1. aprill

1. aprill on tore päev.
Esiteks on see naljapäev. Koolis püüavad lapsed õpside kulul nalja saada. Vahel on vastupidi.
Ühel aastal vahetasime tunnid ära, näiteks eesti keele õpetaja läks matemaatikatundi andma. Või tehti kontrolltöö osa peale, mida polnud õpetatudki.

Muidugi on inimeste naljasoon erineva ehitusega. Mõnel on ta ikka väga lühike või päris umbes.
Kord oli mul külas vennapere. Õhtul olime pikemalt üleval, aga hommikul pidi tööle minema.
Küll oli raske tõusta. Jõudsin koolimaja juurde, kui märkasin, et maja on pime. Alles siis puges kahtlus hinge.
Nali seisnes selles, et teismeline vennapoeg oli kellad valeks keeranud ja lasi mul tund aega varem kooli minna.
Mäletan, olin tookord ikka täitsa vihane ja leidsin, et pole üldse naljakas.

Täna hommikul vaatasin Terevisiooni. Tandem Reikop-Välba olid kohad ära vahetanud Vaino- Viirpaluga. Kõiki lõike katsusin hinnata skaalal nali-tõsi. Siis, kui tuli teema arendus vabadussambaga, tekkis kahtlus. Äkki ei saanud enam millestki aru - kas vajub rist viltu või mitte?

Nalja pole kerge teha. Mõnel õnnestub see mängeldes, teine ponnistab, aga ei tule midagi välja.
Mõnele meeldib naljapäev, teine vihkab. Klassika "sul on ninaots kriidine" töötab alati! Mine tea!?

Head naljapäeva! Mõnel on õnnestunud naljapäeval sündida. Näiteks Ita Ever.
Palju õnne tänastele sünnipäevalastele! Peaks olema topelttore päev.

pilt - naljapäeva t-särk

Jälle kodus

Külas on hea, aga kodus veel parem!

Juba on arvuti lahti, telekas näitab. Kass otsib paid.

Kui ma Viljandisse jõudsin, selgus, et eelmine buss oli ära sõitnud 10 minuti eest ja järgmine läheb alles 3 tunni pärast. Liiga pikk aeg niisama oodata. Kaalusin variante. Võinuks venna juurde minna, aga linna teise otsa - kesse viitsib!

Siis nägin tuttavat. Küsida ju ikka võib, millega ja millal tema sõidab tagasi kodulinna.
Autoga! No mõnest kohast veel läbi käia, aga muidu saab küll. Vedas roppu moodi.

Nüüd juba kellad edasi keeratud, lehed läbi lipsitud. Bussi väljumiseni Viljandist oleks praeguse seisuga jäänud veel üle tunni.

Kodus on hea, väga hea. Ei taha mina kusagile väljamaale elama minna.
Vaheaeg otsas. Nüüd hakkan meenutama, kus ma tööl käin.
Kõike head ikka ei saa!

Pehmed teemad

Mind ka häirivad jubedalt need meie riigis toimuvad protsessid - Eesti inimarengu aruande näitajad 2009, pensioniea tõstmise reaalne plaan, koolivaheaja lühendamise kava, gümnaasiumi ja põhikooli seaduse elluviimine jõumeetodil, regionaalpoliitika olematus, maapiirkonna tühjenemine ja väljasuretamine, töötuse ja pessimismi pidev kasv, eesti spordi kidumine, rahva järjest halvenev elujärg ja tervis, aina suurem sotsiaalne kihistumine ja kastistumine, poliitikute võõrandumine oma rahvast ja vastupidi, naiste tööpanuse mitteväärtustamine jaaniiedasi


Hulluks võib minna, kui sellele kõigele mõtled ja sellest päev otsa kuuled.
Tahaks pugeda kookonisse, sulgeda silmad ja kõrvad, mõelda sellele, et su üks ja ainuke elu ei tohiks ju mööduda ainult muretsedes halbade asjade pärast.
Parem võtta ette pehmed teemad - kevade pealetung, vulisevad veed ja lõõritavad lõod, päikese paiste ja heinamaa, peagi õitsema hakkavad lilled, puud ja põõsad.
Loodusest on ennegi troosti leitud.
Pikk ja raske lumekoorma all möödunud talv on üle elatud. Jälle tuleb kelli keerata, vähem kui 3 kuu pärast algab suvi.
Õnnest on puudu veel üksnes see, et õige pea muutub mu staatus (või saatus?).

Ma ei tea, võib-olla ei sobi sellest mõelda, nii rasked ajad ju. Tegelikult ka.

Pildil Paul Kondas, kelle sünnist möödub 31. märtsil 110 aastat.

Lugesin anekdooti.
- Mida teeb asotsiaal arvutis?
- Sorib prügikastis.

Teatris

Tänapäeval räägitakse sellest, et märts on teatrikuu, vähem, aga ära vist pole ikka kaotatud. Vähemasti 27. märts on rahvusvaheline teatripäev - Vanemuisest tehakse ülekanne ja jagatakse auhindu.

Käisin eile teatris 24. lennu diplomilavastust "Arkaadia" vaatamas.
Nii palju mul ikka kultuurihuvi on, et mind huvitab alati teatrisse valguv noorus, uued värsked näod.
Tom Stoppardi loomingut on Eesti lavadel suhteliselt tihti mängitud. Isegi seda mainit "Arkaadiat" lavastati viimati 1997 Linnateatris ja sellele jagati hiljem palju auhindu (lavastas Jaanus Rohumaa).
Kaks korda on lavastatud "Rosencrantz ja Guilderstern on surnud".

Ei saa ma tihti teatrisse, seda suurema elevusega lähen. Võib-olla sellest, aga võib-olla ka millestki muust olenevalt olen viimasel ajal tulnud tagasi tühja tundega, et mitte öelda lausa pettunult.

