Seekord viimane

Siin blogielus ringi vaadates on märgata, et teemade puudus valitseb. Jõulud said mööda, uus aasta pole veel saabunud - selline tühi aeg... Kõik on ootel - kohe ta tuleb, UUS AASTA!

Mina ajasin eile isegi päevad sassi - kuupäev oli õige, aga nädalapäev puhta vale. Sõin köögis ja kuulasin ühe kõrvaga Elmari soovikontserti. Sisse- ja väljahelistamisega. Mõtlen siis mina, huvitav, miks ta (saatetegija) soovib head laupäevaõhtut, kui ometi on reede. Miks talle keegi ei ütle, et ta eksib?
Jõudeelu tekitab süümekaid. Miks ma ei korista kappe, ei loe ilukirjandust, ei tee seda ja teist kasulikku? Pikapeale õnnestub rahu leida - küll ma homme...järgmisel aastal... teen.

Tiia vana-aasta ärasaatjate välimääraja hulgast puudub üks TÜÜP - selline, kes istub üksi kodus, tõrjub kõiki kutseid ja meelitusi, kusjuures on ise rahul. Ta ei taha mingit melu ega party´t. Talle piisas jõulust küll.
Kui kell saab 23.55, keerab ta teleka kõvemaks ja läheb köögiaknale vaatama ilutulestikku, mis igas külas ja igas linnas on vähemalt miljonit väärt. Võib-olla ta isegi võtab pitsi midagi - shampust ei hakka lahti kiskuma.
Ta mõtleb, et möödunud aasta oli stabiilne, ilma tagasilöökideta, ilma suurte kaotusteta. Oleks uus vähemalt samasugune, igal juhul mitte halvem! Ja üks salasoov on tal ka.

Miks ma seda teen?

Lehitsesin läbi oma blogiraamatu ja leidsin, et on siin nii üht kui teist. Ehk siis mitte midagi erilist, mida võiks tsiteerida. Järelikult Tiia soovitatud oma blogiaasta kokkuvõte jääb minu poolt ära.


Midagi aga tahaks ju kirjutada...

Hakkasin blogima ühe arvutikoolituse ajal. Ühes tunnis tuli teha endale ajaveeb, mõelda välja pealkiri ja alias. Mind aitas selle juures Tiiu. Tema abiga panin kirja oma esimese tähtsa lause: "See on minu esimene ajaveeb." (1. märts 2007)
Ja nii ta käima läkski. Oleks võinud ju põhjalikumalt mõelda aliase üle, panna mõni intrigeerivam, näiteks elektrijänes või targarehealune, aga mis siis ikka.
Blogidest teadsin enne nii palju, kui Epp oli näidanud oma blogi ja soovitanud lugeda Kaja oma.
Ajapikku tulid minu ellu teised blogijad, blogipuu ja muu.
Kui mõni võtab meedias sõna ja püüab naeruvääristada blogijaid, siis mõtlen: nad ei tea sellest midagi. Sest kui nad ise blogiksid, siis teaksid nad täpselt, et tuhandete blogijate hulgas leidub igat nagu elus üldse.
Ma olen leidnud blogijate hulgas nii palju andekaid, huvitavaid, salapäraseid, südamlikke, vaimukaid, arukaid inimesi, et jätkuks mitme elu jaoks. Olgu see siis virtuaalne või reaalne elu. Mis vahet siin ongi! Vaim on ju nagunii tabamatu...
Rohkem kui iseenda blogi on mulle rõõmu teinud meie ühine suguvõsablogi, mille iga on ainult kaks kuud. See on sundinud mind, ja loodan, et ka teisi kaasblogijaid, mõtlema elu ajalikkuse üle. Need, kes läksid meie ees igavikku, on meile midagi väärtuslikku pärandanud ja õpetanud. Seda polegi nii kerge sõnastada. Vanad fotod, dokumendid, kirjad on ju palju rohkem kui lihtsalt (vana) paber.

Miks ma blogin?
Vahel mõtlen, et selle asemel peaksin hoopis näiteks rohkem ... raamatuid lugema...või väljas jalutama...või õigel ajal magama minema või...sukka kuduma...või...
Ühte põhjust ma tean: ma blogin sellepärast, et olla kas või natukenegi osaline teiste blogijate elus, mitte piiluda nurga tagant, sest need TEISED on mulle mingil kummalisel moel tähtsaks saanud. Ja ma pean neile sellest kuidagi märku andma.

Kas Sina oskad öelda, miks Sa blogid?

Oh kuusepuu .... ja Jaan Krossi lahkumine

Tõin oma kuusepuu rõdult tuppa alles täna. On teine väike, umbes 1,5 m pikkune. Otsustasin, et ehteid ei pane, ainult elektriküünlad. Üleni punased. Aga oh häda - need ei läinudki põlema. Katsusin küll kõik lambikesed läbi, aga ei midagi.

