Tänapäeval räägitakse sellest, et märts on teatrikuu, vähem, aga ära vist pole ikka kaotatud. Vähemasti 27. märts on rahvusvaheline teatripäev - Vanemuisest tehakse ülekanne ja jagatakse auhindu.
Käisin eile teatris 24. lennu diplomilavastust "Arkaadia" vaatamas.
Nii palju mul ikka kultuurihuvi on, et mind huvitab alati teatrisse valguv noorus, uued värsked näod.
Tom Stoppardi loomingut on Eesti lavadel suhteliselt tihti mängitud. Isegi seda mainit "Arkaadiat" lavastati viimati 1997 Linnateatris ja sellele jagati hiljem palju auhindu (lavastas Jaanus Rohumaa).
Kaks korda on lavastatud "Rosencrantz ja Guilderstern on surnud".
Ei saa ma tihti teatrisse, seda suurema elevusega lähen. Võib-olla sellest, aga võib-olla ka millestki muust olenevalt olen viimasel ajal tulnud tagasi tühja tundega, et mitte öelda lausa pettunult.
Ma ei räägi tükist, sest siin võib ka minu enda küündimatuses viga olla, aga mind häirib(s) see lakkamatu müra ja ülemängimine, mis tundub tänapäeva teatris iseloomulik olevat. Kuhu jääb siis "kandev paus" ja sosin, mis kostab viimase reani? Kõik on ühtlaselt kõrgetes registrites ja ikka paljudes detsibellides. Ime siis, et osa teksti kaduma läheb ja vahepeal tahaks kõrvu kinni hoida.
Näis, kes sellest Hendrik Toompere jun esimesest lennust ilma tegema hakkab. Eilse lavastuse põhjal meeldis mulle Liisa Pulk, Jüri Tiidus ja Hendrik Toompere jr jr.
pilt ja jutt siit
mul samad (eel) arvamused, seetõttu loobusin.
ReplyDelete