Aktuaalsel teemal

Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"

Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.

Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms

Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.

Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.

Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.

Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!

Kujundav hindamine

Kooliga seotud inimesed teavad, et homme lõpeb I veerand. Õpetajad teavad, et viimased päevad on väga pingelised, sest tuleb välja panna veerandihinded, hinnata iga õpilase käitumist ja hoolsust ainetunnis ja klassijuhatajana panna välja keskmine. Siis esitada aruanded õpitulemuste ja puudumiste kohta.
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et numbriline hindamine on ajast ja arust ega motiveeri kedagi rohkem õppima. Kahed ajavad üldse musta auku, kust raske välja ronida.
Lugesin Postimehest (19.okt 2010) Viimsi kooli kogemustest kujundava hindamise alal.
Ei kujuta ette, kuidas see oleks. Teen kontrolltöö, parandan vead, aga tagasisidet annan hinnanguna "pole viga", "käib kah", "oled tubli" nagu Tootsi-aegadel? Hinne(hinnang) tuleb alles õppeaasta lõpuks, kui õpilane sooritab suure (terve õppeaasta materjali hõlmava) töö-eksami?- ja saab selle eest hinde/hinnangu (kujundava?).
Kui järjepideva hindamise vastu räägib see, et hinne ei motiveeri kedagi pingutama ja hoiab õpilast pidevalt stressis, siis kuidas see välja näeks, kui õpilane peaks kõikides ainetes näitama oma aasta jooksul kogutud teadmisi kevadel lühikese ajavahemiku jooksul?
Ja siis veel see mõte, et õpilane koostab õppeaasta jooksul aines õpimapi, mida õpetaja siis kujundavalt hindab/analüüsib.

Ma saaks veel asjast aru juhul, kui mul oleks üks klass umbes 15-20 õpilasega. Küllap mul siis oleks aega juhendada, tiivustada igaüht eraldi ja samas suulist tagasisidet jagada, aga mul ei ole. On 5 klassi, kus 2 kuni 3 eraldi ainet (keel, kirjandus, tekstiõpetus). Seega tuleks mul jälgida jooksvalt ja pidevalt üle 200 õpilase.

Oehh, ei saa aru.
Aega rohkem sellele mõelda ka pole, hakkan 12. kl töid parandama.

Kes peaks pesema trepikoda?

Elan juba 25 aastat kortermaja teisel korrusel 4toalises korteris. Iga kuu maksan 777 krooni hooldustasu. Külm vesi, kanalisatsioon, prügi vedu juurde ja nii pole mul isegi ilma kütteta arve palju alla tuhande. Küttest ma ei räägigi.
Meie trepikojas on 6 korterit, igal korrusel 2.

Viimasel ajal olen täheldanud, et kellegi asi suurt pole trepikoja koristamine. Suvel ja talvel pole hullu, tekib veidi tolmu, mille kokkupühkimine pole raske. Porisel ajal aga on probleem. Kes peaks treppe ja mademeid pesema, kui puudub ses osas kord või graafik?
Peseb see, keda hakkab kasimatus häirima.
Mind vahel hakkab, siis pühin trepid ära ja käin mopiga ka üle. 3. korrusele ma ei lähe, sest mul pole sinna asja. Vahel jätan tegemata ka alumise korruse, sest sinna on ladustatud 3 jalgratast ja vahel ka motikas.
Ükskord oli meie trepikotta ära eksinud võõras kass. Vihast või paanikast oli ta kuhugi sirtsutanud vingehaisulist. Kuna mul on ka kass, hakkasin kartma, et naabrid süüdistavad haisu tekitamises vaikimisi mind (minu kassi). Pesin treppe ja aluseid igasuguste vahenditega, lasin õhuvärskendajat, aga hais ei taht kaduda. Öösel käisin salaja vastaskorteri uksematti pesemas, sest tundus, et sealt see tuleb.
Vat selline probleem.
Mul pole raske koristada üldkasutatavat pinda, aga kas see on õiglane, kui minu peal elab perekond, kus on 3 last permanentselt ja 2 teismelist poissi veel, kes käivad iga päev ema juurest läbi. (Muidu elavad poisid maal isa juures, emal on uus pere.)
See pere aga ei korista.
Nii palju mul ka kodanikualgatust ja -julgust pole, et küsimus näiteks ühistu koosolekul üles tõsta.
Jääb ainult loota, et varsti tuleb talv ja lahtist pori enam nii palju ei ole.

Lisatud õhtul.
Üks asi tuli veel meelde. Minu vend elas vanasti ühes Lasnamäe karpmajas 7. korrusel. Kord pidid neile külla tulema välismaa sugulased. Siis nad küürisid öösel lifti, seda polnud vist mitte keegi kunagi pesnud. Eriti keeruline oli roppe kritseldusi seinalt maha nühkida:) Enam ei mäleta kui tulemuslikult.

Kas sul juba on...mündikott?

Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

Ruja - Nii vaikseks kõik on jäänud

Ruja - Need ei vaata tagasi

Nipernaadi, Anne Maasiku Rändaja õhtulaul

Õpetajate päev

Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!