Läksin siis poodi uusi küünlaid ostma. Oli kahesuguseid - värvilised ja valged. Kummad osta? Tõeline dilemma. Küsisin mitme käest, millesed nemad ostaks. Sain testi tulemusena 3:1. Ainult mina üksi olin valgete poolt, aga ostsin ikkagi värvilised:)

Illustratsiooniks panin Ellen Niidu ammu kirjutatud lasteraamatu, mis "meie ajal" kandis pealkirja "Kuidas leiti nääripuu". Armas.
-----
Mõtlesin Jaan Krossi peale, kes täna lahkus. Kummardan ande ees. Kolme tema teost pean väga-väga heaks (isiklik maitse-eelistus!) - "Wikmani poisid", "Keisri hull" ja "Tabamatus"(Jüri Vilmsist) pluss novellid. Neist esimest olen nii mitu korda lugenud, et tean peast.
Krossi tagala oli Ellen Niit, kes oskas väärikana tema varju jääda, kuid kelleta poleks Kross olnud Kross.
Olen Krossi esinemas kuulnud - väga tummine. Siis ta rääkis oma kavandatavast teosest "Paigallend". Tal oli suur kõneand. (Kõik kirjanikud pole sugugi head kõnemehed.) Eriliselt on meelde jäänud Jaan Krossi kõne Lennart Meri ärasaatmisel Kaarli kirikus. Selle kandis ette Aarne Üksküla. Mul peaks see tekst kusagil alles olema.

Viimati lugesin Krossilt mälestuste raamatut "Kallid kaasteelised" (ilmunud 2003), mis aga jäi mul pooleli ... ilmselt aja puudusel. Väga mahukas on. Hiljuti kuulsin, et ta oli sellele veel järje kirjutanud või kavatsenud kirjutada. Ei teagi.

Jah, iga teekond saab kunagi otsa... Kurb tunne on. Enam ei saa öelda "elav klassik".

Lisatud 28.dets
Kross jõudis oma mäluraamatu 2. osa siiski lõpetada, mis on minu arvates ime- peaaegu inimvõimete piiril olev. Juba siis, kui ta insuldist paranes (sellises eas!), imestasin ma, et ta pärast seda veel kirjutas. Isegi, kui Ellen vahendas ja aitas, pidi vanameistril jõudu ja vaimu jätkuma. Intervjuudest on meelde jäänud, et Kross arvutit omaks ei võtnud. Kirjutas ikka oma vanal kirjutusmasinal, ja praktilistes küsimustes oli eluvõõras. Ega kõike peagi suutma! Inimene on eelkõige vaimne olend. Vähemalt ideaalis.

Aasta lõppu oodates ehk aja suhtelisusest

Kõikidest maailma suhtelistest asjadest on aeg vist üks suhtelisemaid. Igaüks, kes elanud, teab, et oodates tundub aeg pikk ja et mida vanemaks saad, seda kiiremini tunduvad aastad mööduvat.
Need on esimesed pähekargavad näited aja suhtelisuse kohta.

Tuleb meelde ka aialippide näide.
Kui oled noor ( laps? ), siis mööduvad aastad sust kui kilomeetripostid, lõpuks kui aialipid. Kindlasti olid ka mingid vaheetapid, aga ei suuda praegu meenutada. Niigi selge.

Veel ajast. Leidsime eile tütrega, et selline pühade asetus ehk see, et nädalavahetusele järgnevad pühad, ei ole eriti õnnestunud. See suretab kuidagi välja!

Aega ei saa osta ega müüa, aga see osutus valeks, kui lõin otsingusse sisse märksõna AEG.

Kindlasti seiskan korraks aja, kui vaatan tagasi mööduvale aastale...
Vähemalt ühe postituse teen sel aastal veel... aga võib-olla ka kaks.

Jõuluvana kõigile!

Kui ma Internetist ilusat jõulukaarti otsisin, sattusin hoopis sellele.
Jõulud tulevad nagunii, olgu siis maa must, valge või roheline. Kas jõuluvana aga kõigile tuleb, see on küsimus. Seepärast soovingi kõigile head jõuluvana ja ärge endale söömise-joomisega liiga tehke.
Soovid on mõeldud kõikidele, kes siin vahel käivad. Olge tublid, armsad inimesed!

Kirikumõtteid mõeldes...

Viimaste päevade kiire-kiire sai äkki otsa... Mitte et midagi enam teha poleks... On küll - koristada elamist, kinke pakkida, kuusk tuppa tuua, poest toitu koju tarida, viimased kaardid ära saata, oma vanale õpetajale helistada, kohalikule lehele üks lugu kirjutada, mööduvale aastale tagasi mõelda ja ... mõelda.
Mõtelda on mõnus, nagu ütles Hando Runnel.
Olen nüüd jõulusid saanud süle ja seljaga, aga õiget TUNNET vist sel aastal ei tulegi. Ilmselt on ikka põhjus ebasobivas ilmastikus.

