iseendale)

pildil ühed meemid (araabia tähed)

Otsi uusi blogituttavaid/ meem

Osaline läkitas meemi. Polegi juba ammu midagi nokitseda olnud!

Reeglid on sellised:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemis osalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.


pere: Emast mõeldes
sõprus: Lihtsa elu väärtused
armastus: Elu, armastan sind
iseendast: Aga tegelikult...
varia(mõtted): Oodates...midagi

Oh, kui raske oli! Nõustun, et kõik postitused sattusid kuidagi ühe teema kohta ehk Elu, nagu see on.

Sedasama vaeva võiksid näha
Kaamos
Bianka
Metsapiiga

Nüüd siis üllatajad
veepang
tubli ema

Millesse uskuda?

Ajal, kui meedia kisendab kriis, kriis, tuleks vist rahulikuks jääda ja mõelda, mida iseenda ja oma eluga ette võtta, et võimalikult tervelt pääseda. Optimistid ütlevad, et kriis läheb varsti mööda ja elu sinusoid pöördub. Pessimistid ennustavad, et ei me pääse, riik läheb põhja.
Oma loomult pole ma kunagi paduoptimist olnud, aga õnneks mitte ka lootusetu pessimist. Selline keskmine olen, alalhoidlik ja ettevaatlik. ("keskmised koju tulevad" - Kalevipojast)
Ennast säästes (ja pettes?) jätan kõige halvemad uudised lugemata/kuulmata. Õnneks on lehed jäänud nii õhukeseks, piisab veerandtunnist, et Postimehele pilk peale heita. Harjumus delfis kolada või netist lehti lugeda on ka taandumas.
Nüüd ütlevad kindlasti mõned õiged kodanikud, et selline jaanalinnu kombel pea peitmine on vale, vale ja rumal. Olgu!
Millesse ma usun?
Usun, et nälga me ei näe, et kevad tuleb nagunii, et inimsuhted ei kärise, et troonile tõusevad tõelised väärtused (sh empaatiavõime), et riik ja valitsus leiab mõistust oma rahvast aidata, mitte ainult üksteisele süüd otsida.
Usun ja muidugi loodan, et palju head ja ilusat on veel tulemas mägede tagant.

Võib-olla peaks harjutama endale külge kombe igal õhtul tänada Loojat, et ta on andnud meile päeva, mis on suuremate kadudeta õhtusse jõudnud? Tänulikkust peaks õppima, jah!

Igaüks ajab oma asja

Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-

Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.

Pealkiri on "Mis asja ma kardan?"

Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.

- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.

Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!


Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)

Appi! Milline ilm!

Hommikul pool 8 on veel täitsa pime. See on väike häda selle kõrval, et libedus kui loodusnähtus aina süveneb. Mitu korda mõtlesin, seistes jalad harkis keset teed, et nüüd ma kukun, laskun ise põlvili või karjun appi. Kõigele lisaks oli paras külgtuul. On mõned eriliselt rasked kohad, mida ei saa eirata- need on enamkäidavate kõnniteede ristid.

Kunagi ammu-ammu oli väikelinnades tavaline liiklusvahend talvel tõukekelk, tuntud ka soome kelgu nime all.
Meil oli küll lapsepõlves selline olemas, isegi kaks - üks suurem ja teine väiksem. Tõukekelk turvas väga hästi, ühtlasi oli ta pakkide ja teise inimese sõidutamiseks suurepärane vahend. Noored kogunesid kampadesse ja läksid tõukekelkudega kimama. Ilus, kui oli keegi, kes just sind tahtis oma kelgu peale istuma. Mäest alla täie vaardiga! Oli jah nii!
Mõnda tõukamise-lükkamise kelku olen näinud ka meie ajal poe juures. Isegi mingit moodsamat varianti - lühikeste jalaste ja kergema kaaluga.
Peaks vist endale sellise muretsema!?
Kas keegi teab, kus ja kas neid müüakse ja mitu tuhat maksab?

