Friday, June 7, 2013

Suvevaheaeg on alanud!

Lugesin ühest blogist, et Inglismaal saavad koolilapsed vaheajale alles juuli lõpust. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Seal pole ju ka  aastaringset päikesepaistet ja muidu viljastavat kliimat.
Meie lapsed on küll kevadeks nii kapsad, et õppeaasta pikendamine oleks kuritegu. Liiati ongi vahel kõige ilusamad ilmad just maikuus. Maikuus toimub meil kõige tormilisem õitsemine, tärkamine, ärkamine.

Nüüd siis on kõik kindel, et ma lahkun töölt ja kolin ära. Tuleb täiesti uus peatükk mu elulooraamatus:) See on mu senise elu üks tähtsamaid lehekeeramisi. Hakkasin otsima vanadest kroonikatest, millal mul tuli mõte kolida pensionipõlves Pärnusse. Kindlasti oli see seotud Triinu laste sünniga.
Triin mäletab, et esimest korda rääkisin ma sellest 2010. aasta sügisel.
2011. a suvel olen pannud otsuse kirja. Väike arvutus ütleb, et seega 2(3) aastat tagasi. Asjaolud on olnud mulle soodsad. Just see, et Triin kolis aasta tagasi oma majja ja tema senine korter jäi vabaks. Kui ma oleks pidanud hakkama otsima endale Pärnus elamist või koguni ostma, siis poleks see vist võimalik olnud. Või vähemasti väga keeruline. Nüüd on ainult oma korter siin tühjaks teha ja vajalikumad asjad ära kolida.

Tööl tõmban ka juba otsi kokku. Lõpetan oma 9. klassiga koos. Kõik on läinud suurepäraselt. Lapsed teevad eksameid hästi, viimane ongi veel jäänud. Kool alustab sügisel viimast aastat nö vanamoodi, siis tuleb tõsine reorganiseerimine. Seda ma vaatan juba kaugelt. Arvatavasti olen otsa lahti teinud ja mulle järgnevad ka mõned teised, kel aeg käes.
Õigel ajal lahkuda on suur kunst. Arvan, et mul see õnnestub/s.

Suvi Pärnus saab alguse täna, kui sõidan Triinu perele külla. Sinna koondub veel mitu pesakonda, nii et saavad alguse ka meie igasuvised suuremad ja väiksemad kokkutulekud.
Ilmad on suvised, taevas  on sinine ja muresid ei lase lihtsalt ligi.
Lisan ka mõned pildid lastelastest.


8 comments:

  1. Esimene pilt on vahva veel selles mõttes, et kõrge rohu sees on kaks koera - Inka ja keegi madalmat kasvu. Pilt tehtud Uulus junnikuus 2013

    ReplyDelete
  2. Õnne uueks eluetapiks!

    See on hea, kui asjad lõpuks otsustatud saavad ja pole enam kõhklusi, mis väsitavad. Siis pole enam tagasivaatamist, vaid ainult ettepoole :)

    ReplyDelete
  3. Arvan, et teed õigesti ja õiges vanuses. Hiljem on raskem kohaneda. Ja vanaemana oled asendamatu - õpetajana mitte, sest alati tuleb keegi asemele.
    Isiklikus plaanis olen päris palju kaotanud, et tänavu palgatööle läksin. Suhted lapselastega on jäänud vähemaks. Nüüd on mõtlemise koht.
    Sulle kena päikselist Pärnu suve!

    ReplyDelete
  4. Õiges vanuses? Pole sellest aspektist asja vaadanudki, aga kindlasti on vahe sees, kas ma lähen ise vabatahtlikult või mind lihtsalt paigutatakse ümber. Kohanemise kohta ei oskagi praegu midagi arvata. Olen nii palju aastaid elanud üksi (koos Pätuga) ja alati on olnud see teadmine, et võin minna, kuhu tahan ja millal tahan. Ega see ju muutu. Loodan, et me mõlemad kassiga kohaneme, sest oma asjad ju võtame kaasa. Olgu et aknast avaneb seal hoopis teistsugune vaade ja kassi ilmselt õue enam lasta ei saa( millest on kahju).
    Õnneks virtuaalelu puhul pole vahet, kus elada:)

    ReplyDelete
  5. täpselt nii ja vanad sõbranned tulevad Pärnusse alati hea meelega :D

    ReplyDelete
  6. Suur ja julge otsus elus, aga lastelastele alati olemas, kui vaja. Loodan, et kohanete hästi ning kuuleme, loeme Sinu elust ja tegemistest ka edaspidi. Ise ma nii julge poleks. Olen mitu korda mõelnud oma majast loobuda, aga harjumusjõud ületab kõik muu.

    ReplyDelete
  7. Ma tunnen ennast ise ka suure ja julge hundina, kelle rind rasvane:)
    Otsus on nii kaua küpsenud, et enam pole kahtluseussigi, vastupidi- kui nüüd selguks, et ma ikka ei saa kolida ega lahkuda töölt, siis vist ... jääks elu seisma minu jaoks. Kukuks kokku.
    Nüüd on tore minna, sest jään veel meelde tegusana. Hullem oleks, kui ma koperdaks kahe kepiga ja inimesed noogutaksid kurvalt pead - jaa-jah, missa teed, näe on teine nii viletsakas jäänud.
    Neiud ärevil, Sul on oma kätega ehitatud maja. Ära loobu sellest! Mul on ainult 4toaline korter, mille kulusid ma penskarina kanda ei jõuaks.
    Loodan ise ka, et see elumuutus on igas mõttes positiivne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega ma ju raatsigi hoolimata sellest, et ta on nii, nii suur meie jaoks ja selle ülalpidamise nimel töötan nagu buldooser.
      Küll Sul kõik hästi läheb ja just nii nagu soovid.Pärnu on ilus rahulik linn.Haapsalu kõrval on ta teine linn, kus mina ennast koduselt tunneks.

      Delete