Esimene advent

Uue talve algus. Lund on parasjagu, külma omajagu. Eelmine talv on veel nii hästi meeltes, nagu poleks vahepeal erakordselt kuuma suve olnudki.

Kas reetmist saab andestada?

"Klassi" 4. järg käsitleb reetmise lugu.
See, et Thea tunneb süümepiinu oma reeturliku käitumise pärast rannas, on loomulik. Nõuab südikust, kodanikujulgust, üldse julgust astuda massi ja tumeda jõu vastu. Kõik seda ei suudaks. Thea ei suutnud, aga ta oli intelligentne tüdruk, palju lugenud, tal oli empaatiatunnet ja eneseanalüüsimisvõimet.

Kui meie põlvkond (praegused 50+!) kasvasime, siis olid meie eeskujudeks pioneerkangelased, kes lasid end piinata, keele suust välja kiskuda, kuumade oradega silmad peast torgata, aga ei reetnud ... eelkõige muidugi kodumaad.
Mille põhjal kujuneb tänapäeva noortel veendumus, et reetmine on üks alatumaid käitumisakte inimeste vahel ja üldse?(NB! riigireetmine!)
Keegi tegelastest (Thea isa vist?) ütles, et lastele antakse andeks, et väike reetmine antakse andeks. Ma ei oska arvata, kust läheb piir- mis on väike reetmine ja mis juba suur. Kaspari väga sümpaatne vanaema ei arvanud vist, et reetmist saab andestada.

Filmi lõpus saab Thea Kasparilt kirja. Kas Kaspar andestab Theale selle, mis juhtus rannas? Kas olulise, tähtsa inimese reeturlik käitumine võis vallandada selle, mis toimus hiljem kooli sööklas?
Küsimused jäävad... Vastuseid ei tea vist keegi...

Tarbisin kultuuri

Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin.
Oi, mis ma räägin - eile käisin. Ugalas. Tom Ziegleri tükki "Grace ja Glorie" vaatamas. Ameerika autor, maailmas rohkesti lavastatud ja kõrgelt koteeritud.
Kahe naise tükk - üks on vana ja haige, elab viimaseid päevi ehk Grace, teine- tunduvalt noorem, edukas, aga elus juba traagika üle elanud, ainuke poeg liiklusavariis hukkunud ehk Glorie.
Publik oli silmnähtavalt eakas, noh vanemapoolne.

Lugesin läbi ka kriitika, mis ülistas Leila Säälikut, aga heitis Kadri Lepale ette mõningast rabedust ja liigset paberkottide ja toidunõudega sahkerdamist. Mind ei häirinud.
Raske, aga üdini inimlik teema. Kuidas olla ja mida teha, kui tead, et surm saabub lähiajal. Mingit lootust pole, aga hirm on, kuigi Grace väidab vastupidist.
Grace koob kampsunit kaugelt sugulasele, noorele lapsele, keda ta näinudki pole. Magama ei julge jääda, sest teab, et siis on lõpp.
Glorie, vabatahtlik hospiitsist, aitab vanal naisel viimaseid päevi üle elada ja asju kokku tõmmata. Samas avab ka oma elu tagakülje.
Varandus (majake mägedes koos 50 aakri maaga) on läinud sulide kätte, sest Grace`i raha ei huvita.
Südamlik (ja natuke naljakas) oli testamendi tegemise stseen, kus Grace avaldab kaamera ees oma "viimase tahte", olles eelnevalt noore naise poolt meigitud ja ilusaks tehtud.
Gloriele pärandati ämma uhke supitirin, mida vana naine kasutas viimastel elupäevadel mittesihtotstarbeliselt ehk siibrina.

Oli küll natuke ameerikalik, eriti mis puutub suhtumisse jumalasse ja usku saatuse vääramatusse jõusse.
Sain elamuse.

Õpetaja Laine

"Klassi" 3. järg mulle eriti ei meeldinud.
Olid mõned episoodid, mis mind kohutavalt häirisid (näiteks see vannistseen, kus Laine endalt elu hakkas võtma, või rannas huligaanitsevad teismelised, kes Laine kotiga palli mängisid, ei mingit respekti vanema inimese suhtes!!!). Need venisid lõputult.

