Oma tuba, oma luba

Elu on elamiseks

Ühest vanast koolikotist leidsin lapse kooliaegsed päevikud (mitte need, kuhu õppimist ja hindeid pandi!). Hea, et enne sisse vaatasin. Äärepealt oleks koos kotiga minema visanud.
Moto oli "Elu on elamiseks" ja sissejuhatuseks see jutt, et noor ollakse ainult üks kord ja seepärast tuleb seda aega jäädvustada, et vanaduses oleks, mida meenutada.
7.-8. klass!?
Ma tean neid lapsi ja tunnen neid õpetajaid, kellest jutt käib. Muidugi on tunnid igavad ja õpsid lollid! Poisid "arenegu veel" ja ema "õiendas" veidi...
Hirmus kurb hakkas. Nii kurb, et hakka kas või nutma.
Kusagil peavad olema ka minu kooliaegsed päevikud.
Aeg läheb liiga kiiresti.

Väsinud puhkamisest

Sel suvel mul reisi plaanis polnud. Olid küll mõned ideed, aga need ei saanud teoks.
Olgu, mõtlesin siis, teen midagi oma kodu heaks. Puhkan lihtsalt, loen ja tunnen niisama olemisest mõnu.
Nüüd on üle poole puhkusest möödas, plaanid aga ainult alla poole täidetud.
August on kohe siin. Aeg läheb liiga kiiresti. Juba haarab mind paanikahäire. Appi!

Olen jah kappe ja sahtleid korrastanud, kamorkat kraaminud. Riideid taaskasutusse saatnud (lahkesti võeti vastu Pärnus Humana keskuses), üldkasutatavat prügikonteinerit tõhusalt täitnud.
Olen jah lugenud, sellist easy-lektüüri põhiliselt.

Aga kodus istumine pole ikka õige puhkus. See roiutab nii ära, õhtul oled millestki väsinud, aga und ei tule. On tekkinud süümekad ja rahulolematus.

Viimane aeg on midagi ette võtta. Sõita kuhugi. Muidu on tunne, et puhkust pole olnudki.

Ahjaa! Mind kutsuti täitsa ametlikult Viru Folgile - akrediteerima ajakirjanikuna!!?? ( Mida see tähendab?) Olen meelitatud, aga ka väga üllatunud.

Suvepäev Karksis

Olin eile ilusa päeva venna kodus. Päike paistis, tuuleke puhus, muresid ei lasknud ligi tulla. Marjad on peaaegu valmis. Kartul ja valge ristik õitseb. Kase otsas olid juba mõned kollased lehed.
Suvi on teises pooles, õnneks kestab veel.

Fotojaht: puhkus

On arvatud, et parim puhkus on vaheldus. Ise tean omast peast, et kodust peab ära käima, siis on õige puhkus. Olen kuulnud ka, et aktiivne puhkus ja passiivne puhkus peavad kenasti proportsioonis olema.
Puhkuse kõige suurem väärtus on selles, kui võid seda omatahtsi kulutada/kasutada/raisata.
Puhkus on nagu moosipott, sest moosi saamine kätkeb endas kümmekond erinevat tegevust.

Teised.

Kui mitut asja ei saa korraga teha

Tubli naise näitena meenub mulle alati see, kuidas saare naised läksid randa kalapaadile vastu sokke kududes, et aeg niisama kõndides raisku ei läheks.
Mina küll ei saa väga paljusid asju korraga teha. Tingimata läheb miski nässu.

Valmistan juba mitu päeva külmkappi ette sulatamiseks. See tähendab, et likvideerin tagavarasid. Osa asju viskasin minema, osa keedan moosiks, osa pistan nahka.
Samal ajal keeb pott juurviljaga. Teisele plaadile panen võitüki - pruunistatud või annab ju hea maitse. Vahepeal jooksen vannitoa vahet, lippan korraks arvuti taha. (Hea, et ei läinud prügi õue viima!!!)

Või läks pannil kärssama, tossama, peaaegu põlema. Nähtavus köögis - null. Ja milline kõrbehais! (Õnneks pole mul veel suitsuandurit üleval, kindlasti ilmtingimata oleks üürgama pistnud)
Kassile kõrbesuits ei meeldinud, põgenes õue.
Nüüd ma tuulutan ja lehvitan, vihaga läks isegi söögiisu ära.

Mitut asja teie korraga ei suuda teha?