Ma ei räägi tükist, sest siin võib ka minu enda küündimatuses viga olla, aga mind häirib(s) see lakkamatu müra ja ülemängimine, mis tundub tänapäeva teatris iseloomulik olevat. Kuhu jääb siis "kandev paus" ja sosin, mis kostab viimase reani? Kõik on ühtlaselt kõrgetes registrites ja ikka paljudes detsibellides. Ime siis, et osa teksti kaduma läheb ja vahepeal tahaks kõrvu kinni hoida.

Näis, kes sellest Hendrik Toompere jun esimesest lennust ilma tegema hakkab. Eilse lavastuse põhjal meeldis mulle Liisa Pulk, Jüri Tiidus ja Hendrik Toompere jr jr.

pilt ja jutt siit

Orhidee hooldamine

Sain sünnipäevaks orhidee. See pole esimene minu elus, aga eelmine kooles ää- ju ma ei osanud puhkeperioodil lille õigesti kasta või oli muu viga.

Nüüd on see armas orhidee minu juures olnud juba üle nädala, aga ma pole talle veel õiget kohta leidnud. Millises toas ja millise akna peal.

Hooldamisega olen nüüd väga ettevaatlik. Leidsin ühe video ka, et aeg-ajalt üle korrata, mis on orhidee pidamisel oluline. Et sellega ei juhtuks nii nagu eelmisega. Tahaks hüüda: kõik orhideeblogijad, ühinegem!

Orhidee hooldamise ABC vaatan siit

Kauneid sõnu eesti keeles

aabe, aape, aabet (kirjatäht)
eede, eete, eedet (ettepanek)
hiile, hiilge, hiilet (hiilgus, sära)
kallis, kalli, kallist, kuldne kodukotus
lemb, lemme, lembe (lembus, armastus)
muusa, mul meelen, mehine mees
neidis, nirin, nohin, nugris neiu
omane, omasoodu, ootus, osalt
pagar, pagas, pagan, parasjagu, pügal
ristseliti, riugas, rüblik, rüpes, rüübe
südamlik, sügavus, süli, sünnis, süüvima
tasakesi, tibamisi, tunglema, tulemine, tusk, turv
ummisjalu, unelema, unustamatu, usjas
vaade, viibe, veene, võõbe, väide, viide
õnneseen, õnnesärk, õnnepõlv, õnnekombel
ääremängija, ööviiul, üksiklane, üürike

Nostalgiline

Olen märganud, et mitmes blogis on välja otsitud vanu nõuka-aegseid laule ja lauljaid. Ilusad meloodiad.
Üllatuseks leidsin, et see kuratlike silmadega armas poiss, valgevene juurtega eurovisioonivõitja 09 oskab laulda ka vene keeles.
Mulle meeldib!!

Paastun

Lugesin läbi Postimehe Arteris ilmunud artikli paastu kohta ja otsustasin teha ühe ööpäevase paastu. Paastupäeva hommikul sõin/jõin nagu tavaliselt - kohv meega ja 2 viilu röstsaia.

Ostsin poest sidruni ja keetsin kannutäie vett, mida päev otsa jõin.
Paastumise 10. tunnil hakkas pea valutama ja ma pidin juba murduma. Ei anna alla!
Võtsin lusikatäie mett ja läksin voodisse. Und kohe ei tulnud ja see, mida öösel nägin, ei kannata ümberjutustamist.

Paast lõpeb täna õhtul, sest siis saab 36 tundi täis. Kõige raskem oli hommikul loobuda mustast kohvist.

Loen lehest, et mõttekas on vältida paastu ajal liigset närvipinget ja ülirasket kehalist tööd. Samas tulevad kasuks sellised tegevused, mis panevad higi voolama.
Ma ei tea, millised need tegevused on, järelikult jääb higivoolamine seekord ära.

Olen oma elus enne ka selliseid üksikuid paastupäevi teinud, aga üldiselt ei meeldi mulle ennast kiusata.
Kas sul, armas lugeja, on kogemusi paastumise vallas?

Lisatud kell 20
Lõpetasin paastumise pärastlõunal kell 6. Oleksin tahtnud kõhu täis süüa, aga "kirjandusest" lugesin, et tuleb tasapisi üle minna tavapärasele toitumisele. Ei tohi loomseid valke ja rasvu! Teisel päeval juba natuke võib (kodujuust, jogurt jms)
ALLES kolmandal päeval võib süüa nagu tavaliselt. (mis on tavaliselt?)
Pärast pikka kaalumist otsisin välja kaerahelbed ja keetsin veega purtu, soola panin naa-tuke. Homme lähen tööle ja söön koolitoitu. Esmaspäeviti on tavaliselt mõni supp (kapsas või hernes).
Edaspidi hakkan paastuma reede õhtul ja lõpetan pühapäeva hommikul.
Pean tõdema: praegu ma küll veel ei tunne, et oleksin justkui uus. Pea natuke valutab.

pilt siit

1. märts

Täna kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimese sissekande blogisse.
Ei viitsi arvutada, mitu postitust kokku teinud olen.
Ei tea ka, kui palju selle aja jooksul klikke on kogunenud, sest mul puudub vastav arvestus.
Mis ma selle teadmisega ikka teeks!
Külalistest on alati hea meel olnud. Aitäh kõigile!

"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides 28. 02.10 Vancouveris.

Tänu oma blogile olengi hakanud paremini mõistma elu pisiasju, mis moodustavad mosaiigina terviku ehk ELU.
Paremini pole ma osanud.

Täna 70 aastat tagasi suri oma kodus kirjutuslaua taga Anton Hansen Tammsaare.
Ta oli siis 62aastane.