Thursday, November 6, 2008

Mis minuga juhtus


No olgu, kirjutan siis, mis minuga juhtus. Tavaliselt ei juhtu ju minuga midagi - elu on nii rutiini täis - , et vahel hakkab lausa igav.

Alustan nagu Agu Sihvka algusest peale.
Esiku pirn põles läbi, aga see on strateegiliselt tähtis pirn. Ma ju ei näe muidu endale silmi pähe joonistada. Asusin hommikul pool 7 pirni vahetama. Lihtne töö - roni tooli peale, keera kuppel laes maha, võta vana pirn välja, pane uus asemele, keera kuppel tagasi.
Kui toolilt maha astusin, langesin kui niidet selili. Oigasin ja toibusin, siis sain aru, et luud on terved, aga paremat jalga enam põlvest sirgu ei saanud. Selle nimi on vist meditsiiniliselt väljendudes blokk, haigusloos "sirutuse defitsiit". Ma taipasin, et asi on hull - helistasin tööle ja siis perearstile.
Nüüd jätan mõned etapid vahele (kesse viitsib pikka lugu lugeda!), näiteks selle, et kiirabi saatis röntgenisse, kus tehti vajalikud ülesvõtted, ja seejärel teatati, et operatsioon on vältimatu. Kohe järgmisel päeval.

Nii ma sattusin haiglasse kirurgia osakonda. Esimesel päeval siiski ei opereeritud. Tehti hädavajalikud proovid ja mul oli aega haiglaellu sisse elada. Palatikaaslasteks olid üks 80aastane äärmiselt vitaalne vanaproua ja 97aastane lamav haige, kes oli mingil müstilisel moel saanud lahtise jalaluumurru.
Ma tunnen paljusid vanu inimesi, kelle tervis on räbaldunud ja kes on kaotanud seeläbi igasuguse elurõõmu. Aga vat see 80aastane proua oli nii imeks pandavalt ja kadedaks tegevalt optimistlik ja lõbus, kuigi oli tänaval kokku kukkunud, oma näo ja põlved ära äestanud. Tal olevat oma elus olnud juba 16 operatsiooni (mul mitte ühtki). Kui ta käima sai, näitas mõned oma uued ja vanad haavad ja armid ette. Mobiil helises tal vahetpidamata, ja ma kuulsin kümnes erinevas variatsioonis tema kukkumise lugu.
No oli vahva mutt!! Kodust lasi järele tuua lilla siidpesu ja kulmupliiatsi, et äkki saadetakse röntgenisse...või kuhugi. Mina aga jätsin hommikul isegi meigi tegemata, et võib-olla ei sobi.
Ilmaasjata, ütles ta, kirurgid on enamasti mehed!!

Kuigi meniski operatsioon pidavat olema kergemate killast (kaks auku põlve sisse jne), oli minu jaoks kõik uus ja hirmus. Operatsioon toimus spinaalanesteesias ( kes ei tea - see on tuimestus allapoole naba, süst selgroosse) ja kestis umbes tund. Toibumine võttis aega neli tundi ja õhtuks olin juba oma kodus.
Nüüd hüppan ühel jalal ja ootan, et mulle toodaks kargud. Öösel haav valutas kui pöörane. Kaua paranemine aega võtab, ei tea.

Pilt netist. Need pole kargud:), aga paremaid ei leidnud.

14 comments:

  1. Voi, voi, voi, kes teeb, sel juhtub. Soovin igatahes peatset paranemist ja ära enam lae alla roni, mina ise ka plaanin esikusse peegli kõrvale väikese lambi lasta panna. Kui taas maha arvata valu ja muu selline, siis nüüd saad oravarattast natuke välja astuda ja kes teab, milleks see hea on. :)

    ReplyDelete
  2. Oh, paljud suured jamad juhtuvad väikestest asjadest :)
    Minu õde käis näiteks eelmisel talvel koolilastega uisutamas ning kukkus. Ja nii ilmatu õnnetult, et järgnes op ning mitmed kuud karkudel ning siiani rauda hüppeliigese juures jalas sees. Ja jalanõusid valib nüüd nendest tüsistustest lähtuvalt jne jne. Elu on ikka ilmatu juhuslik :)
    Aga enamikel hädadel on õnneks kombeks paraneda :)

    ReplyDelete
  3. Oi kui kole lugu! Hea seegi, et võtab nüüd aega mis võtab, aga küll see jalg paraneb!
    Soovin sulle palju kannatlikust ja vähe valu!

