On laupäev. Varahommik. Uni läks ära poole kuuest. Kuu paistis aknast sisse ... voodisse. Suur kuu, vist ainult n-a-a-tu-ke väiksem kui täiskuu. Ma usun küll nendesse "pahadesse päevadesse", mis kuidagi kuu ja muuga seotud on.Lootsin, et uni tuleb tagasi, aga ei tulnud. Siiski pool tunnikest pigistasin veel välja. Siis tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Inimestel on söömisega seotud väga erinevaid harjumusi. Minul näiteks see, et ükskõik, mis kell ma ka ei tõuseks, pean kohe kohvi saama. Ega ma päeva peale rohkem kohvi joogi kui see hommikune.
Nüüd on kell juba 7 läbi. Argipäeval olen selleks ajaks valmis tööle minema, silmad peas ja püksid jalas.
Laupäeval on tõeliselt tobe nii vara tõusta. Kogu maja on vaikne, naaberkortermajadki magavad alles.
Lehed netist loetud, blogid üle vaadatud, istun arvutis ja toksin nupukest tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita.
Pean minagi tõdema, et mul on loominguline ... või mõni muu ... kriis. Lisaks sellele, et unetus on nagunii.
Päike on tõusnud. Alanud on loodetavasti ilus sügispäev.
Pilt, mis on täitsa iseenesest tekkinud mu digikasse, mina küll sellist pole teinud:)
Kell viis, kui ärkasin , oli suur pime alles väljas. Küll oleks maganud, aga ... nojah, kui ei ole und, pole vaja kuhugi minna, kui on und nii, et naabritelegi jaguks, peab tööle minema. Unemati jaotab oma ressursse lohakalt :D
ReplyDeleteOi tere hommikust, saatusekaaslane!
ReplyDeleteKüll on toetav mõelda, et on teisi samasuguseid siin blogosfääris.
Pool seitse ajasin mina kah silmad lahti, sest pubekas hakkas mööda maja kolistama.. eilse päeva magas maha.. nüüd käis ringi ja nõudis süüa.. Minul une puudust pole aga juba ammu pole magada saanud...
ReplyDeleteÕnnelik inime, kel pole une puudust. Mul krooniline viga.
ReplyDeleteAga pubekale näita õhtul kätte, kus külmkapp on:)
J-u-u-u-u-u-u-s-t ä-ä-ä-ä-rkasin:)
ReplyDeleteTäna on imelik päev jah.Kell 7 olin valmis minema sõbrale tulbipeenart kaevama.Olin nii indu ja energiat täis ,aga kui pool 9 ennast püsti ajasin ,siis oli olemine nii vilets ,et jalad ei kandnud üldse ja peast ma ei hakka rääkimagi.See tiirutas oma orbiidil .Alles praegu tunnen ,et hakkan vist tasapisi toibuma.Ilmselt aitavad omajagu kaasa ka äsjasaabunud lapselapsed ,keda ma nüüd hirmsasti kasvatama hakkan.
ReplyDeleteTõepoolest, mehed magavad raskemalt:D Naiste uni on kui linnutiib:)
ReplyDeleteAga õige on ka vist see, et uni ja selle kvaliteet on samuti päritav nagu kõik muugi.
Kui ma läksin ülikooli ja elasin ühikas 11-ses toas, ei old seal ööl ega päeval rahu. Algul ma üldse magada ei saanud, hiljem harjusin ära. Mind ei takista uinumast mingi füüsiline lärm, vaid omaenese mõtted ja hingevaevad, mis päeval on kusagil peidus.