Elust maal, vol 1

Üle hulga aja ilus ilm täna. Viitsisin ratta välja viia ja natuke ringi sõita. Käisin marjul....kolleegi aias. Õigemini korjasin kirsse. Pärast kolleeg helistas, et kirsse pole üldse vähemaks jäänud. No ma ei tea, kas luges üle???
Käisin ka poes. Süüa ei ostnud, ainult kassile krõbuskeid. Kohalikul turul olid jälle kaltsumüüjad.
Siis märkasin, et üks noor mees käib inimesest inimeseni ja pakub midagi. Kui mind nägi, keeras ringi. Aga mina tundsin ikka ära - Ants. Pakkus kella müüa. Keegi ei tahtnud.

Ma tean seda Antsu küll. Umbes 40aastane. Tööl ei ole käinud juba sellest ajast saati, kui vangist tuli. Kinni istus ühe vana naise kambaviisilise peksmise ja röövimise eest.
Tema ema näen päris tihti. Alati kurdab mulle, et Ants on muidu hea poiss, aga sõbrad veavad viltu. Tööl küll ei käi, aga loeb raamatuid. Naist pole võtnud, sest naised kõik litsakad või juba ära võetud.
Joob ka palju, aga sõbrad on süüdi. Purjus peaga on tige, peksab ja võtab pinsiraha käest ära.

Vaatasin Antsu - näljapaistetust ei ole, korralikud riided seljas.
Mul kahju tast ei hakanud. Luuser selline.
Ema kargas kord mulle ninna, et koolis pole poisile õpetatud Jumalat kartma ja vanemaid austama. Muidu on Ants hea poiss...

Hea une retsept

Kui lugesin Trulla blogist, et ta astus unetute parteisse, siis tahtsin ütelda, et mina olen juba vana liige, lausa kuldveteran.

Paljut me pärime oma esivanematelt, midagi kujundab ka kasvatus ja haridus, mõni osa on ka vist looduse inspiratsioon või vallatus või lihtsalt aps. Kuidas võtta.
Keegi on mulle ellu kaasa sokutanud halva une, õigemini uinumisraskused. Olin päris lapseohtu, kui võisin öösiti üleval passida. (Kuutõbine olin nagunii!). Alati kartsin (siiani) uusi olukordi ja võõraid kohti, sest ma ei saanud "võõras kohas" magada.
Kellel on looduse poolt tehtud kingitus - nii kui pea padjale paneb, norskab või äärmisel juhul ootab 10 minti und - see ei saa üldse võib-olla arugi, millest ma räägin.
Ma räägin absoluutselt unetust ööst, mis ei tähenda seda, et und ei ole, vaid et ei saa uinuda igasuguste sundmõtete ja ärevuse pärast. See ei tarvitse olla millegagi põhjendatud, vähemasti silmnähtavat põhjust ei ole. Lihtsalt on nii, et ei saa magada, kuigi oled nii väsinud.

Suvel puhkuse ajal ma ei tee küsimust sellest, et mõni öö ei maga, aga kui kaks ööd järjest ei saa uinuda, lähen juba õhtul kell 10 närvi.
Ma tean peast, et on üldtuntud nipid - loe lambaid, mõtle häid mõtteid, meenuta ilusaid aegu, ära üldse mõtle, maga hea padjaga ja värske õhuga toas, joo õhtul rahustavat teed, loe end magama jne jne
Kõiki neid nippe ma tean, aga tõelise unetuse puhul ei osutu mitte ükski lõpuni efektiivseks.

Vat selliseks ekstreemseks puhuks on mul üks tablett, arsti poolt välja kirjutatud.
Vat ei ütle, mis tablett see on.
Lõpuks aitab see, sest see võtab ära pinged ja mul on usk ka. (ilma usuta ju ei aita miski!!)
Aga nüüd olid mul need tabletid ammu otsas (kevadest).

Eile öösel kell 3 otsisin ma paaniliselt läbi kõik oma kotid (oi, neid on palju), kõik sahtlid, kus mul mingit ravimivärki on. Teadsin, et mul ei ole, aga ikka otsisin. Niisama paaniliselt, kui filmides peategelane näiteks otsib narkootikumi, mille kohta ta teab, et tal seda olla ei saa.

Ja siis juhtus uskumatu. Ühe rahakoti sentide sahtlist leidsin päästva tableti.
Tegin selle pooleks ja võtsin sisse. Magasin hommikul kella 9-ni, kuni algas " Südameasi".

NB! Hoiatus nõrganärvilistele. Ärge seda oma kodus järele tehke. Magage ikka ilma tabletita hästi!!!