Oli ka episoode, mis mind ajasid naerma oma grotesksuses, näiteks naisõpetajate tripsutamised ja suitsetamine...koolis, nagu koolilapsed - salaja!!, see maskiball, kus Laine koos hea kolleegiga käis, Guido Kangur lugemas naissoost lugejaile ette oma surmigavat romaani jne

Põhiteema jälgimine. See on päris kindel, et klassijuhatajale on tõeliselt šokeeriv, kui tema klassis midagi koledat juhtub, sest koolis vastutab klassijuhataja kõige eest, mis tema klassis toimub või ei toimu. Vahel ütleb meie õppealajuhataja ka, et klass on klassijuhataja nägu (a la laps on kodu peegel), mis pole kindlasti ei tõde ega vale, kusagil vahepeal.

Klassis kujuneb mingi vaim, seda mõjutavad ühelt poolt liidrid, aga ka massipsühhoos. Koolis on tänapäeval palju raskeid probleeme. Kiuslikkust ja pahatahtlikkust on väga palju, empaatiat ja tolerantsi vähe. Olen nõus mõne autoriteedi arvamusega, et headus- ja väärtuskasvatusega on lood pahad nii koolis, perekonnas kui ühiskonnas.
Lainel polnud õpetajana viga midagi. Laine Mägi näitlejana meeldib mulle ka.
Temas oli nii südant kui hinge, mida veel tahta! Kord oli ka majas. Nunnutamine ei vii kuhugi, aga see "häppi end" oli lausa võlts!!! Silmakirjalikkuse triumf.

pilt

Elu pärast "Klassi"

Ma ei ole "Klassi" ühtegi korda otsast lõpuni vaadanud, kaks korda olen alustanud. Aga ma tean, mis seal lõpus toimus, või vähemalt aiman.
Nüüd järgesid vaatan küll. Väga hästi tehtud, mis sest, et odavalt. (Mis kasu oleks filmist, mille peale on kulutatud tohutult, mis aga mingeid mõtteid ega tundeid ei ärata.)

Eilne lugu - Joosepi isa Marguse lugu- oli nii kurb, et oleks tahtnud nutta. Kogu filmi jooksul kartsin, et Margus murdub ja ta kas võtab endalt elu või saab infarkti. Viimast hirmu sisendas reklaamiklipp, kus näidati Margust diivanil pikali kooljanäoga.

Päriselus ei oskagi alati pooli valida, ja kas peakski. Siin aga Joosepi vanemad versus hukkunud laste vanemad, kes eranditult jätsid külma ja kalgi mulje. Samas, miks nad pididki kaasa tundma "mõrtsuka" vanematele! Õpetaja ja kooli süüdistamine, et need midagi ei märganud. Hukkunute isad Margust peksmas... Ja Margus kuidagi äpu, ennast alaväärsena tundev.

Hästi joonistus välja lihtsakoelise eesti mehe (isa) tüüp, kes ei oska abi paluda ega abi vastu võtta (hingelist), kes ei oska isegi oma tundeid analüüsida. Juhtunu tõeline õudus jõudis talle pärale alles pärast matust, kuhu ta ei jõudnudki.

Joosepi ema tegi mulle vahepeal täitsa viha, aga lõpp lepitas. Omapärane noormees oli Ingmar, Marguse vennapoeg, kuigi temast ma ka lõpuni aru ei saanud. Kuidagi robotlik ja liiga mõistlik...

Väga mõtlemapanev lugu isadepäeva eelõhtul.
Ja Margus Prangel isa rollis oli väga-väga hea.

Isadepäevaks

Tore, et isadepäeva peetakse.
Täna oli poes kohe märgata, et tähtpäev lähenemas - erakordselt palju inimesi teostasid sisseoste, kõik kolm kassat olid töös ja ostukorvidest tuli vahepeal puudus kätte. Tuli võtta käru.

Kui koolis isadepäeva kutseid jagasin, siis vaatasin oma klassi lapsi. Kolmel on isa kodus olemas, kolmel töötab isa välismaal, kahel isa surnud, kolmel on kasuisa, ülejäänutel kasvatab ema üksi.
Üritusel oli minu klassist ainult üks isa, õigemini ema järjekordne mees.
Kui mul on lastevanemate koosolek, siis eksib sinna harva mõni isa.
Isasid oleks aga hädasti vaja, selliseid õigeid isasid, kes oleksid ikka eeskujuks ka. Poistele näitaksid, milline üks mees välja peaks nägema, tüdrukutele näitaksid, millist meest ja laste isa nad tulevikus sooviksid.