Lõõgastumine

Isegi magades tunnen oma õlavöötmes pinget, mida võib ka valuks kvalifitseerida. Minu massöör ütleb:" Viska maha see kivi!"
Mis kivi?! "No see valvelolek!"
Mulle tundub, et ma ei oskagi teadlikult lõõgastuda. Ma ei oska isegi käsi elutuna rippu lasta. See on vist paljude mu probleemide põhjuseks. See tuleb kusagilt seestpoolt ja ei allu kuidagi mõistusele (ma olen ju mõistlik!!?).

Lõõgastumiseks on palju võimalusi. Teadagi üks tuntumaid - alkohol, tujutõstjana, pingete vabastajana. Kahjuks sisaldub siin alati oht, et ei taju piiri (ma räägin nii üldiselt, mitte iseendast!!!).

Kindlapeale aitab see, kui südamest naerda. Kuulsin kusagilt (vist oli saade "Paar"), et laps naerab 400 korda päevas, täiskasvanu 10-15
(võib-olla on siin muigamine ka arvesse võetud?). Et on naeruterapeudid, kes õpetavad naerma, kutsuvad naeru esile, tehes naeru imiteerivaid liigutusi. Näitlejameisterlikkus nii- öelda.
Nõme, ütles Reikop. Mulle tundus ka.
Ma naeran siis, kui on naljakas. Ise arvan küll, et olen naeruhimuline ja tunnen nalja ära. Veel arvan, et ühtemoodi naljadest arusaamine on üks tähtsamaid omadusi, mis inimesi ühendab. Huumorivaesed ja püsipahurad mulle üldse ei meeldi. Rasketel aegadel on eriti oluline, kui keegi või miski su tuju tõstab.

Lõõgastumiseks on veelgi võimalusi. Mul oli ammust ajast realiseerimata lõõgastumispakett ühes kindlas spaahotellis. Kartsin juba, et kingitus kaotab seoses tähtaja ületamisega kehtivuse. Õnneks mitte.

Me käime igal talvel oma kollektiiviga kusagil tervisekeskuses, vana nimega sanatooriumis, veidi spaatamas. Aga ma polnud enne käinud nii väikeses ja intiimses kohas, kus kõik oligi mõeldud ainult kahele. Õhtul kokkuvõtteid tehes arutasime tütrega, mis kummalegi kõige rohkem meeldis. Talle - vesivoodi, mulle - soolakamber. See oli imepisike ruum kahe voodiga, hämar, rahulik muusika. Ioonid igal pool, nii et hambad ja huuledki olid tulisoolased. Seal rääkisime ära oma kõige avameelsemad jutud.

Kuigi kingituse suhu ei vaadata, küsisin ikka uudishimust, mida see maksab. Ma ei julge ütelda.
Arvasime, et mahub kolmekohalise arvu sisse, aga hoopis rohkem.
Lõõgastumine on kallis lõbu. Ja naer on terviseks.

Pilt kusagilt netist

Mida Mang ennustab?

Olen sel aastal horoskoopidest väga vähe huvitunud. Nüüd lugesin Maalehest, mida Mang ennustab Kaladele. (Veevalajat lugesin ka.)
Ega ma usu. Parem on tagantjärele lugeda. Midagi läheb ju alati täppi ka.

Kõige toredam oli esimene lause.

Uuel aastal on nende (Kalade) jaoks varuks mõndagi üllatavat: osalemine huvitavates projektides, loteriivõit, ootamatu abieluettepanek või asumine uuele töökohale, mis on olnud kunagine salasoov.

Ilmvõimatu. Kõige ahvatlevam tundub loteriivõit, aga selleks peaks vist pileteid ostma.
Abieluettepanek oleks ka muidugi põnev:)
Uus töökoht? Ma ei viitsiks vastu võtta!!!

Kokkuvõttes - Igavaks seda aastat pidada ei saa.
Mulle tundus küll vastupidi.

Vahelduse mõttes lugesin ka Kivisildniku horoskoopi (linki ei viitsi otsida, mulle saadeti).

Kaladele toob 2009. aasta igasugusid perverssusi. Täiesti ootamatult võite avastada, et on aeg kapist välja tulla, teile hakkavad meeldima naabrite lapsed ja koduloomad, mida väiksemad ja karvasemad, seda enam. Võite kohe mõne Angeli tüüpi asutuse kuukaardi ära osta, kui teie peres on rohkem Kalasid, küsige perepaketti.