    Elviinal täitsa õigus: nüüd on aeg-maha hetk. Puhkust!

    ReplyDelete
  4. Soovin sulle kiiret ja tüsistuteta paranemist. Ja vaata, et sa oma hulka vaba aega nüüd ainult raamatute lugemisele ei kuluta, muidu pead pärast jala paranemist hakkama silmi ravima.

    Üllatas see, et sa oma jalatraumaga perearstile pöördusid, mitte traumapunkti.
    Mhmm!/vangutap pead/

    ReplyDelete
  5. Tänud kaasatundliku ja sõbraliku suhtumise est.
    Mõtlen nagu Elviinagi, et mine tea, milleks see hea oli;)
    Elsa, kukkumisel võivad tõepoolest koledad tagajärjed olla. Ses mõttes mul kohe vedas veidi kah.
    Kaamos, kannatlikkust mul alati ei jagu, aga ma püüan paraneda.
    Ingrid, hädaga haarad esimesest kinni. Ma alul arvasin, et saab niisama terveks. Puhun peale ja...

    ReplyDelete
  6. Mulle kukkus kuppel pähe, kui pirni vahetasin. Enam ei vaheta (v a põrandalambis), käin või käsikaudu.
    Sulle kiiret paranemist :)

    ReplyDelete
  7. kodu ongi kõige ohtlikum koht, ausalt. mul läks ka üleeile pirn läbi. nii 2.60 m maast ja ei julgenud ronima hakata,ootan kuni teine ka läbi läheb, siis lähen naabrimehe järgi :)

    paranemist! tasakaalusta oma hüppamisi, et teine jalg liialt ei koormuks.

    ReplyDelete
  8. Käpuli on kah tore kulgeda, ama just täna ühe noormehe näitel vaatasin, et neljatossuvedu on väga äge;)
    Aga muidu, Kargu-Helle, mis minagi - head-kiiret paranemist!

    ReplyDelete
  9. Õnnetus ei hüüa tulles! Täpselt nii ootamatult need asjad juhtuvadki. Ega sul põlvel enne mingit viga polnud? Mul on meniski vigastus juba noorest peale (köieveos sain), aga opile pole tahtnud veel minna. Kui ilma kuidagi läbi saab. Loen nüüd sinu muljeid ja mõtlen, et kas söandan ka kunagi ette võtta.

    Head paranemist! Anna ikka teada, kuidas sul läheb.

    ReplyDelete
  10. Algarv! Põlvel oli küll viga küljes, aga või mina teadsin, et see on menisk. Olin ennegi kukkunud niisama heast peast. Nüüd siis kukkusin põhjalikult ja sattusin "erakorralisele operatsioonile".
    Kui meniskil on midagi viga, siis tasub ikka opil ära käia. Hiljem tulevad muud hädad lisaks, näiteks liigese kulumine.
    Mul oli "meniski värske rebend".

    Aitäh hääde soovide eest kõikidele.

    ReplyDelete
  11. Oh Helleke! Soovin Sulle valutut paranemist. Loodetavasti saad sundpuhkust kasutada ka millekski meeldivaks ja eriline tähelepanu on vist kah garanteeritud :)
    Kati

    ReplyDelete
  12. Õnnetusjuhtumite korral on tavaks lohutada: hea, et niigi läks. Siia see nüüd küll ei sobi, ei läinud "niigi", läks päris halvasti.

    Hea, et hullem selja taga ja oled juba paranemise teel. Jõudu ja vastupidavust!

    P.S. kas pirn on nüüd vahetatud? :P

    ReplyDelete
  13. Emmeliina!
    Ma olen täiesti nõus lohutusega "hea, et niigi läks", sest oleks võinud sada korda hullemini minna. Pirn sai vahetatud vahetult enne kukkumist.
    Midagi head on isegi väga halvas asjas - näe saan vabalt blogida, on põhjust ja teemat!

    Kallis Kati!
    Kogemuste puudumise tõttu ei tea, kas hoida jalga õrnalt ja lamada ainult või harjutada käimist. Niigi on parem jalg juba atrofeerunud.
    Aitäh muretsemast!
    helle

    ReplyDelete