Eile oli eriline päev. Uskumatult palju mahtus selle sisse - jõulukontsert koolis, laste jumalateenistus meie kirikus, jõululõuna õpetajatega Suures Vennas ja õhtul kontsert Viljandi Jaani kirikus.

Kui istud kirikus, kuulad vanu igituttavaid jõululaule, siis mõtted uitavad omi radu pidi.
Koolilapsed tuuakse kohustuslikus korras kirikusse, neile on aga hoopis muu tähtsam. Minu ees istub poiss, juhtmed kõrvas (nad kuulavad pidevalt muusikat!), käsi ümber tüdruku...Taga jutustavad kaks suuremat sellest, mis A ütles ja mida B vastas. Väiksemad on rahutud, nii et Kristi peab "oma kogudust" natuke manitsema. Allegooriline jutt vanast jõululaulust ei jõua ilmselt kõigile pärale.

Jõulukontserdil Jaani kirikus näen ainult vanemaid inimesi, ometi laulab Tallinna poistekoor ja Hanna-Liina Võsa.
----
Tuleb meelde jõulude kirjeldus Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osast.
... Mäe lapsed sõitsid kirikusse kahe hobuse ja reega. Väike Liine oli esimest korda kirikus ja tal oli seal nii palju vahtimist, et ainustki õpetaja sõna ei kuulnud. Kõige rohkem pani teda imestama altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas küll selline kirikusse saadi ja püsti aeti? Küünalde panemine on juba kergem töö, sest sellega said kindlasti hakkama väikesed poisid, kes kuuse otsa ronisid...
Indreku silmad rippusid peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste... Ja seal lunastaja vereniret nähes meenub talle lapsepõlvest mällu sööbinud pilt sellest, kuidas Antsu varrudel naised joobnud Pearu peksid.
Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja tundsid...
Tagasisõit oli eriti uhke, sest KEEGi oli kellad hobuse aiste külge sidunud...
----
Vat selline jõulutunne ongi aastatega kaotsi läinud. Ja sellised on minu kirikumõtted.

Pildi sain Aili blogist.

Mida saab raha eest ja mida mitte

Minu sõbranna saadab mulle aeg-ajalt väga mahukaid postitusi, mis löövad korraga mu hot.ee nii täis, et olen sunnitud kirju ja manuseid vahepeal kiirkorras ära kustutama.

Siis leidsingi ühe kena asja, mida tahan siin üles tähendada. Asi ise oli pikk, ees- ja järelsõnaga, lühidalt üks kettkiri, vist Hiinast. (Tunnistan siinkohal üles, et minu juures katkevad kõik ketid, ja ma riskin sellega, et ma ei saa mitte kunagi miljon dollarit.)

Nota bene!
Allpool olevad mõtted ei ole minu omad, aga ma olen nendega nõus.
Jõulutäht on võetud Internetist.

- Raha eest saab osta maja, aga mitte kodu.
- Raha eest saab osta kella, aga mitte aega.
- Raha eest saab osta voodi, aga mitte und.
- Raha eest saab osta raamatuid, aga mitte mõistust.
- Raha eest saab osta positsiooni, aga mitte respekti.
- Raha eest saab osta ravimeid, aga mitte elu.
- Raha eest saab osta seksi, aga mitte armastust.

- Raha eest saab osta koera, aga mitte sõpra.(omalt poolt)

Lihtne, aga ilus.

Täna on teistmoodi päev

TÄNA on mul tunnivaba päev ja ma ei lähe mitte kuhugi.

Päev algas kohe üllatusega. Helistas endine klassiõde, kes otsib meie endise klassivenna kontaktandmeid. Klassiõde on saanud hakkama kirjanikuteoga ehk üllitanud oma esimese lasteraamatu. Luuleraamat (või mitmuses?) on tal ilmunud varemgi...

TÄNA on ilm palju parem, taevas kõrgem ja isegi päikest paistab... Seega tuju rõõmsam ja elu tundub ilusam.

See-eest oli eile üks mammutpäevi. Tavalisele koolipäevale järgnes õppenõukogu ja siis gümnaasiumiosa jõulupidu. Koju sain kell 12. Nii palju oli vahepeal mahti, et käisin kodus riideid vahetamas.
Jõuluvana käest sain pika pai ja ta ütles, et tunneb mind juba (oma minu täpsustus) sünnist saati, nagu mina tedagi ... tema sünnist saati. Ja ilusad kõrvarõngad sain ka...

Illustratsiooniks Paul Kondase maal "Näärivana kalastab", mille ta maalis 81-aastasena. Paadis on kuusk, järveveel peegeldumas kuu ja muu... Võib-olla ongi see praegune või tulevane reaalsus. Tuleb leppida.

Lisatud kell 13.30.
Päeva teine üllatus on see, et äsja helistas tütar ja kutsus mind Viljandisse Pauluse kirikusse Dave Bentoni kontserdile. Neil on pileteid üle. Miks ma siis ei lähe, lähen küll.

