Kooli kokkutulekud on väga emotsionaalsed asjad, täis ootamatuid kohtumisi ja üllatusi. Ühekorraga saab kokku minevik ja olevik. Vahelt kaob aeg ja distants. Kallistad igaüht, kes ette jääb - oma vana õpetajat, endisi õpilasi, kolleege, klassikaaslasi. Toimub tohutu energiavahetus. Ja sa oled nii rõõmus kui viimati nooruses.
Iseäranis armsad on su oma lapsed, isegi kui juhtub, et mõnda kohe paugupealt äragi ei tunne.
Ja hirmus vahva on rahvamöllus kohtuda oma isikliku tütre ja vennaga.
(Ei mäleta, millal see totaalne kallistamise mood tuli. 10, 20 aastat tagasi? Varem kallistati harva, mäletan.)
Raske on tavalisse ellu tagasi tulla. Jälle töö, jälle rutiin. Vastu pimedale ajale.
P.S. Ülal Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad". Rõõmsa koloriidiga maal. Maasikaid on palju, jagub kõigile.
Ja mulle teeb siiamaani nalja vandeseltslaslik tervitus, mille sa mulle kallistades kõrva ütlesid :))))
ReplyDeleteAga kokkutulekuplaane sai peetud tõesti, kevadel ju 15a juba lõpetamisest (oh-oh-oh-hoo!). Aga küll siis sinagi sellest teada saad...
Aga isa ei saanud tulla, sest ta oli Tartus norskajate konverentsil asutamas norskajate seltsi!
ReplyDeleteKuulsin jah OMA ÕPETAJALT, et selline asi Tartus toimus. Ma ainult ei teadnud, et Andres kah seal oli.
ReplyDelete