Raha teeb õnnelikuks!?

Vaatasin eile ETV pealt üht filmi, mis rääkis lotomiljonäridest. Hästi sümpaatselt tehtud, kuigi oli vist mõeldud reklaamina: ostke lotopileteid.
Mina ise ei osta ja seepärast ka ei võida kunagi midagi. Või vastupidi?
Üldiselt võitjad soovivad jääda varju, põhjendades, et kadedaid on nii palju, aga võib-olla ka muu pärast. Näiteks kardavad röövleid, arvan ma. Või häbenevad, et võit on tulnud nii paljude tühimängijate arvel!?

Need kaks võitjat, kes olid soostunud filmis esinema, olid julged - ei kartnud-häbenenud midagi.

Vana mees Rudolf, kes elas koos kasupoja ja "mammaga" pärapõrgus, kasutas võidetud raha (alla miljoni) oma majapidamise turgutamiseks: ostis uusi tööriistu ja masinaid, tegi maja korda, muretses küttepuid aastateks ette, lubas vanadekodule plasmateleka kinkida ja pani osa raha ka tallele. Väga mõistlik vana oli. Poeg kaadrisse rääkima ei tulnud. Korduva motiivina näidati, kuidas nad oma motorollerite eest hoolitsesid. Kuigi tööl käisid kusagil kaugemal, oli neil ka suur maasikakasvatus. Rudolf leidis, et raha pole elus kõige tähtsam, tööl peab ikka käima - siis oled inimene.

Urve oli võitnud ligi 9 miljonit, mille eest ostis maja ja kõik sinna sisse ja juurde kuuluva. Tal oli ka neli last ja vaikne mees. Eks kõik said võitu maitsta. Urve oli väga avatud, tunnistas, et enam ei pea raha lugema ja võib endale kõike lubada, ka mittetöötamist. Samas andis endale aru, et ükskord saab võidusumma otsa, eks siis peab jälle tööle minema. Talle meeldiks sotsiaaltöö.

Filmis oli veel muudki, mille üle järgmisel päeval mõtiskleda. Näiteks - noored arvasid, et miljon pole mingi raha, õigemini on nii vähe, et sellest ei saaks eluasetki. Vanad pidasid miljonit nii suureks rahaks, millest ei oska konkreetselt mõeldagi. Ilmvõimatu on miljonit palgatööga teenida, arvasid kõik. Keskmise palgaga saaks miljoni kokku paarikümne aastaga, kui midagi eriti ei kuluta.
Mitte keegi ei ütleks miljonist ära!!
Kunagi ringles siin meem, mida teeksid miljoniga. Küll rakenduse leiaks!

Loo moraal: raha teeb õnnelikuks küll, kui kõik muud tähtsad asjad (ise teate mis) olemas on.

Kingafetiš

Kas sul on nüüd kingafetiš, küsis sõber, kui ma ütlesin, et ostsin endale veel ühed kingad (ortopeedilised!).
Ei tea, kas seda saab juba fetišiks nimetada, aga ma olen lühikese aja jooksul (umbes 3,5 kuud) muretsenud endale 2 tallatoed ja 3 ortopeedilised kingad. Ma ju pidin kõik oma jalanõud kriitiliselt üle vaatama ja valed minema viskama (seni veel viskamata!).
See-eest olen nüüd tõeline ekspert antud küsimuses.
Ei hakka pikalt heietama. Lühidalt on nii, et kevadel hakkasid pahkluud paistetama ja valutama, kuni selgus, et mul on täiesti laialt levinud viga- tallavõlvi lamendumine.
Esimesed ortopeedilised jalanõud (plätu-tüüpi) ostsin paremate puudusel, sest kiiresti oli vaja. Käisin nendega ära Hollandis. Head ja ilusad ei ole, aga hädas haarad õlekõrrest.
Nüüd külastasin Tartus spetsiaalset arsti (ortopeedi? tehnikut?), kes joonistas minu tallad (jalalabad) paberile ja vaatas siis, mis täpselt viga on. Selgus, et parem jalg vajub sissepoole ja vasem väljapoole. Ma tahaks ennast eemalt vaadata!! See peaks siis kuidagi nii välja nägema, nagu tuul puhuks paremalt küljelt ja ma püüan püstiasendit säilitada.
Vahepeal olen endale ostnud veel ühed kallid pooltoed (Scholli firma) ja sobivad kingad nende juurde ja Ecco ortopeedilised jalatsid (Tallinnas on spetsiaalne ECCO kingapood Rotermani kaubamajas).
Ma ei hakkagi arvutama, kui palju see kõik on mulle maksma läinud. Tervis ehk jalad on kõige tähtsamad!!