Teemal " libe murrab luid" lisan, et meie kohvikupidaja kukkus käeluu pilbasteks, nii et viidi operatsioonile.
Kondimurdjate küla, nagu öeldi. Varsti on ring peal. See oli viies kukkumine meie töökollektiivis lühikese aja jooksul. Mis toimub?

Pilt siit

Sotsiaalne võrgustik

Ma sain täna kirja. Mardilt. Täitsa käsitsi oli kirjutatud. Mart kutsub kohtamisele, kaasa võtta villased sokid, võileib ja 400 krooni.
Ilus oli muidugi Mardilt kirja saada ( see pole SEE Mart, keda teie arvate!). Varem oleme ühe korra kohtunud ka.

Ammu pole peale arvete midagi posti teel saanud.
Aga muidu töötab sotsiaalne võrgustik vägevalt.
Kui palju erinevaid võimalusi on suhtlemiseks! Ma jätan siin nimetamata visavii kui kõige elementaarsema. ( Muide, just see võib olla paljudele inimestele probleemiks - ei näegi inimesi, lugesin hiljuti Hundiulu blogist)

- e-kiri, see võib olla peaaegu nagu päris kiri, viimistletud, argumentidega, aga käsitsi kirjutatud kirjaga ei saa võrreldagi
- sms - väga operatiivne, läbi mõeldud, puuduseks tülikas toksimine ja väike pind
- sõnum viitega "vaata postkasti"
- sõnum viitega" mine messengeri"
- vestlus MSNis ( skipe`i pole ma endale veel muretsenud)
- mobiilikõne- lühike, asjalik, pole lobisemiseks (kui just erandeid ei tehta)
- mobiilkõne küsimusega "kas oled kodus? ma helistan lauale"
- mobiilkõne "vastamata kõne" kokkuleppel märkimaks näiteks kohalejõudmist
- lauatelefon - kõige odavam, kõige mugavam (toru ei lähe käes kuumaks), miinuseks - kõne liigne pikkus (vahel kuni 1 h), ei näita numbrit, ei oska alati lõpetada
- muidugi blogi- kuidas seda saab unustada?- ma ju kirjutan teile, armsad lugejad!

Võib-olla on veel võimalusi, aga kõige ilusam on ikka paberkirja saada (mitte ainult Mardilt), seda korduvalt lugeda ja säilitada igavesti, kui on väga tähtis kiri.
Samamoodi, nagu on elusa inimese häält soojem kuulda, kui näha kirja arvutiaknas.

Aga kõige parem on kokkuvõttes see, et sul üldse on sotsiaalne võrgustik, et sa kuulud kellegi sõprus- või perekonda, et sa oled veel suhtleja.

Lisatud.
Näide elust (hiljuti kuuldud). Üks vanem naine ei vastanud mobiilile ega reageerinud sõnumitele. Järgmisel hommikul sõitis tütar kohale ja leidis ema välistrepilt pikali, kõva nagu puuront. Kõrval istus koer, samuti läbikülmunud, aga elus.
Telefonis oli 16 vastamata kõnet + sõnumid. Naine, üldse mitte vana ja vilets, oli ilmselt libisenud trepil ja sinna jäänudki. See lugu ajendas mind ka antud postitust kirjutama.
Alati ma mõtlen, et üksikutel inimestel peab silma peal hoidma!!!

Pidu otsas, mine jälle tööle!

Aasta vahetatud, pühad möödas. Kuuske küll ei raatsi veel välja visata!
Vana nali: mis tast välja visata, varsti jaanid ja siis jälle jõulud!
Tartus oli hommikul mitu päikest ja vikerkaart taevas. Pole enne sellist asja näinud. Vastu põski piserdus jäiseid piisakesi, mis pani pale punetama. Härmas puud ja pisemadki põõsad palistatud pitsiga peeneks punutiseks. Emajõe luht kui peegelsile pinnalaotus.

