Mul ei ole enam jalgratast. Varakevadel varastati see meie maja trepikojast. Kohe ma seda ei avastanudki. Kui märkasin, et enam ei ole, siis mõtlesin, et keegi on selle viinud keldrisse. (No loll mõte!)
Käisin siis ühel päeval keldris. Muidugi ei olnud seal!! Küsisin naabrite käest, kas keegi on midagi märganud. Lootus purunes kildudeks.
Ega ta muidugi mingi tohutu kallis ja hinnaline jalgratas olnudki. Ostetud veel nõukaajal rublade eest, aga hästi hoitud ja hooldatud ikkagi. Saluut. Roheline. Hea jooksuga. Igal kevadel käis hoolduses, kus pumbati kummid täis, pandi õli vajalikesse kohtadesse, keerati kruvid kinni.
Nii kahju. Nagu oleks ühest jalast ilma jäänud.
Võtsin nüüd keldrist järgmise vana- tütre oma, pereka, väikeste ratastega, aga see pole pooltki nii hea ega armas. Väntamine väsitab põlvi, vabajooksu üldse pole.
Kaotusvalust pole siiani üle saanud. Iga päev vahin möödasöitjaid, äkki keegi kimab minu saluudiga. Poe juures uurin parklat - äkki on varas minu rattaga poodi tulnud.
Ma võiks ju uue osta, aga...
Võib-olla ostan siis, kui Pärnusse kolin?!
Suve ka veel pole. Üldse tundub kõik nii lootusetult kurb.
Kas teilt on ka vahel midagi nii armast varastatud?
ReplyDeleteUskumatu, et sellises väikeses linnas juhtub ka selliseid asju! Kellele seal varastatud kraami müüa õnnestub? Arvan, et see ratas võib (rüüstatuna) välja ilmuda kusagil tühermaal. Mu sõbrannal varastati just hiljuti samuti ratas linnapolikliiniku parklast. Ta ei suuda siiani mõista, kuidas see võimalik on, tal oli korralik lukk.
ReplyDeleteKui mu tütre korterisse Õismäel oli sisse murtud ja kõik talle olulised paberid vedelesid maas nii, nagu sahtlitest välja olid rebitud, siis oli ikka jube valus seda vaadata. Talle saadetud isklikud kirjad-kaardid segiläbi oluliste dokumentidega (nagu ülikooli hinneteleht jne.).
Meilt endilt viimased varastamised jäid ühimaja aegadesse. Ridaka ees rüüstati autolt stange, kaotsiläinud auto number (mis maksab ka üksjagu raha) oli "viisakalt" pandud naabermaja najale :D Nüüd on meil majal signalistsioon ja ümbruskonnas naabrivalve. Siiani on aidanud ;)
Varas ei vali kohta, kus varastada. Peaasi, et võimalus avaneb. Meil on tegelikult trepikojad öösiti lukus, aga hämaraid tegusid saab ka hämaras teha. Tegelikult altnaaber rääkis, et ta oli kuulnud mingit poisikeste juttu, aga vaatama ei läinud. Nooremat rahvast selline uunikum ei huvita, vb tõesti oli kojusõiduks vaja ja nüüd vedelebki kusagil lepavõsas.
ReplyDeleteJalgrattaid varastatakse ka siis, kui on lukk peal.
Et neil (vargail) nina ära kukuks!!!
Sul võib veel lootust olla ratast tagasi saada, kui räägid sellest kõigile tuttavatele ja hoiad ise ka silmad lahti.
ReplyDeleteKusjuures oled väga targasti teinud oma rattast pilte. Sest mina ei oskakski oma ratast väga hästi kirjeldada, kui see ära peaks varastatama. Teen ka enda omast pildi (igaks juhuks) ;)
Helle, pane ratta pildid ka Facebooki, sealt näeb neid rohkem inimesi ja võib-olla on kellelegi silma jäänud...
ReplyDeleteLinda, panin Sinu soovituse järgi Facebooki ka kuulutuse, kuigi vähe lootust on.
ReplyDeleteNagu lugejad teavad, sain oma jalgratta tagasi just tänu Facebookis ilmunud teatele ja pildile(jalgrattast).
ReplyDeleteSeda märganud inimene helistas mulle, et mu jalgratas on juba pikemat aega politseis. Võib arvata, et ta leiti üles varsti pärast kadumist. Kuna mina ei otsinud, siis ei teadnud keegi seda ka mulle pakkuda.
Niisiiis - ikka tuleb politseid teavitada kadumisest või vargusest. Vahel võib sellest kasu olla.
Mis on kummaline! See jalgratas varastati ära ka teist korda. Seekord Pärnus kortermaja keldrist, ja jälle, maja uksed nii päeval kui öösel suletud.
ReplyDelete