Ma isegi ei mäleta, mida raadioreporter mu käest küsis. Intervjuu oli nii ootamatu. Kui ma nüüd üle kuulasin, mida olin rääkinud, tundsin tagantjärele piinlikkust. Olin öelnud, et ei hakkaks tänase seisuga enam õpetajaks, sest see on ...nii raske amet?! Ja palk ka na niru. Tule taevas appi!
Kelleks ma siis oleksin hakanud? Ajakirjanikuks, nagu ma ülikooli minnes unistasin? Õigupoolest polnudki mul tookord palju valikuid. Olin sügavalt humanitaaria poole kaldu, ja mida üldse oli tol ajal naistel valida. Põllumajandus ja muu majandus/kaubandus mind ei huvitanud. Reaalainetes andekas polnud. Kunstnikugeen puudus. Nii et ikkagi õpetaja.
Kes ma siis oleksin, kui mul poleks neid sadu ja sadu õpilasi, kellest vanimad on peaaegu põlvkonnakaaslased ja noorimad natuke üle 10?
Pildid tehtud õpetajate päeval, 5. oktoobril Võhmas. Küünlavabriku juures.
Õpetajate päev on valitud väga ilusal ajal. Veel ilusam võiks ehk olla kevad, kui lilled ja pungad puhkevad täies väes, kuid siis on sihtgrupikd noored, kes alustavad väljalendu pesast.
ReplyDeleteIgal asjal on oma aeg, nagu on öeldud juba Piibliski:)
Mis raadiojaam see oli ja kas järelkuulamine ka võimalik on? Ma tavaliselt kuulan tööl raadiost vaid muusikat, olen valinud sellise jaama, kus palju ei räägita.
ReplyDeleteSul on õigus, tol ajal naistel palju valida polnud. Aga nüüd, kus võimalusi rohkem, ei taheta enam õpetajaametit valida. Mõni läheb pigem Austraaliasse farmitööliseks või Saksamaale lapsehoidjaks ;)
Kui Sa oled huvitatud, mida üks ootamatult mikri ette püütud inimene räägib, siis leiad lingi minu FBst. Ma rohkem ei ütle midagi. Kummaline, et ikka oli keegi, kes kuulis ja märkas. Mina olin sel ajal koolis, kui intervjuu (väike osa sellest) maha mängiti. Liiati ütles "tädi" mu nime valesti!
ReplyDeleteKuulasin! Tubli olid, ega see lihtne ei ole, kui niimoodi ootamatult mikker nina alla torgatakse :D
ReplyDelete