Imelik on see, et lumi on ju päriselus valge, aga foto peal tugevalt sinaka tooniga (klõpsa pildil). Läbi akna paistab imeilus piltpostkaart. Vaikelu. Pühapäeva hommik. "Tähelaev" Runneliga. Inimtühjus. Ainult üks kollane koer jookseb mööda teed. Kus on ta kodu?
Vaikselt pöördub meeleolu...

Lisatud. Üks mõte painab. Lühidalt on nii. Mul on(oli) üks väga ammune tuttav, kellega suhtlesime paar korda aastas, kuid pidasime tähtpäevadel alati meeles ja helistatud sai ka. Eelmise sünnipäeva unustasin ma ära, aga niipea, kui meelde tuli (paar päeva hiljem), helistasin ja katsusin vabandada. Nüüd püüdsin helistada enne jõule ja pärast jõule, enne uut aastat ja pärast, keegi ei vasta. Aga eile kuulsin täiesti juhuslikult nö kolmanda inimese käest, et nad (mees ja naine) olid emigreerunud Ameerikasse tütre juurde ja oma isakodu maha müünud. Tütrel oli sündinud laps.
Nüüd ma mõtlen, kas aastakümnetepikkune tutvus või isegi sõprus ei olnud siis sedagi väärt, et helistada, et me nüüd läheme (juttu minekust oli varemgi). Vat seda ma mõtlesin eile ja mõtlen ka täna. Mis on sõpruse mõõdupuu? Kes teab?
Viisime jõuluõhtul Triinuga küünlad ta vanemate ja venna hauale. Hea, et seda tegime. Nii hirmsasti kahju on...
Talvepilt Tiiu blogist

Uue aasta esimene

1. jaanuar 2009 - neljapäev

Mõtteid on nii palju...
Mõned neist on eksistentsialistlikud. Näiteks mõtlen ma väga filosoofiliselt, et igaüks meist ( blogijaist) elab korraga vähemalt kolme elu kolme erineva identiteediga.
Algarv vahetas oma blogijaidentiteeti (üks identiteedi kandja ongi nimi ju) - ühes sellega peab muutuma ka ta imago (pikad mustad juuksed, tulipunased kunstküüned, roosad prilliraamid!!??jms)

Need kolm elu on:
1- eraelu ( isiklik, privaatne, hästi varjatud, millest paljud peale Su enda ei teagi, või on mõned vähesed, kes teavad),
2- tööelu koos sellega kaasnevate pingete ja hierarhiaga, ka siin on omad karid-kreenid, aga see pole avalikuks aruteluks,
3 - blogielu, seesama, millest me siin võtame blogida.
Meil on siin igal oma imidž, oma roll, oma rida, oma ampluaa, oma sõpruskond. See on väga oluline, sest vastasel korral kaoks minul küll stiimul ja motivatsioon blogimiseks. Kirjutaksin oma salapäevikusse või kroonikasse, nagu ma niigi olen teinud.

Igas elus suhtleme inimestega. Inimsuhted on väga olulised, kõige tähtsamad ilmas. Raha võib sul olla rohkem või vähem, aga sõber peab olema. Väga hea, kindel, aus ja õige sõber. Või isegi mitu.
Ma olen ööpäeva jooksul nii palju erinevaid kommunikatsioone kasutades suhelnud, et olen kohe veidi väsinud. Pikad telefonikõned, sõnumid, e-kirjad.
Vahel tahaks hoopis lihast ja verest sõpra oma lähedale, kellega võiks ka vait olla, ikka oleks hea!!

HEAD UUT AASTAT, BLOGISÕBRAD! Meil on siin sõpruskond, ei saa ju salata!!!

Seega on mu esimene sissekanne sel aastal tehtud. Ma ei hakka uut teemat sisse tooma, rääkides, mis mulle vana-aasta programmis meeldis, ei meeldinud eriti või üldse ei meeldinud. Ma ei vaata ka praegu ETVst "Armastust kolme apelsini vastu".

Ma ei hakka midagi lubama. Läheb, nagu läheb. Vedama peab ka. Eelmisel aastal lubasin säästa. Säästsin jee.

Pilt on Tiiu blogist ja võetud üles eile südaööl. Tiiu kodust avanevad kaunid vaated meie kirikule ja järvele. Aitäh, Tiiu, pildi eest!