Nädal tagasi imeliselt ja tervistavalt reisilt naastes lootsin, et kogutud energiat jätkub pikemaks, et isegi kaamosele vastu minnes ei tunne tuska. Aga võta näpust! Tuhkagi - miski ei aita, väsimus on kohal, jõudu on täpselt nii palju, et end hommikul voodist püsti ajada, rutiinsed ja kohustuslikud toimingud ära teha, ja ongi toss väljas. Miski ei tee rõõmsaks - ei kutse õhtuks oma lennu kokkutulekule, ei ilus sügisilm, ei nädalavahetus.Ainult viriseda tahaks... kogu südamest.
Kas teiega on ka nii? Kust hankida elurõõmu?
Kogu oma tahtejõuriismeid kokku korjates alustan koristamist. Mõnede arvates pidi SEE (=töö) hea teraapia olema...
Elurõõm tuleb niipea, kui mõelda surmale;-) Vähemalt minu puhul on nii.
ReplyDeleteVõib-olla oleks mõttekas arsti külastada, vereproove teha jne. Alati ei ole kaamos kõiges süüdi. Mõni vägagi maine põhjus võib olemise kehvaks teha.
ReplyDeleteMõte jäi siia teemasse kinni ja tuli meelde seegi, et möödunud päikselisel nädalal kaamost veel peale tulla ei oleks tohtinud. Niisiis, veelkord meditsiinist. Ma ei tea, kui hoolas sa ennetavate kontrollidega oled. Igatahes võta nad kõik ette, kui sa seda just teinud pole. Üks minu hea tuttav ütles, et kui tal sõeluuringuga rinnavähk avastati, siis ei olnud ta ise enne midagi muud märganud, ainult oli tundnud suurt väsimust. Tal saadi asjale õigel ajal jaole, aga ta hoiatas ka mind, et selline väsimus võib olla ohumärk.
ReplyDeleteMa külastasin terve suve arste.
ReplyDeleteTegelikult on rumal siin viriseda.
Kaamosest on muidugi vara rääkida - väljas nii värviline. On lihtsalt kohanemisraskused:)
Aitäh muretsemast, Algarv!
No nüüd ütles: rumal on viriseda.
ReplyDeleteMilleks see blogi siis on, kui enam vabalt viriseda ka ei tohi!