Tore, et isadepäeva peetakse.
Täna oli poes kohe märgata, et tähtpäev lähenemas - erakordselt palju inimesi teostasid sisseoste, kõik kolm kassat olid töös ja ostukorvidest tuli vahepeal puudus kätte. Tuli võtta käru.
Kui koolis isadepäeva kutseid jagasin, siis vaatasin oma klassi lapsi. Kolmel on isa kodus olemas, kolmel töötab isa välismaal, kahel isa surnud, kolmel on kasuisa, ülejäänutel kasvatab ema üksi.
Üritusel oli minu klassist ainult üks isa, õigemini ema järjekordne mees.
Kui mul on lastevanemate koosolek, siis eksib sinna harva mõni isa.
Isasid oleks aga hädasti vaja, selliseid õigeid isasid, kes oleksid ikka eeskujuks ka. Poistele näitaksid, milline üks mees välja peaks nägema, tüdrukutele näitaksid, millist meest ja laste isa nad tulevikus sooviksid.
See naistekeskne kasvatus teeb ikka karuteene küll. Lugesin kusagilt, et naised ei taha abielluda, sest meeste haridustase jääb nende omale alla, aga last tahavad. Üksikud haritud naised, kes puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes "muretsevad" endale "vanaduspõlve toeks" lapse, võivad hiljem seista probleemi ees - materiaalseid vahendeid küll piisab, et üks laps suureks kasvatada, kuid üksinda ei suuda ega oska ka õpetada kõike, mis elus vajalik.
Olen näinud üksikema kasvatatud poegi, kes jäävadki koju ema juurde, kuni ema silmad suleb. Siis on aga hilja midagi oma elus ette võtta. Võib-olla on ka ema kasvatanud sellise memmepoja?
Meil ei räägita enam ammu sellest, et kasvatus peaks olema sookeskne, aga minu arvates peaks.
Sest vaadake, mis välja tuleb, kui üksikul naisel on poeg - see läheb lasteaeda, kus on kõik ainult "tädid". Siis läheb kooli, kus on kõik ainult naisõpetajad (heal juhul direktor on mees). Kust ta siis õpib meheks olemise kunsti? Tänavalt?
Poe juures kakerdavad aastatepikkuses joobes mehepojad. Aeg-ajalt sureb mõni ära, aga asemele tuleb ka. Neil pole tööd, sest kes neid tahab, ja nad ise ka eriti enam ei taha.
Ma võin teile kinnitada, et see on väikese maakoha suurim sotsiaalne probleem, see nimelt, et ei jätku tublisid isasid.
Head isadepäeva!
Vastutustundetuid egoistlikel kaalutlustel lapsi vorpivaid ja isata j''tvaid naisi on vist rohkem kui abielunaisi. Kaasajal on see trend, vanasti loobiti selliseid kividega. Elu n''itab, et see nii vale ei olnudki.
ReplyDeleteMinul oli ja on superisa, aga omad lapsed jälle said kogemuse, milline üks isa kohe mitte ei tohiks olla...
ReplyDeleteAga paistab, et siiski olen pojast mehe suutnud kasvatada, kuigi ta senini veel kodus elab...
Kukupai, tublid naised saavad kõigega hakkama.
ReplyDeleteJa mõnikord õpetab ka negatiivne eeskuju.
Ega´s Sa ometi isiklikult võtnud?
Minu lastel oli ka superisa.3 kasvatasime koos suureks ja 4 tuleb minul lõpuni kasvatada ja koolitada.Aga isa jõudis poistele palju asju õpetada ja isadepäeval kogunevad kõik minu juurde.See on nende vaikiv kokkulepe.
ReplyDeleteLasteaias loomulikult puutun kokku vanematega ja vahel on väga raske lohutada 3 aastast last ,kelle isa-ema on just lahku läinud.Kahjuks on meie rühmas ka neid ikka mitte ainult 1-2 vaid rohkem.Lapse käitumisest saab kohe aru ,et miski häirib teda.Ta ise võibolla ei oskagi seletada miks ta nii teeb.Homme toimud suur võimlemispidu isadele ja vanaisadele.Eks siis on näha ,kui palju kohale tuleb.
Ei võtnud ma midagi isiklikult, ma ju näen ise ka, kui hull see lugu on....
ReplyDeleteEga tüdrukustki ilma isata kerge naist ole kasvatada. Hea, et on olemas ka neid isasid, kellele sel päeval heameelega õnne saab soovida, elagu nad siis igapäevaselt lastega koos või mitte. Kusjuures mõnikord on paremgi, et koos ei ela, aga olemas on lapse jaoks alati...
eks naised on ajapikku selgeks saanud, et kergem on lapsesaamise projekt üksi teostada. Palganumber ja suur ego paneb asja paika.
ReplyDeleteTööstusrevolutsioonist rääkimata.
Mäletan aegu 70-ndatel, kus maale suunatud õpetajad, kes polnud ülikoolis mehele läinud, jäid üksikuks, kui just mõnda kena põllumeest võtta polnud.
Meil oli kombeks, et kõikide ehitustööde juhatajate naised olid õpetajad. Nii need pered loodi ja lahku pole mindud. Mõned erandid, mis reeglit ei kinnita. Kuid oma lapsi pole osanud me kasvatada.
Isa iga hinna eest...
ReplyDeletekyllalt nähtud joodikute peresid, mis tootnud põlvkondade kaupa viletsust, vägivaldsust nõrgemate vastu jms. Peab ytlema, et mitte iga mees ei sobi isaks, kes lapsest inimese kasvatab. Mõnigi kord päästab sellise isa juurest lahkumine kui mitte lapse elu, siis vähemalt tervise ja terve mõistuse.
Esimene anonyymne kipub lahmima sinna väravasse, kus on 19. saj-ni valitsenud seisukoht, et naine & lapsed on mehe omand, neil puuduvad inimõigused & vägivallaohver on alati ise syydi. Ma ei saa sellise "mehe hais peab majas olema"-suhtumisega nõustuda, kyll aga sellega, et paljud noored saavad lapsed mõtlematult ning pole võimelised suhte teises pooles inimest nägema, vaid kiirelt vahettavat tarbekaupa.
Samuti pole nõus naiste pärissyy teooriaga. Kuipalju on meil mehi, kes hoiavad kõrvale lapse elatisemaksetest, vrdl kuipalju naisi?