Maailm su ümber

Tunne, et maailm su ümber on nii väike ja et sina nii tähtsusetu, on vahel rusuv. Neid, kellele sa tõeliselt korda lähed või kes sulle korda lähevad, on aina vähem. Või ainult tundub see nii?
Justkui seisaksid ookeani kaldal ja tajuksid iseenda tühisust ja väiksust... Hall taevas kummub su üle ja vajutab raskelt. Küsid iseenda käest, mida on sul teistele anda. Mitte midagi, sest anum on tühi...
Võib-olla on mööduva aasta limiit läbi? Tuleb uus, ja jälle on kõik hästi?

Jõulutundetus

Ma keeldun sel aastal jõuludest.
Mul pole ühtki kinki ostetud.
Ma ei pane kuuske tuppa, kuigi see on mul rõdul juba olemas.
Ma ei kuula enam ühtki jõululaulu ja ei söö ühtki jõulusööki.
Minu jaoks sel aastal jõulusid ei tule...

Aga ma vist ikka ei saa päriselt kõike eirata. Ma veel vaatan, mida ma tagasi võtan.

no tere juhan

Kaua sa ikka jõuad jõululaule kuulata! Kuulan vahelduseks Juhan Viidingut. Kreemide ja Tarandite esituses. Mul endal seda plaati pole, siin koolis on. Millal välja antud - aastat ei näe kusagil.
Läheb vist juba 3. ring. Istun siin omaette oma klassis.
Tunnid antud, e-koolis käidud, veerandihinded välja pandud. Võiks ju koju minna... Eks ma varsti lähen ka.

Tänapäeva noored ei tea tuhkagi Viidingust...
Põhjendamatu nukrus on peal ...

"Kallis poeg, sa pole enam väike,
nüüd pead teadma, kuhu ennast müüd.

Ära solva kodanikke Sigu,
siis sul hästi käivad käbarad.
Ära korda oma isa vigu,
õpi keeled, kanna kübarad." ("Pojaga restoranis")

Esimesed jõulukaardid

Esimesed jõulukaardid saabusid kohale juba nädalapäevad tagasi. Need tulid Kanadast ja Inglismaalt sugulaste käest. Ma pole veel ühtegi välja saatnud, aga tean, et vähemalt kümmekond peaks...

Kunagi ei tule enam tagasi aeg, kus kõik saatsid kõikidele uusaastakaarte. Meile tuli neid igal aastal vähemalt 50-60 terve pere peale. Alati lugesime kokku, kui palju saime. Mõned olid kindlasti ka üllatuskaardid.
Enamasti oli erinevaid variante kuni 10, kaardid paratamatult kordusid. Eesti kunstnike joonistatud postkaardid olid armsad - peal kas verivorst labakinnastega, kuuseoks nääriehte ja küünlaga, lapsed rõõmsalt kuuse all või nääri-(jõulu-) sokk sabatantsutamas...
Ilusamad postkaardid olid kindlasti rahvuslik-romantilised, näiteks pildistatud kompositsioonid - Tammsaare "Tõde ja õigus" avatult, vöökirjas järjehoidja vahel, vokk ja korvitäis eri värvi lõngakerasid, õunad ja piparkoogid kuuseoksakesega, lumine ja idülliline looduspilt loojuva päikesega...
Igatsen taga selliseid postkaarte.

Tänapäeva kaartidel aga domineerib skitš, kulda ja karda on palju, kunsti vähe. Ei taha neid isegi osta, nii maitsetud on mu meelest. Pole hoolinud vaadatagi, kas neil ka mingi kunstniku nimi peal on või kust neid imporditakse.
Olen ikka koolilaste käest ostnud UNICEF-i kaarte, et toetan heategevust või nii. Ja ilusad on need ka. Laste joonistatud pildid.

Uuel ajal uued kombed. Kes viitsib tänapäeval kaarte kirjutada, kui saab näiteks smsida, helistada või Interneti kaudu õnnitleda. Vanemad inimesed ikka saadavad ja ootavad kaarte ka.

Hakkan minema oma selle aasta esimesele jõulupeole ja -lõunale.

Tahan/ ei taha...

Ei taha
- tüli kiskuda
- viha pidada
- haiget saada
- solvunud olla
- tujutseda
- muretseda
- ennast süüdistada
- liimist lahti olla
- halbu asju kuulda
- rahast rääkida

Tahan
- naeratada
- vahel meeldida
- valgeid jõule
- hingerahu
- blogi pidada
- pisut paitamist
- häid asju kuulda
- tunnustamist
- õnnelik/tubli olla
- iseendaga sõber/aus olla

Nimekiri on avatud...

Naerata! Miks sa ei naerata ometi!?

Lugesin Punase Hanrahani pikka lugu sellest, miks meil siin Eestis keegi ei naerata.
...sest kõik on parempoolsed ja kapitalistid, orienteeritud ainult edule, tööle ja rahale, minnakse üle laipade ja nõrgad tapetakse või heidetakse. Sest eestlane arvab, et ta on tugev ja mehine, tegelikult on tuim tümikas, robotlik töörügaja ja hammastega rahakott ja nii edasi...ja nii edasi...

