Jälle algab kõik, algab uuesti...

Täna on viimane laupäev enne uue kooliaasta algust. Magasin öösel pahasti, nagu ikka, kui mingi mure on. Mure sisu - jälle peab tööle minema. Ma ei tea ühtegi oma kolleegi ei praegusest ega varasemast ajast, kes hõiskaks "jälle saab klassi ette minna, näha laste innustunud nägusid, anda edasi oma rohket pagasit, hurraaa!" jne
Naerma ajab! Või siis hoopis nutma!? Aga midagi pole teha - tööl käimine on hädavajalik, et teenida raha, mis aitaks järjekordse talve üle elada. Kaks aastat veel - nii olen ma omas mõttes otsustanud.
Siis hakkan täiskohaga vanaemaks. Selleks ajaks on tütrel kaks last ja ta tahaks/peaks tööle naasma, et teenida endale ja oma perele elatist.

Hommikul hakkasin kohe suure hooga toimetama. Veel viimased ilusad ilmad - pesu vaja pesta, natuke süvakoristust teha, aknad vahendiga üle tõmmata, ajalehed kokku siduda, eilsed nõud kappi panna...
...ja siis äkki tundsin, et silme ette tulevad triibud ja udu. Piirjooned ähmastuvad. Kas ma hakkan minestama? Itaalias käisin ära, kõik kuumad ilmad pidasin vastu ja nüüd ...? Läksin kergelt paanikasse, siis püüdsin rahuneda. Vaatasin silmi peeglist hästi lähedalt, midagi erilist ei täheldanud. Pea uimane ei ole, natuke valutab, aga see on igal hommikul nii. Vererõhk pole veel paika läinud, sest rohi pole veel mõjunud.

Nüüd istun arvutis ja kirjutan sedasama asja siin.
(alustan uut rubriiki, kus võin vabalt hädaldada)

Muide, olen viimasel ajal väga palju lugenud, silmad võivad ka sellest kurnatud olla.
Lõpetasin eile Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Mulle meeldis, hästi kirjutab tüdruk.

Pildid ikka Itaaliast, kust siis veel!
Kui Trevi purskkaevu visatakse üks münt(üle õla), et Itaaliasse tagasi tulla, siis mina ei visanud. Esiteks ma ei pääsenud nii ligidale, et oleksin objekti tabanud, aga ma mõtlesin ka, et vaevalt ma enam Itaaliasse selles elus satun:)

Oo Itaalia, imeline maa!

Praegu ei oskagi öelda, kus see täpselt võetud on - Itaalias noh!

Roomas ja Firenzes olid sellised suured skulptuurid. Praegu jääb lisamata, kus/mis see täpsemalt on.

Pompeji linna varemed - üks vapustavamaid reisielamusi. Iidsed kivimüürid, Vesuuvi tulikuum tuhk, ergav lõunapäike.

Piletikassa Vesuuvi jalamil. Jalgsimatka sooritamiseks Vesuuvi kraatrile tuli osta 8eurone pilet. Putka oli just selline, ilmselt arvestusega, et kui vulkaan jälle purskama hakkab, on ju kama, mis laava alla jääb.

Ilma mütsita ei tihanud keegi olla!

Vesi Capri saarel oli sinisest sinisem, kaljud ja koopad väga ilusad!

Vatikani muuseumi lagi. Mitte Michelangelo maalitud Sixtuse kabel, kus pilti teha ei lubatud ja kus oli äärmiselt põnev. Kahjuks ei lastud seal kaua vahtida, sest rahvas pidi liikumises olema. Turiste oli väga-väga palju ja kabel ise väike.


Vatikani kiriku torn, mille "vallutamine" oli üks meie esimesi katsumusi. Ära tegime - liftiga pool maad ja jalgsi edasi üle 300 trepiastme üles-alla.

Roomas võlusid mind vanad akveduktid, mis töötavad tänapäevani. Üks selliseid oli meie esimeses ööbimise kohas - Montecatini Termese hotelli juures. Taamal paistab meie buss.

Selliseid elavaid monumente ja igasuguseid kujusid oli palju. Nad teenisid niimoodi endale raha. Panid sente - võisid pildistada lasta ennast koos kujuga! Kõrvalt tuleb mööda meie reisijuht Merje.

****
Mida päevi edasi, seda uskumatum tundub kõik - mina käisin Itaalias! Turismireis kestis kokku 8 päeva - neljapäevast neljapäevani. Lennusõit on ikka jube ajavõit- ainult 2,5 tundi ja kohal me olimegi Trieste lennujaamas, mis tundub palju väiksem kui Tallinna oma.
Kohalikud otsad tegime muidugi Germalo bussiga. Mõned vahemaad olid ikka päris pikad - nii ca 500 km. Aga bussis on ju tänapäeval mõnus - konditsioneer tagab normaalse äraolemise. Hea tukkuda või mõtteid mõlgutada omaette. Kiirteed.

Reis oli kallis- ligi 12 tuh krooni ehk üle 800 euro pluss lisakulud (lõunasöögid, piletite hinnad, kohaliku giidi ja broneerimise tasud jms) Ma ei armasta numbreid sedavõrd, et teha täpsem kokkuvõte. Laias laastus läks sel moel juurde veel 200-250 eurot, nii et kokkuvõttes 1000eurone reis.
Midagi erilist ma ei ostnud, v. a suveniire, mis konkreetse kohaga seotud. Eriline magnet oli külmkapimagnet-suveniir! Naised ostsid ka käekotte ja korallidest ehteid. Kübaratest rääkimata:)
Kõik ostsid Limoncellot - sidrunilikööri. Mina ka. Liiati, kui giidi kaudu saime pudelid kohale tellida hotelli. 1l - 11 eurot.

Vaatamisväärsustest hiljem ja siis juba põhiblogis.

Juuli läind, august käes

Kuhu küll see juuli jäi/ mis on tast küll saanud?/...kaob kiirelt aeg.

Juulikuus käisin neljal tähtsal sünnipäeval, kusjuures need langesid kokku (2 ühel n-vahetusel, 2 teisel), mis oli mu jaoks liig mis liig.
August on ka ilus aeg - saak valmib. Viljapõllud on ammu kollased, esimesed kaselehed kleepuvad autoaknale, õunapunne on puualune täis ja pihlad punetavad peaaegu.
Miks nii vara? Igal aastal aina varem?

Olen marju ostnud ja külmkappi pannud.
Lapselapsega palju koos olnud.
Ma ei taha olla selline vanaema, kellest ühel sünnipäeval väga kriitiliselt räägiti. Et tuli lapselaste (kaksikud) sünnipäevale, tegi tordist paar pilti ja jooksis kohe neid FB üles panema. Samas õnnitles ka FB kaudu asjaosalisi, ja varsti läkski. Nii kiire on ju tänapäeval... ka vanaemadel.
Ma ei taha olla ainult internetivanaema, vaid ikka reaalselt olemas.

Mõne päeva pärast alustan Itaalia-reisi. Närv on juba sees, aga kohver veel pakkimata.

Pildil üheealised. Nende suhtlus oli väga nauditav. Mõlemad eakohaselt kidakeelsed, sõnavara piirdus paari tuttava ja aimatava tüvega, ülejäänud kommunikatsioon toimus mitteverbaalsete vahenditega. Kumbki teisele liiga ei teinud, ainult poisil oli natuke rohkem jõudu, tüdrukul see-eest aga rohkem kannatust.
Nad on meie A ja O(täht-tähelt).