Pilt ja artikkel siit

Tartu ja Tasku

Käisin täna Tartus. Muu toimetamise kõrvalt jooksin korraks läbi ka Taskust.

Tartu ei ole enam ammu väike armas linn Emajõe kaldal. Emajõge õieti ei näegi, sest see on varjatud suurte klaasist kolosside taha, ühe nimi Plasku ja teise nimi Tasku. Viimane vähemalt riimub sõnaga Tartu...
Bussijaam on kui kitsaks jäänud king seal vahel.
Aega oli vähe, jõudsin ainult uusimat raamatupoodi kaeda. Oli küll uhke ja kõik raamatud, mis viimasel kümnendil ilmunud, poes ka olemas. Nii punnis pole meie omakeelne raamatuturg küll kunagi olnud.

Mida see Tasku veel sisaldab, ei jõudnud kahjuks uurida. Kusagil peab olema kobarkino ja Rehepapi restoran koos lastele mõeldud liivakastiga... ja tohutult brändipoode. Ma ei ostnud midagi, vaatasin niisama.

Pildil Tasku avamise eel ( Netist)

Oodates ...midagi

Elu möödub oodates. (Meenub "Godot`d oodates"!)
Kui oled laps, siis ootad, et saaks täiskasvanuks, keda keegi ei kamanda ega kontrolli. (See on muidugi puhas fiktsioon.)

Siis ootad õnne, mida see ka endas ei sisaldaks. Näiteks armastust, rikkust igal kujul. Vahepeal ootad last, siis tema kasvamist, teda koju...Ühest momendist hakkad ootama lapselast.

Õnn teadagi on petlik ja peibutab virvatulena. Siis ootad, et kui suurt õnne ei olegi, tuleks vähemalt väike - stabiilisus, hingerahu. Majanduslik kindlustatus. Suurte murede puudumine.

Iga päev ootad midagi. Et tuju läheb paremaks, et ilm läheb ilusamaks, et keegi helistab/kirjutab/kutsub(tuleb) külla. Ootad lahendust probleemile või motivatsiooni tegutsemiseks. Kui käid tööl, ootad nädalavahetust, vaba päeva, vaheaega, puhkust.
Öösel ootad und, vahel hommikuni välja. Mõnikord ootad hommikut, mõnikord õhtut.

Aga sa ei oota - vanadust, haigust, dementsust, töövõimetust, halbu uudiseid. Need tulevad ise, ootamata. Loodad, et halvad asjad sind ei taba. Ootad, et elul on sinu jaoks veel midagi ilusat varuks.
Sa ei ole nii lootusetu pessimist, kui oli Urmas Ott.
Kogu elu ootad midagi...
Ootusega kaasneb lootus, muidu vist väsiks ootamast.

Illustratsioon netist

Mind on kerge hirmutada

...sest ma olen kartlik, ebausklik, kergesti mõjutatav ja nõrk inimene.

- "Müü kiiresti oma korter maha ja osta midagi odavamat! Sa ei suuda seda 4toalist pidada!" soovitavad juba mitu aastat mõned mu head tuttavad ja isegi sõbrad. Mida aeg edasi, seda nõudlikumad nad on. Aga mina ei saa sellega hakkama mitmel põhjusel: see on mu kodu, siin meeldib mulle elada ja mul pole kuhugi mujale tahtmist kolida. Ma ei taha minna tagasi 20. saj esimesse poolde, kus inimesed elasid lihtsalt ja mugavusteta - vets ja vesi õues, hagu korjasid metsa alt. Minu tädi elas veel hiljemgi ilma elektrita majas.

- Kui panin ennast ortopeedi, õigemini tehniku, kes ortopeedilisi jalanõusid valmistab, juurde kirja, siis selgus, et soodustus, mis veel augustis kehtis SELLE diagnoosiga, on maha võetud. Registratuuritädi küsis, "kas teil on amputatsioon, kompjalgsus, halvatus?" Ei, ainult tallavõlvi lamendumine. Siis on tavalises korras.
No tore, hea ikka, et pole ilma jalata!!

- Aeg on hakata kokkuhoidlikult elama, mingid tagavarad peaks ikka kõigil olema, kisatakse uudistes päevast päeva. Suur Edgargi ütles, et hullemad ajad on veel ees. Äkki peaks soola ja tikke varuma, kuigi kumbagi ei tarvita ma ülearu? (tikke polegi rohkem vaja, kui küünla süütamiseks hingedeajal). Niigi ei kuluta eriti - söön lihtsat toitu, ei õmble igaks hooajaks uusi riideid. Võib-olla tuleks nüüd reisid suvel ära unustada?