Viimane naeratus suri mu huultel...

Keegi ei saa kellelegi öelda: naerata! ole õnnelik!
Naeratus tuleb seest, ta ei jõuagi alati pinnale, nagu ei jõua kõik lained randa, enne vaibuvad...
Naeratus on tunne, mida toidab elurõõm.
Seda kas on või ei ole, ükskord on ja teinekord ei ole.

PH lõpetab oma postituse siiski positiivselt, isegi südamlikult.
...ära siis naerata, kui sul ikka paha tuju on või midagi muud viga. Aga naerata siis kohe, kui selleks on natukenegi põhjust, sest naeratus on parim, mida me saame teha oma elu parandamiseks...

Kõik on õige: naeratavad inimesed on tõepoolest silmale meeldivad vaadata, kui sellist omaette naeratavat inimest just ullikeseks ei peeta.

Naerata ometi!

Tagasiside

Kui midagi teed, siis tahad ikka teada ka vahel, kuidas see teistele tundub või meeldib. Mitte, et sa just edev oled. Või ikka oled ka, loomulik ju.
Mõnikord on natuke piinlik ja heameel ühtlasi, kui keegi nii muuhulgas ütleb: kuule, sa ikka tegid/ütlesid/ kirjutasid seda päris hästi...

Üks tagasiside oli selline.

Telefon.
- Kuule, mida sa seal internetis kirjutad?
- Mis mõttes?
- Noh et perekonna kroonikat või?
- Mis siis on?
- Tead, ma ei taha, et sa minu pilte sinna üles riputad.
- Ma ei ole sinna sinu pilte pannud. Seal on vanad lood, mälestused. Vanad pildid, dokumendid ja kirjad. Vaata ise, siis tead, milles asi.
- Mina ei tea, mis seal on, aga ma ei taha, et mulle tullakse töö juures ütlema, et seal see sinu sugulane kirjutab ja et üks pilt on, kus mina olen bikiinides. Ma ei taha seda!
- Olgu, ma võtan selle pildi ära. Kas on veel midagi?
- Mida sa seal kirjutad?
- Loe! Ma annan sulle aadressi. Tegelikult on seal kirjutajaid rohkem kui mina... Võib-olla on päris huvitav?
- Tead, mul pole aega (loe: huvi).

Kõne lõpp.
Kas me läksimegi nüüd pahastena lahku? Tegelikult on tore sugulane... ja üldsegi mitte mingi konservatiiv.
Millegipärast ajab sõna "blogi" mõne inimese täiesti tagajalgadele.

Edit 12.12. 2007.
Ma ei tea, kui kaua need tekstid siin püsivad ja mis elu nad kunagi elavad, seepärast tahan kõik lõpuni selgeks rääkida. Me leppisime oma sugulasega ära, rääkisime veel kord asjad üle, leppisime kokku selles, et mina jt ei puuduta eraelulisi, privaatseid ja intiimseid valdkondi ehk siis ei tee kellelegi tahtmatult haiget. Ja kui see kogemata juhtub, siis saab ju blogis kiiresti parandusi ja ärakustutusi teha. Me vabandasime üksteise ees, et olime liiga ägedad, ja lõpetasime vanasõnaga: omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad.
Jõuluõhtul näeme!

Kukupai käest kopitud palve

Keskealise palve

Jumal, Sina tead paremini kui mina ise, et vananen ja ühel päeval olengi vana. Hoia minust kaugele see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras iga asja kohta pean midagi ütlema. Vabasta mind soovist korraldada kõikide teiste inimeste asju. Muuda mind mõtlikuks, aga mitte halvatujuliseks, abivalmiks, aga mitte ettekirjutajaks.

KUNA MUL ON SUUR TAGAVARA TARKUST, ON KÜLL VÄGA KAHJU JÄTTA SELLEST OSA KASUTAMATA, AGA SINA TEAD, ISSAND, ET MA VAJAN ELU LÕPUNI MÕNINGAID SÕPRU.

Vabasta mind lõpmata üksikasjade jutustamisest, anna mulle tiivad, millega pääsen otse asja juurde. Ei julge paluda paremat mälu, kuid suurenevat alandlikkust ja vähenevat enesekindlust.

ÕPETA MULLE SEDA AUSTAMISVÄÄRSET KÄSKU, ET VAHETEVAHEL VÕIN KA EKSIDA. JA ANNA MULLE, OH JUMAL, ARMU SEDA TEISTELE TUNNISTADA.

Aamen

Hea või halb ost? Mõlemad!

Tiia blogist leiate mängu reeglid, ei hakka neid siia üle kobima.