Kuumalaine

Täna hommikul kell 9 näitas termomeeter köögis + 35 (päikese käes). Raadio ütles, et Viljandis oli +24 (kõige rohkem!)*
Nii lämmi. Asjata ei hoiatata: vanad ja paksud hoidugu päikese kätte minemast! Igatahes kassil on ka jube palav, otsib varju.
Tekitasin oma kodus õhuvoolu intensiivsema liikumise ehk tuuletõmbuse, aga siis hakkasin aevastama. Igaks juhuks lõpetasin ära.

Kui sügisel meenutatakse, kas sel aastal suve oli, siis täpne vastus on: jah, 18.-19. juulil.

Näis, kas õhtuks jõuab vihm kohale, nagu ilm.ee lubas.
Ja uuest nädalast on jälle ilus tavaline jahe Eestimaa suvi?

Täna teen "kergema" päeva - loen elutoas, kuni õhtupäike siia kütma tuleb. Siis lähen mujale.

Pilt võetud eile köögi rõdult. Äkki oli taevalaotus täis kisavaid kajakaid. Kui pildil klõps teha, võib mingeid valgeid täppe näha ka!!! (tegelikult mõttetu pilt)

*Lisatud. Selgus, et Viljandimaal oligi täna selle suve või selle päeva kuumarekord, täpsemalt ei mäleta, aga igatahenes üle 30 kraadi.

Fotojaht: lind (üks korraga!)

Esmakordselt fotojahist osavõtu jooksul vaatan ma, kas mul on midagi juhuslikult olemas. Linnuga on ju see lugu, et teda paganast on raske pildi peale saada. Kui just pole loodusfotograaf.

Lindude tundmisega on mul ka sandid lood. No varesel ja varblasel teen vahet, aga kõiki mööda lendavaid laulu järgi küll ei erista.

Mul tuleb sellega seoses meelde, kuidas mu väike vennalaps tuli kord nuttes tuppa, et luik oli teda nokaga löönud. Tegelikult oli aiamaanaabri tige hani.

Olen mitu korda näinud vana elektriposti otsas rähni toksimas, aga alati pole ju aparaati kaasas. !!
Kohaliku järve ääres võiks ka lösutavat parti pildistada, aga see oleks liiga kerge saak.
Olgu siis need kaks, kes on toidujahil ja seega väga julged.
Esimene on väike-, teine suurlinna elanik!!


Teised linnud siin.

Kuidas kokku hoida?

Mul käis külas ristilaps. Aasta otsa polnud teda näinud, õppis Inglismaal. Eelmisel kevadel lõpetas gümnaasiumi. Selline noor kena neiu.

Et külalisi väärikalt vastu võtta, tõin poest kahe kotiga toitu. Vaevu mahtus tavaar külmkappi ära, sest see oli juba ennegi liiga täis. Kurtsin, et tahaks kapi sulama panna, aga mis ma teen sügavkülmas olevate marjade, pelmeenide, frikadellide, hakkliha ja juurviljadega.

Siis vaatas noor ilma näinud neiu mu tagavarasid ja imestas, miks mul on neid nii palju. Tõepoolest miks? Ma ju ei karda nälga ega ole ka mingi õgard.

Laps, kes veel aasta tagasi oli täielik tuulepea (ma kahtlustan, et ta ei teadnud isegi, mis toiduained poes maksavad), tegi mulle ära. Nii praktiline, mõistlik ja kokkuhoidlik.
Mul on üks sahtlitäis eelmise aasta marju - maasikaid, mustikaid, kirsse. Miks ma pole neid söönud? Isegi ei tea, vist olen unustanud.
Elu on näidanud, et moosid ka enam ei lähe.

Nüüd on uus saak valmis, aga mina pean sööma eelmise aasta oma. Võtma karbi välja, ootama pool päeva, kuni marjad ära sulavad, ja siis poolvägisi sööma. Seni ei mahu mul ühtki karpi kuhugi.
Muidugi olen ostnud 2x maasikaid, ei saa ju ennast nii karmilt karistada. Olen need kohe kinni pistnud. Ei mingit moosi!!

Külmutatud juurvilju saan süüa ilmselt sügiseni, ei tohi mõeldagi muust.
Tomateid ja kurke ostan ikka!

Poes käimine on tõeline nuhtlus. Lähen piima ja leiba ostma, aga tulen tagasi tont teab millega.
Ei lähegi enam toidupoodi!!!

Kui palju ma siis kokku hoian!!? Ei oskagi arvutada!
Õpin ometi ehk õigesti majandama.

