* * *

Kui sünnitad lapse, siis sünnib ka vastutus, lootus, unistus, mure, rõõm, saatus. Koos lapsega kasvades koged tundeid, mis ilma lapseta jääksidki kogemata.
Algul on suur hirm - äkki ei saa hakkama, aga see on asjatu. Annab Jumal lapse, annab ka ematunded ja oskused. Enamasti.

Laps kasvab ja areneb, varsti on lasteaed möödas, puberteet läbitud, kool lõpetatud. Ta on emast juba pikem ja mõnes mõttes ka targem/enesekindlam, ettevõtlikum.
Kui saadad ta ülikooli, siis muretsed jälle- kuidas ta kodust eemal hakkama saab. Kas ikka sööb korralikult, õpib nagu vaja ja suhtleb õigete inimestega. Ega ta ometi hukka lähe!!!
Kui ta kodus käib, siis püüad järele uurida - nii ääri-veeri, mis elu ta elab, aga ta säästab sind asjatutest muredest. Ta teab, et nii on parem ja õigem.

Sa oled õnnelik, kui sinu otsesed kohustused lapsevanemana on täidetud. Aga mure jääb. Kuigi aastaid üle 30, on ta sinu jaoks ikka veel laps. Ka siis, kui ta juba ise ema on.

P.S. Täiendatud päeval, kui sain vanaemaks.