Kõigepealt halb ost, õigem oleks öelda - häbiväärne, piinlik, loll ost.
Räägin selle siin ära, kuigi see iseloomustab mind kindlasti kui mingit totut. Riskin sellega mängu ilu nimel.
See võis olla umbes 10 aastat tagasi. Sel ajal käisid massiliselt korterite uste taga (ja töökohtades) kaubapakkujad. Andsid kella ja enne, kui jõudsid reageerida, olid uksest sees. Tänapäeval pakutakse kaupa veidi rafineeritumalt telefoni teel, aga ma olen juba õppinud kõne alguses kohe ei ütlema. Muidu, kui inimene saab pikalt rääkida, võib talle mulje jääda, et ma olen asjast huvitatud.
Mainitet korral olid ukse taga kaks mustlasnaist. Ma ei hakka siin üksikasjalikult jutustama, kuidas nad mulle maha müüsid ühe kerge mantli 300 krooni eest (see oli siis hoopis suurem raha kui praegu), mida mul absoluutselt vaja ei olnud, mis oli mulle liiati mitu numbrit suur. Ma arvan, et nad hüpnotiseerisid mu ära. Kui nad läinud olid, toibusin, võtsin mantli pakendist välja ja sain aru, mis oli juhtunud.
Oleks võinud veel hullemini minna!
Mantli (mis muide polnudki liiga kole) viisin ühele oma kolleegile, kes selle minu käest ära ostis. Ma ei näinud küll seda mantlit kunagi oma kolleegi seljas, võib-olla saatis tema selle omakorda edasi..

Hea ostuga ei ole ma kindlasti originaalne. Umbes viis aastat tagasi hakkasin endale arvutit tahtma. Sel ajal oli juba igal koolipoisil kodus oma arvuti. Pöördusin siis oma vennapoja poole, et aidaku osta. Tal olid tuttavad igal pool. Tõi siis tema tädile arvuti sobivast hinnaklassist, lasi sinna panna igasuguseid tarkvarasid ja värke sisse. Esimesel aastal polnud mul veel Internettigi, tegin lihtsalt oma koolitöid või mängisin mänge. Nüüd ma EI KUJUTA oma elu ettegi ilma arvutita. Sama vajalik kui elektripliit köögis või telekas elutoas.

Oma headest ja halbadest ostudest võiks kirjutada kes tahes. Ma ei oska järge kellelegi edasi anda.
Aa, tuli meelde, Kaja võiks kirjutada sel teemal. Tal on alati nii toredad jutud.

Mida kinkida jõuludeks?

Nii hirmus materiaalseks ja hingetuks on elu meie ajal muutunud! See pole muidugi mingi uudis!
Koolis ei tehta enam üksteisele loosipakke. Miks?
- Pole midagi kinkida!
- 25-50 krooni eest ei saa midagi!
- Ei viitsi selle peale mõelda!
Varem oli kingipaki looside võtmine klassis igavesti põnev üritus. Kuigi oli kokku lepitud, et välja ei räägita, teadsid varsti kõik, kes kellele teeb.
Tegin kord lastele ettepanelu teha anonüümsed pakid, et igaüks teeb lihtsalt ühe paki. See mõte eriti populaarsust ei kogunud.
Lõpuks muutusidki paki sisud väga rutiinseks - ikka küünlajalg, deodorant, märkmik ja pastakas jms
Tean suguvõsa (perekonda), kus tehakse üksteisele pakke loosi põhjal. Ja seal olid vist mingid tingimused ka hinna osas vm
Kink räägib kinkija eest. Ilus on kinkida kallile inimesele. Hind polegi nii oluline. Oluline on kinkija.
Kui meie lapsed olime, tegid meile jõulupakid vanaema ja ema eraldi. Me nuhkisime alati varem välja, mis ema oli ostnud, ja mõistatasime, mis kellelegi on (ta polnud eriti osav peitja).
Vanaema kudus igale midagi vajalikku ja sooja. Ta tegi seda avalikult, aga ikka oli armas oma pakist uued kindad või sokid leida. Eks magusat ikka kingiti ka.

Nüüd ma kuulsin raadiost, et jõuluks võib kinkida ka raha või kinkekaardi!!! Kujutage ette, tuleb jõuluvana (kui tuleb, meile jättis ta tavaliselt pakikoti ukse taha), võtab taskust välja ümbrikud ja loeb nime ette...

Mitu korda sa ei ole Soomes käinud?

Vaatasin eile oma digitv-st kiikamisi Soome juubeliüritusi. Kogu pidu ei olnud aega jälgida, aga ülekannet peosaalist ikka nägin. Rahvast oli nii palju, et tantsupaarid said põrandal ainult tammuda. Oli see siis tango või mis?
Üsna samasugune pilt kui meie presidendi vastuvõttudel.