See naistekeskne kasvatus teeb ikka karuteene küll. Lugesin kusagilt, et naised ei taha abielluda, sest meeste haridustase jääb nende omale alla, aga last tahavad. Üksikud haritud naised, kes puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes "muretsevad" endale "vanaduspõlve toeks" lapse, võivad hiljem seista probleemi ees - materiaalseid vahendeid küll piisab, et üks laps suureks kasvatada, kuid üksinda ei suuda ega oska ka õpetada kõike, mis elus vajalik.

Olen näinud üksikema kasvatatud poegi, kes jäävadki koju ema juurde, kuni ema silmad suleb. Siis on aga hilja midagi oma elus ette võtta. Võib-olla on ka ema kasvatanud sellise memmepoja?

Meil ei räägita enam ammu sellest, et kasvatus peaks olema sookeskne, aga minu arvates peaks.
Sest vaadake, mis välja tuleb, kui üksikul naisel on poeg - see läheb lasteaeda, kus on kõik ainult "tädid". Siis läheb kooli, kus on kõik ainult naisõpetajad (heal juhul direktor on mees). Kust ta siis õpib meheks olemise kunsti? Tänavalt?
Poe juures kakerdavad aastatepikkuses joobes mehepojad. Aeg-ajalt sureb mõni ära, aga asemele tuleb ka. Neil pole tööd, sest kes neid tahab, ja nad ise ka eriti enam ei taha.
Ma võin teile kinnitada, et see on väikese maakoha suurim sotsiaalne probleem, see nimelt, et ei jätku tublisid isasid.

Head isadepäeva!

Sõnadega peksma

Me teame, et sõnadel on jõudu ja väge. Sõnadega võib rohkem haiget teha kui käsist väänates või pikali tõugates. Te ju saate aru, mis ma mõtlen?
Füüsiline valu läheb üle, solvavad ja mõnitavad sõnad aga ei unune, jäävad hinge alles ja meenuvad iga kord, kui meenub situatsioon, millal või kuidas need öeldi.
Viisakas ja empaatiliseks kasvatatud inimene ei ütle teisele näkku asju, mis võivad isikut solvata. Näiteks, et oled paks, kole, haised higi või mõne muu kehavedeliku järele, oled kõverate jalgadega, liiga pika ninaga, katkiste hammastega, haisva suuga. Ei öelda ka, et oled nii vastik, et ei taha suga isegi ühel maakeral elada.
Koolikiusamise tagamaad on just siin - midagi teises ei meeldi ja nauditakse seda tunnet, et saab teisele haiget teha.
Omaette nähtus on Sami Lotila, kes on endale võtnud õiguse solvata kogu eesti rahvast.
Ma pole Õhtulehe tellija ega ostja, netist vahel loen pealkirju või kommentaare.
Ma ei tea isegi seda, kas Soome kodanik Lotila kirjutab Õhtulehes iga kuu või iga nädal midagi meie rahva kohta ja kas tal on kogu aeg üks- ja seesama jutt või lisab ta iga järgmine kord ka uusi detaile ja tähelepanekuid. Ma olen kord või paar tema üllitisi lugenud. Vastik on, aga veel vastikum on, kui mõned meie kaasmaalased kiidavad takka - jah, tal on õigus, on jah eestlased niisugused ja naasugused. Mitte keegi ei ütle, et tema on just selline, et ta tunneb ennast selles karakteristikas ära, vaid ikka teised.
Peeter Oja on impulsiivne inimene, aga mitte rumal. Võib-olla tõesti kaotas ta otsesaates närvid ja unustas sõnu valida, aga tal oli ju õigus. Kaua võib taluda, et meid mõnitatakse!
Kommentaarid, mis Lotila artiklite all on, pole peatoimetajat mõtlema pannud. Võib-olla paneb see, kui tema kohta avalikus eetris öeldakse "limusk, sitajunn, mollusk"?
Ja miks ei tulnud peatoimetaja ise saatesse kohale, et ausas debatis omi seisukohti kaitsta?

Nüüd mind huvitabki, kas lõpeb ära see Lotila "sitaloopimine" meie inforuumis või jätkub kõik samas vaimus?

Lugesin täna ühte blogi, ja ma oleks tahtnud, et ka mina oskaks nii kirjutada.

Tore asi see GENI!

Anton Hansen-Tammsaare is your first cousin twice removed.

You -> Aino Lenk, your mother -> Peeter Lenk, her father -> Ann Lenk, his mother -> (Albu) Peeter Hansen, her brother -> Anton-Hansen Tammsaare his son

Vat! Nii ma olengi Tammsaarega sugulane!