Aidata või mitte?

Mulle meeldib küll vahel inimestele pisiteeneid teha või nende palveid täita.
Vahel polegi sügaval südames just vaimustuses, aga ära ei tihka öelda.

Ühel päeval sain e-kirja, mille sisu oli umbes selline.
(Refereerin väga vabas vormis.)
Kuna X nägi mu blogist, et ma olen lugenud Susan Jeffersi eneseabi raamatut "Tunne elust mõnu", siis soovib ta, et ma kirjutaksin sellest talle kokkuvõtte. X-l endal pole kuidagi aega ise seda teha, aga vaja on hädasti. X on nõus mulle ka nähtud vaeva eest sümboolse summa tasuma.

Mõtlesin tükk aega, aga ei leidnud endas kuidagi motiivi võhivõõra "palvet" täita.
Kustutasin kirja ära, ei vastanud ega midagi.
Muide, kui suur on "sümboolne" tasu?

Nüüd otsisin selle raamatu ikkagi välja ja valisin siit ühe lause resümeeks.
"Uskuge - te teate alati, mis teie jaoks antud ajahetkel on õige." (Jeffers, 2003)