Mulle Soome meeldib. Olen seal küll ainult kolm korda käinud.
Esimest korda siis, kui Eesti ei olnud veel vaba. Meil tekkisid sõprussidemed Ulvila linnaga(kestavad siiani). Koolist kutsuti külla 10 inimest- 3 õpetajat ja 7 õpilast. Mina osutusin ka väljavalituks. Ulvila jääb Pori külje alla, Helsingist 230 km, juhuks, kui te ei tea.
Olime kohal nädal aega, ööbisime kodudes. Mina elasin inglise ja rootsi keele õpetaja Liisa juures Poris.
Kogu lugu ei jõua ära rääkida, aga mõned asjad on eredalt meeles. Raha meil ei olnud rohkem kui ümbrikusse torgatud paar kymppi vastuvõtjate poolt. Tahtsin midagi koju osta, jõulud olid tulekul. Kohvipaki sain võõrustajalt kingituseks. Ise ostsin jõulumüügilt ilusaid küünlaid, lapsele punased sokid, jõuluteemalisi salvrätikuid ja valgeid ümbrikke. Kõik.
Marketis vahtisin ammulisui maasikaid ja muid marju, mida meil novembris müüa polnud. Banaanidest sai esimest korda elus isu täis.
Meie lapsed, maalt, vagurad ja kombekad, hakkasid juba kolmandal päeval koju igatsema ja mõned tüdrukud nutsid, kui me kokku saime. Vaestele Eesti lastele andsid lahked Soome pereemad kohvriga kasutatud riideid kaasa. Mõned pered panid oma külalise täielikult riidesse - teksad, pusad, tossud ja muud.
Kui ruttu kõik meelest läeb!
Suhtlesin veel Hilkkaga, kelle mees oli Kemira tehases boss. Nad viisid mind restorani õhtust sööma ja ma nägin elus esimest korda pangakaardiga maksmist.
Hilkka ja ta mees olid suures ärevuses, sest samal ajal hakkas Soomes suur lama. Neil oli mure, sest tütar õppis Ameerikas, ja keegi ei teadnud, mis edasi saab.

Ulvilas käisin ma veel kümme aastat hiljem. Siis oli kõik teisiti... nii siin - kui sealpool Soome lahte. Otsisin Liisat taga, aga ta saatis mulle kellegagi sõna, et pole aega... palju tööd on.
See viimane kord Ulvilas jäigi seni viimaseks kontaktiks koolide vahel, sest asja eestvedaja ja hing Marketta suri vähki. Millegipärast oli langenud ka õpilastepoolne huvi.

Küsisin täna abiturientide käest, kes pole Soomes käinud. Kaks oli neid.

(Aga küsimusele, mis on pealkirjaks pandud, vastati kunagi nii: "Ma ei mäleta! Mul on üles kirjutatud.")

Mitu korda oled Sina Soomes käinud? Kas mäletad oma esimest korda?

Pidulik poseeritud perepilt ehk pipope

Varem oli nii, et pandi korralikult riidesse (pioneerikaelarätid kaela!) ja kutsuti piltnik koju. Objektid sätiti ritta, kes püsti, kes pikali, ja öeldi: "Tähelepanu! Võte!"
Selliseid sätitud perepilte on mul albumid täis (kesse tänapäeval üldse pilte albumise paneb!!?).

Nüüd on enamasti nii, et klõpsutatakse sadu võtteid, vahel ainsaks erinevuseks see, et mõne peal on objektil silmad kinni või suu lahti.

Kui pilte saab juba väga-väga palju, pannakse need arvutisse või CD peale. Kui tahad mõnda pilti vahel põhjalikumalt vaadata, siis pead varuma aega, et kõik teised ka silmadega üle libistada.

Mulle meeldivad need vanaaegsed mustvalged pildid väga. Neis on tihti rohkem elu kui tänapäeva hetkevõtetes.

Varem oli nii, et pildi tegi elukutseline fotograaf, nüüd teeb aparaat ja arvuti.
Aga samas - ega tagasi puu otsa enam keegi ronida taha...
Värvilised pildid on ka ikka väga ilusad ju.

Edit.
Teema lõpetuseks.
Muidugi on tänapäeval endiselt olemas fotograafi elukutse ja neid, kes käivad mööda koole oma teenust pakkumas, jagub. Näiteks 1. septembril pildistatakse kõik klassid üle. Lõpuklassidele tehakse pisipiltidest album, mille hind on kaunis kirves.
Ma pole aga enam kuulnud, et tehakse portreefotosid, mida siis üksteisele kingitakse. Selle asemel on nüüd rated ja orkutid, kuhu võid ennast üles riputada. Või siis blogid.

Igaüks on edev omamoodi.

Mulle meeldib...

Paljudele blogijatele meeldib teada saada ja välja uurida, miks nad nii populaarsed on. Mulle aga meeldib oma blogisse pilte panna. Endal mul ei ole veel digikat ega skännerit, seepärast pean muid variante kasutama.

Sain selgeks, et Internetti teiste poolt ülespandud pilte pole ilus oma blogisse riputada. See on nagu vargus või autoriõiguste rikkumine, lisaks võib tulla muidki pahandusi...