Tegelikult ei vajagi ma rohkem kui stabiilsust ja teadmist, et kui mind tabab kollaps, siis leidub mõni, kes appi tuleb. Ei tahaks küll, et miski mu lihtsa elu päevaga uppi keeraks!! Keegi ei tahaks, aga või SAATUS sellest küsib. Ta astub sisse koputamata ja ... võtab kõige hinnalisema ehk inimliku õnne ja tasakaalu (= hingerahu).

Kastanimuna peaks igaks juhuks taskus olema, ütles keegi. Mul on.

Piltmõistatus: mis see on? (märksõna Lapimaa)

Urmas Oti raamatutest kaks katkendit

Urmas Ott (23.aprill 1955 - 17.oktoober 2008)

«Ma ei mõtle juba ammu enam sellele, mis tulla võib, ning usun rohkem neid, kes väidavad, et elada tuleb üks päev korraga, taipamata küll vähemalt esialgu, kuidas see neil tegelikult õnnestub. Ja ometi usun ma neid rohkem kui ükskõik keda teist, kes usub muud. Inimese elu polegi ju tegelikult midagi muud kui illusioon, kujutlus, mis sarnaneb petlikult tegelikkusega, saamata selleks ometi kunagi. Plaanid ja kavatsused ei täitu iial. Vähemalt mitte päris nii, nagu sa lootsid. Seda, mis olnud on, on alati rohkem kui seda, mis tuleb. Paremad päevad on alati möödas, parimad aastad su elust. Õnn on alati minevikus.»

«Kui on asju, millele mõtlemist ma alati vältida püüan, on see just nimelt mu tulevik. Ja mitte ainult sellepärast, et ma kindlalt tean: vähesed rõõmud, mis mul saada olid, on juba kätte saadud. Seevastu suur osa probleemidest lootusetus seisus ja lahendamata. Suurimad raskused ületamata, vaevad nägemata ja raskemad haigused põdemata. Kõik see on veel ees ja täidab suure osa mulle antud päevadest ja öödest. Enam pole vähimatki mõtet arutleda asjade üle, mis siiski midagi ei muuda. On mõttetu mõelda tehtud vigadele ja lohutada end kunagiste kordaminekutega.»

Pilt netist

Tahaksin pihlapuu rüppe (laulge kaasa!)

Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea.
(Viivi Luik, Urmas Alender)

****
Taas punab pihlakaid*

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel

Taas tihti vihmast märg on rannaliiv
ja hallauttu hääbub silmapiir
kus oled nüüd mu väike viirelind
ei otsida ma oska sind

Refr:
Nii hell ja hea, kõik oli siis
suurt õnne tundis mu meel
külm sügistuul sind kaasa viis
jäid ainult unelmad veel

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
kuid suvi soe ei iial meelest läe
ta südamesse alles jääb.
(laulab Ivo Linna. Autor Kustas Kikerpuu/sõnad-viis)

* mehi langeb nagu lehti puult - Kustas Kikerpuu (19. okt 1937 - 20. okt 2008)

Pildid: Lapimaa, pihlad ja Riina

Lihtsa elu väärtused

"Ma kadestan sind lihtsa elu pärast, " ütles sõber, kui me arutasime, miks on mõne elu nii kuradima keeruline ja raske. Kui ma väljendiga "lihtne elu" hästi nõus ei tahtnud olla, siis ta parandas: lihtsam elu.

No olgu, ma püüan siin lahti mõtestada oma kuvandit "lihtsast elust".