Üits paigake

Ma ei vaja nii palju asju

Lugesin Tiia blogi ja tundsin, et mul on samad mured. Ehk siis asju muudkui koguneb ja koguneb, aga ära visata on raske kolmel põhjusel.
1. äkki läheb veel kunagi või kellelgi vaja! 2. kuhugi pole visata-anda, 3. vaja on abitööjõudu(füüsilist)
Riietest ja raamatutest olen juba kirjutanud.
Pabereid-ajalehti- maksuteateid koguneb ka pidevalt. Kui nimi ja aadress on peal, prügikonteinerisse visata ei saa, küttekollet aga pole. Ohh!

Rahvatarkus ütleb, et kaks kolimist võrdub üks põlemine. (võib-olla oli ka veidi teisiti, põhimõte sama!)
Ma ei ole 24 aastat kolinud ja vaevalt niipea kolingi (teise ilma!!?)

Mul on ära anda tuttuus alles pakendis Riga pesumasin, üks suur elektripliit(vana, võib-olla metallikogujad huvituksid), kahe poolega kirjutuslaud( ei ole tammepuust, muidu huvituksid antiigikogujad).
Võiksin ära anda mõne raamatukapi koos raamatutega. Mul on kelder täis klaaspurke ja muud taarat. Mul jäävad üle vanad aknad.

Kui me kevadel ühistu organiseerimisel prügiaktsiooni tegime, siis sain lahti küll vanadest pappkastidest ja keldrisse veetud riiulitest, aga veel oleks vaja mitut konteinerit.
Mul on korteris kaks kamorkat, nn panipaika. Ühes on üleriideid, jalanõusid jm mittevajalikku.
Teine on sahvri eest, kus kütet sees pole. Hoian seal kuivaineid, majapidamisriistu, nõusid, mida iga päev ei kasuta. Või üldse ei kasuta enam.

Ma ei vaja nii palju asju! Ma vajan hoopis konteinerit ja abijõudu.
Nõus nendega, kes ütlevad, et kõik on organiseerimise ja ettevõtmise asi.
Siis paluks seda...laenuks!

Fotojaht: kõrvuti

Polnud aega Pariisi sõita, aga fotojahist tahtsin osa võtta, sestap pildistasin tühja-tähja ja sellisel moel, nagu minu kasinad oskused ja võimalused lubavad.
Ei näe oma varvastest kaugemale jah!

Teised.

Sada aastat raamatukogu

Meie linna raamatukogu sai 100-aastaseks. ( Ma ei viitsi hakata meelde tuletama, millal üldse esimesed avalikud raamatukogud tekkisid.)


Vana kultuurimaja, õigemini Ilmatari Seltsi maja ehitati 1904. aastal. Nüüd on see hüljatud, vist odavalt mahagi müüdud, millest on väga kahju.
Praegu on seal kirbuturg!!!
Ja ühes otsas veel alles ka päästeamet (tuletõrje).


Sama maja õuel oligi täna kultuuriüritus.


Mitte keegi pole enne selle peale tulnud, et vana kultuurimaja hoov on kui kinnine ruum ja justkui loodud väikeste suviste koduste sündmuste jaoks nagu raamatukogu sünnipäev.


Tore pidu oli!

Joosep ja Hans Kapp olid isiklikult kohale tulnud, Mihkel Veske saatis pika läkituse, K. A. Hermann kirjutas sündmuse tähtsust silmas pidades mõned kaunid laulud.

Pärast sõi kõik see rahvas sünnipäevatorti.


Vihm lasi ka olla.

NB! Suvelillede kompad olid vapustavad!


Pildid on suured, ei mahu ekraanile ära, kui avada. Aga kerides näeb.

Maidu fotod - suurepärased!

Vaatasin ja vaatasin. Nii head! Valisin endale mõned. Panen lingi kah. Soovitan vaadata, võib-olla leiate ka ennast või oma tuttavaid laulmas või lippu lehvitamas. Mina küll leidsin!!!

Pärast laulupidu

Laulupidu on nüüd seks korraks läbi ja algas tüüpiline Eestimaa suvi. Päike ei paista, kohe hakkab sadama. Tuleb otsida tubaseid toimetusi. See tähendab muidugi passiivset eluviisi - raamatut lugeda, arvutis kolada, telekat vaadata. Ja süüa...ilmselt liiga palju, sest kaloreid kulub ju vähe(m).

Lugesin eile blogidest ja delfist vastukajasid laulupeole. Oli nii- ja naasuguseid. Ikka ja jälle mõtlen: kes on need inimesed(eestlased), kes pole kunagi millegagi rahul ja oskavad/tahavad/ ka teiste meeleolu rikkuda. Võib-olla on need vähemuses, aga nad on kindlapeale väga pealetükkivad ja agressiivsed. Nad teavad täpselt, kuidas asjad käivad või käima peavad.
Ühest blogist lugesin, et laululaval oli nii!!! kitsas ja et keegi "tädi" istus trepimademel ja võttis seega ära 1,5 inimese ruumi. Tüüp sihuke!!