Aga pildid meeldivad mulle ikkagi väga.
Nüüd panen üles pilte oma perealbumist.

Üks hea pilt on nagu sada sõna. Või on vastupidi?

Rabas olek ja rabast tulek

Üks osa emapoolsest suguvõsast rabajärve ääres 2005. aasta kevadsuvel.




Rabast väljatulek 1, 2 ja 3.

Väärikas vääritu inimene

Lugesin eile Ingridi postitust väärikuse teemal ja lubasin, et avaldan oma arvamust ka. Ingrid on nii arukas naine, mul ei ole õieti midagi lisada.
Teen nii, nagu ma alati lastele õpetan. Otsi kõigepealt ÕSist või mõnest teatmeteosest - sealt saab iva kätte. Isegi Internetist, lüües märksõna sisse. Ükskord, kui meil oli kirjanditeema "Kui palju maksab õnn?", lõin sama küsimuse googlisse sisse. Sain 379 000 vastust!!! Vali, mida tahad.

Sõna väärikas kohta loen ÕSist - sünonüümid auväärne, soliidne, lugupeetav, vastand vääritu ja ebaväärikas. Näiteks väärikas inimene, amet, käitumine.
Sõna väärikus- ebaväärikus, eneseväärikus, inimväärikus.
Käänduvad: väärikas, väärika, väärikat (omadussõna) ja väärikus, väärikuse, väärikust(nimisõna)
Tegusõna väärima - väärt olema, ära teenima ( Lauseis Laps on vitsa väärt. Ta ei vääri su pisaraid.)
Tuletised vääriline ja vääriliselt.

Nüüd siis mõned küsimused ja minu vastused.

- Kas muidu väärikas inimene võib käituda ebaväärikalt?
Kindlasti võib juhtuda, aga väärikas inimene tunnistab oma eksimust ja vabandab väärikalt, mitte teist/teisi süüdistades ja ennast õigustades.

- Kas väärikus on õpetatav/kasvatatav/ või on see kaasa sündinud?
Arvan, et on kasvatuse vili, vaevalt on olemas väärikuse geeni. Kindlasti on siin vaja ka eeskujusid. Väärikatel vanematel on üldjuhul väärikad lapsed.

- Kas laps võib ka olla väärikas?
Muidugi, kui ta on hästi kasvatatud ja tema väärtushinnangud on ilusasti paigas, kui tal on juba välja kujunenud eneseteadvus ja solidaarsustunne, kui ta taipab, et pole maailma naba.

- Kuidas väärikalt vananeda?
Väärikas vananemine on eakohane vananemine, aga alati pole see enda teha. Loodus võib siin oma osa mängida. Seniilsus ja vaimsuse langemine ei ole ju isiksuse väärtusega seotud. Raske haiguse tagajärjel võib inimene palju oma väärtusest kaotada. On ta selles siis süüdi?
Riik ja valitsus ei tohi jätta vana, haiget, abitut, omasteta inimest häbiväärsesse olukorda, kus on raske oma väärikustunnet säilitada. See on väga valus. Kodutus ja vaesus ei toida eneseväärikust. Kerjamine ei ole vaba tahe, sealhulgas kaastunde kerjamine.

Veel arvan, et väärikus on meie ajal suur defitsiit. Seepärast võib juhtudagi see, mis tihtipeale blogides ja kommentaariumides ilmneb: solvatakse ja mõnitatakse teistsugust, vanadust, puuet.

Väärikad inimesed nii ei tee.

P.S. Lugesin Kati suurepärast kirjutist samal teemal. Olen väga nõus.

Edit. Toomas Paul kirjutas oma essees "Kasvatuse küsitavus" (Postimees, 1. dets, kultuurilisa AK), et teadlaste uurimuste põhjal on kindlaks tehtud, et ükskõik kui palju me ka oma võsukeste mõjutamiseks pingutame, ei ületa see mingilgi määral mõju, mida omavad eakaaslased. Kui näiteks suitsetama hakatakse, siis mitte sellepärast, et vanemad kodus suitsetavad ( kui näiteks suitsetavad), vaid sellepärast, et kõik ümberringi suitsetavad.
Lapsed haigestuvad ka sellepärast, et teised lapsed haigestuvad. Klassikalised hüsteeriajuhtumid puudutavad samuti eelkõige kooliõpilasi.
Lootus siiski jääb. Tuleb loota eelkõige omaenda heade geenide peale, mille osatähtsus on 50%. Juba ammu on öeldud, et lapse kasvatamine algab partneri valikust.
Võib ka lapsi võimalikult kaua oma vaateväljas hoida. Siin on edumaa võib-olla nendel, kes elavad sügaval metsa sees või üksikul saarel ja õpetavad lapsi kodus.
Tegelikult suurt midagi muuta ei saa, ja koolitulistamine tuleb siinkandis niikuinii, vaatamata kooli ja kodu kasvatamisele.
Tegelikult oli SEE väga tõsine lugu.