Koolipere Lembitu juures ja tagasiteel. 1. september 2010.Traditsioon loodi siis, kui taastati Lembitu ausammas. Viimase koolipäeva aktus on samuti seal. Mäletan ainult ühte korda, kui see ära jäi vihma tõttu.
Kristi räägib iga kord huvitava ja õpetliku loo. Seekord oli harilikust pliiatsist, mille kõige olulisem komponent on süda ehk terav süsi. Kui pliiats on karbis teiste omasuguste hulgas, siis on ta tugev. Üksi võib teda kergesti katki murda.
Kui koolil oli veel oma puhkpilliorkester, oli lõbusam astuda. Linnarahvas lehvitab teepervel.
Renee pildid (võtsin Facebookist)
See on väga armas traditsioon.Koolis valitseb kindlasti ühtekuuluvustunnet.
ReplyDeleteTegelikult, mis kasu on karbis oleva pliiatsi tugevusest? Tegelikus elus - kirjutamisel, joonistamisel, pliiatsieluga tegelemisel - otsustab tulemused just selle ühe, karbist väljas oleva pliiatsi seisukord, kõvadus või pehmus, tegutsemisviis jms. Karbis olevad pliiatsid on passiivsed pliiatsid, alles karbist väljudes muutuvad need aktiivseks.
ReplyDeleteEks ta ole - tõlgendamise küsimus nagu ikka.Tuleb meelde üks lugu Tolstoi aabitsast.
ReplyDeleteIsa kutsub pojad enda juurde. Käsib vitsarao katki murda. Läheb kergesti. Siis annab kimbu(näiteks luua)katki murda - ei saa. Umbes sama põhimõte. Mõte, et üheskoos ollakse tugevad:)
Jah, eks see Tolstoi mõistujutt (mis tegelikult kuskilt kaugelt antiikaegadest pärit on), ole minulegi teada, aga arvan siiski, et pliiatsitega seoses see nii üks-ühele ei sobi. Kui võtad kümme pliiatsit ja nendega korraga (üheskoos) joonistad, on tulemus sigri-migri ja mis kasu siis nende tugevast kollektiivsusest.
ReplyDeleteRohkem ei vaidle...:)