- Ela üks päev korraga - täna mõtle homsele, homme ülehomsele jne. Olgu, et see tundub liiga lihtne, säästad ennast liigsest ettemuretsemisest majandusraskuste, tervise- ja töömurede pärast.
- Ära kahetse tehtut või elatud elu. See ei aita ega tee ka olnut olematuks. Liigsed enesesüüdistamised muudavad elu päris keeruliseks.
- Ära konuta ega kapseldu koduseinte vahele. SUHTLE! Mine õue iga ilmaga, sa näed teisi samasuguseid, tekib solidaarsustunne ja mõistmine: sa pole ilmas üksi!
- Vali selliseid sõpru, partnereid, kes mõjuvad sulle hästi, mitte ei ohi, et elu ongi raske ja keeruline. HELISTA sõbrale!
- Käi tööl, kuigi teed seda vahel kaunis vastumeelselt. Töö eest makstakse palka ja see aitab sul oma eluga toime tulla. Sunni ennast takka näiteks koristama, süüa tegema.
- Kurda oma "rasket elu" nendele, kes sinust hoolivad, mitte ei ütle "ära hädalda, kõigil on raske".
- Tee midagi enda heaks. Naised, minge juuksurisse, massööri juurde, ilusalongi, spaasse, veeaeroobikasse. Mehed? Ei oska soovitada, aga kindlasti on ka meestel omad tuunimisvõtted ja eelistused. Ja mingid hobid näiteks.
- Rõõmusta lihtsate asjade üle. Kui sul on näiteks lapsed või lapselapsed, siis nende edusammude üle. Või ilusa ilma, toreda reisi, hea sõbra üle. Kui vähegi leiad põhjust, NAERA! (See on väga tähtis!)
- Ära mõtle probleeme välja ega võimenda olemasolevaid. Taga endale hea uni selle läbi, et oled enda ja päevaga rahul. (See pole kerge!)

Muidugi ei ole alati "lihtsat elu" võimalik saavutada, aga püüa, püüa kõigest hingest!!

Pildil ikka Lapimaa - Tarkavaara kullaoja.

Unustamatu Lapimaa

Virmaliste maja juurde!
Erilist elevust tekitas põhja polaarjoone ületamine. Kõik oleks kohe tahtnud polaaröö saabumist näha! Aga aega veel on. Jõuludki naa kaugel, kuigi toimetamised käivad Rovaniemis aasta läbi.
Tankavaara küla - kõige põhjapoolsem koht, kus olime. See on kullauhtjate küla. Ei tulnud meiegi sealt ilma tagasi! Olime seal kaks ööd ja päeva. Ei tahtnudki ära tulla!
All on uhtjale ( või uhtijale?) püstitatud monument.

Kas võib üldse midagi ilusamat välja mõelda!! Looduslik kuld - lapinkulta.
Alumisel pildil tundra ja vikerkaar.

Terviserajal hommikul vara. Loodus ja ka meie veel unised, poolenisti ärkamata.
All - pärlid, tuhandeid pärle...

Sügis ei koonerda värvidega!! Tegelikult võib sellist kooslust ka meil siin märgata!

Fotod Riina tehtud (see on valik u 400st pildist)

Kuidas keegi meelt lahutab

Elu ei saa ju koosneda üksnes tööst ja murest selle ja veel tuhande asja pärast. Nii võib haigeks jääda ja jääbki. Nii tekivad psühhosomaatilised hädad, mille puhul arst ka "ei tea, mis viga on."
Kui rõõm ise su juurde ei tule (enamasti ei tule), siis tee midagi enda heaks, otsi rõõmuallikaid.

Käisin eile masseerija juures. Lõdvestu, käskis ta. Kuidas? Ma ju ei oska. Kusjuures ei oskagi. Kõik on kõrvade vahel kinni, ütles ta. Olen seda ennegi kuulnud. Mitte miski ei allu kangekaelsemalt inimese tahtele kui alateadvus. Võid ju mõelda, et valitsed ennast, aga tuhkagi!!

Nüüd läheb juba varem pimedaks. Tulin koju mööda uut hästi valgustatud linnasisest teed ja keerasin staadionile, et veidi lõigata. Siis kuulsin purjus nolkide kisa ja ropendamist, sekka tüdrukute kiljumist. Keerasin tagasi ja lähenesin kodule suure, aga see-eest turvalise ringiga.
Või mis turvaline seegi oli. Minust kihutasid sentimeetri kauguselt mööda motorollerid, mitu järjest. Need tegid sellist põrgulärmi, ma kartsin, et mu trumminahad lõhkevad.
Võib-olla ongi nii, et noortel pole väikelinnas midagi mõistlikku teha!!!???
Eelmisel nädalal visati meil päevapealt koolist välja kaks tütarlast, kes tulid kooli purjus peaga ja rüüpasid Nipernaadit peaparanduseks.

Mina püüan oma meelt lahutada (jahutada, parandada?) telekat vaadates. Peab ütlema, et nädalavahetusel ikka on saateid, mille vahel valida. Nädala sees ma peaagu ei vaatagi, sest see lõpeb alati ühtmoodi- heidan korraks pikali... ja ärkan ei-tea-mis-kell - saated nägemata ja unerežiim rikutud.
"Vanad ja kobedad" on tagasi! Kuna mulle paar Maie-Valdur üldiselt meeldib, siis lootsin vähemalt muiata saada. No mõne koha peal naersin natuke: kui Maie häbenes oma vana Volgat ja pani paberkoti pähe, et keegi teda ära ei tunneks. Või kui Väino ja Valdur salaja õlut jõid ja seepeale laulsid "Kui on meri hülgehall..." poolsosinal, et mitte Maiele vahele jääda.