On küll masu ja väsu, aga natuke elurõõmu võiks ikka endale lubada...vahel. Isegi v e e l raskematel aegadel on laul aidanud ellu jääda.("Meil laulud aitavad eee-lada, võii-ta" - mäletate?)
Võib-olla ei tohiks mina üldse oma nokka lahti teha, sest ei kuulu otseselt kriisirühma (ei ole noor, ei ole võlgu, ei ole töötu). Õnneks on ka mul muresid, et keegi ei arvaks, nagu oleks ma lihtsameelne tobu!!!

Vaatasin eile hilisõhtul Pärnu filmifestivali dokki "Neitsilikkus"(Vene 2008) ja takkapihta veel Soome "Suitsetamisruumi"(2006). Mõlemad rasked filmid.
Oehhh! Pole kerge kusagil!!!

Pildid: laulupeo aksessuaarid ja Pätu, kes oli solvunud, et ei pääsenud laulupeole.

Käisin laulupeol ... ja mitte ainult

Võtsin ette ja "lavastasin" ennast laulupeole. Mis sest, et see oli seotud ka igasuguste ebamugavustega, nagu näiteks kolm päeva kandsin seljakotti nagu tigu oma karpi seljas.


Rahvamassist ja täis bussidest ja laupäeva õhtul sadanud külmast vihmast ma ei hakka rääkimagi - see kuulub kogu paketi sisse kohustuslikult.
Nägin inimesi, keda pole sada aastat näinud, mõnda neist rongkäigus.


Eelmine kord käisin ma kohal vist 20. sajandi 90ndate alguses, kui oli esimene sinimustvalge laulupidu.


Jah, see on fenomen, öelgu skeptikud ja muidu ilkujad mis tahes. Meie rahvas vajab laulupidu, saab sellest jõudu ja rõõmu. Nii palju sinimustvalgeid ei olnud vist isegi laulva revolutsiooni päevil. (Lipuvabrik sai kena kasumi!!!)
Igasugune rahvuslik oli väga populaarne. Isegi mina ostsin mitu paari suva etno sokke.



Tegin ka pilte. Kahjuks ei haara pildile isegi 1% seda vaimustust ja väge, mida isiklikult kohal olles tajud.
Kõige eredam elamus - see, kui kogu rahvas lainetas!!
Viimase pildi peal meie rõõsa lastekoor.

Järgmisel korral lähen jälle!

Minu jalgratas

Mul on veneaegne jalgratas, Saljut nime poolest. Ta on raske, aga veereb küll.
Lasin oma ratta tuttaval korda teha ja korvi ka külge panna, ise pesin fairiga puhtaks.

Tänapäeval on muidugi palju uhkemad ja kallimad jalgrattad, aga ma arvan, et mulle kõlbab see veel küll. Suvel hea poodi, järve äärde, surnuaeda või linna teise otsa külla sõita. Ja vargad ka võib-olla nii vanamoodsat ei taha:)

Muide, maal on jalgratas hädavajalik. Hommikul oli neid poe juures nii palju, et probleeme oli parkimisega.

Eelmisel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga - põdesin oma jalahäda.

Hommikul tegin pildi ka. Enne, kui läksin järve äärde peesitama ja ujuma.
Kui uskuda ilmaprognoose, siis läheb varsti jälle jahedaks ja vihmaseks.
Sellised need meie suved on, mis teha!

Ta lendab mesipuu poole (2004)

Laulupeo eel

Olen õhtuti vaadanud ETV-2 pealt varasemate laulupidude ülekandeid ja "Tähelaevade" kordusi dirigentide ja muusikutega.
Niiviisi häälestatakse eelseisvaks peoks.

Üldlaulupidu on ühele tõsimeelsele eestlasele tähtis. Raskel ajal iseäranes.
Võib-olla mulle ainult tundub (aga vaevalt!!), et seekord on eriti vaja kokku saada. Ma usun küll, et ühislaulmises on mingi seletamatu vägi sees, tohutu liikumapanev jõud.
Kes ei laula-tantsi ise, see läheb kaasa elama või vaatab ülekandeid.
"Oh laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes!"(KAHermann)

Ostsin endale juba kavaraamatu ka valmis.

Lisatud
Vaatasin just ülevaadet eelmisest üldlaulupeost( 2004)
"Las jääda ükski mets lindude jaoks alles"(sõnad Leelo Tungal, viis Andres Valkonen) - üks tolle peo motolaule. See oli vihmale vaatamata pidu!