Vanad formaadid, nagu "Rooside sõda" ja "Võta või jäta" on mind ära tüüdanud.
Saated tähtedega on jäetud laupäeva-pühapäeva peale. Meil on nii vähe tähti, et ühed ja samad laulavad, tantsivad ja löövad trummi, ja saatejuhiks on ka enamasti Mart Sander. Miskipärast tundub, et hakkab ammenduma.
Eriline oskus on muidugi laule ja tantse staaridega üheaegselt kahelt programmilt vaadata!

Eile pakkus valla ajalehe toimetaja mulle preemiaks hea kaastöö(-valmiduse) eest üht nädalavahetust Värska spaas (koos koolitusega). No miks ma ei taha! Kõik spaad on teretulnud!! Sest kõik, mis on kehale hea, on vaimule nagunii.

Meelt on vaja lahutada/jahutada, et see väga mustaks ei läheks.
Aga kuidas Sina oma meelt lahutad?

pildid netist

Kas muretseda või mitte?

Ma ei tea, kas peaks tuleviku pärast muretsema. Või mis see muretseminegi aitaks.
Arutasime tütrega, et oleme endale elukutsed valinud, millega rikkaks ei saa, aga päris nälga ei jää ja koondamist ka lausa karta pole. Resümeerisime, et kui pole kunagi miljonär olnud, siis ei oska tahtagi. Ja kui oleksid suured hoiused ja aktsiad, siis kardaks ja paanitseks, et äkki pangad ja börsid kukuvad kokku. Aga ei ole ju.

Meil kaotati nüüd ära SEBpanga harukontor ja HANSApanga oma läheb vist sama teed. Varsti pole meil enam ühtki asutust. On ainult kool ja Konsumi pood. Ja kirbuturg vanas kultuurimajas.
Ja märtsis avatud bussijaam, kus joodikutel ja noorukikampadel hea vihmavarjus konutada.
Tegelikult on alles veel ka postkontor, politsei ja päästeamet. Aga seda ei tea, kui kauaks.

Leidsin ühe Hando Runneli luuletuse Juhan Liivi lõimedel. Võib-olla see sobiks siia?

VOLI
Kes raha peab korjama, korjaku,
kes kõhtu peab orjama, orjaku,
kes sõimuta sureks, eks sõimaku -
üht kõikidelt tahta on võimatu,
üht kõikidel teha on võimatu:
kes sõimajaks sündinud, sõimaku,
kes korjajaks loodud, see korjaku,
kes orjajaks loodud, see orjaku,
kes keelama läheb, on nurjatu -
kes peab, see peab!
(1991)

Runnel on mulle alati meeldinud.

Uudis: täna tähistatakse rahvusvahelist VÄÄRIKA TÖÖ päeva! Olete kuulnud?
Head PÄEVA teile, sõbrad!

Kuhu kõik on jäänud?

Kes on lõunamaale lennanud, kes talveunne jäänud, kes lukku pandud, kes urgu pugenud, kes endasse sulgunud, kes niisama taandunud, kes päriselt lõpetanud...
Kellele minagi siis kirjutan!? Ja tundub, et polegi miskit kirjutada... Hakkan parem erakuks...

...ja ongi oktoober käes

Sügis on meil sel aastal uskumatult ilus värviline, justkui heaks tehes suve mõningast puudulikkust.

Pihlakas on minu lemmik. Minu jaoks sümboliseerib ta suve vaikset taandumist ja sügise tasahilju saabumist. Juba suve keskel jälgin ma murega, millal hakkavad marjad punakaks kiskuma. Augustis nad juba on täiesti. Septembris saavutavad täisküpsuse ja enne lume tulekut on neid veel puis... Vahel ka talvel.

Kui ma ükskord uuesti tulen, siis pihlapuuna.

Tiiule mõeldes kirjutan siia ühe Ellen Niidu luuletuse. Tiiu käest olen saanud esimesed õpetused blogimise alal, olen kasutanud oma blogis tema pilte ja imetlenud tema luuleannet. Optimismi ja õnne Sulle koti ja seljaga kaasa, Tiiu!

Pihlakas

Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.

Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkarja päevis
on rõõmu paljust.

Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.

Ellen Niit