Mis on vanaduse esimene tunnus?
Kas see, et hakkad olulisi asju unustama? Näiteks unustad ära oma eluaegse sõbranna sünnipäeva? Kui nädal aega hiljem meelde tuleb, siis ei oska välja mõelda usutavat vabandust, sest piinlik on ju öelda, et unustasid...
Või see, et hakkad lõputult heietama ja vanadest aegadest lugusid rääkima? Ikka nii, et vat siis oli kõik parem, või vastupidi: kui rasket elu meie pidime elama. Ikka alleaa ja alleaa...
Või hoopis see, et väsid nii kiiresti, et juba veebruaris ootad kannatamatult suve ja puhkust?
Aga kindlasti ka see, et üha sagedamini kukud tujust ära ja ootad, et keegi sind lohutaks ja talutaks või aitaks sinu eest otsustusi teha. Pähh, nõrk!
Ja mis kõige hullem - kaotad elurõõmu ja eneseusku (osastav, küsimus mida?).
Elsa kirjutab, et vahel tuleb nukrus peale kui külm udu. Sama tunne.
Tiia ütleb, et tema vanus mahub veel kinganumbrite kategooriasse.
Millega mina võiksin oma vanust võrrelda? Kehakaaluga?
Loen Metsapiiga juurest neid tarku sõnu, meelde on jäänud kaks: ära kahetse minevikku, vaata tulevikku.
Südamekesed kõikidele headele inimestele siit.
Nüüd jäin ma küll sügavalt mõtlema.
ReplyDeleteLugesin veelkord ja leidsin, et Sinu kirjutis on ise võimalik vastus. Kusagilt kaugusest paratamatult lähenema hakkav vanadus on vist see, kui me hakkame mõtlema, mis on vanadus.
Julm ja tõsi.
ReplyDeleteArmas Tiia!
ReplyDeleteToredasti lohutad, kuigi ma ei saa päris hästi aru, mis see vannivee soojus siia puutub. See on suurus, mis on vääga tunnetuslik - naha kaudu. Aga võib-olla just selle tõttu väga tähtis?
Kui võib, võtan Sinu käest veidi optimismi laenuks? ja veel midagi...(salaja)
Kukupaike!
Kõik halvad asjad saab meie kliimas vabalt ilma süüks ajada, eks?
Vaat vanniveega on selline asi, et me kannatama ju teatuid kraade ainult välja, kui oleksin näiteks 56, siis läheneksin keemistemperatuurile. Nii sooja kui me välja kannatame, niikaua on meil hea olla. Mida lähemale keemistemperatuurile oma vanusenumbriteski läheneme, seda kiirem, ebameeldivam jne meil hakkab.
ReplyDelete56 nüüd veel keemistemperatuurile ei lähene, aga välja vist küll seda ei kannataks.
ReplyDeleteLugesin kusagilt, et 44 on kõige (peaaegu) kriitilisem iga, enne seda on hästi ja pärast jälle. Ei ole proovinud, mitu kraadi ja kui kaua välja kannataks...
Aga huvitavad teooriad Sul...
Kommentaaride kohta kommenteerin, et VIHKAN, vihkan, vihkan vastikuid, õelaid, roppe, jälke, eneseteadvaid, halvustavaid kommentaare ja nende kirjutajaid. Ma kaetaks nad ära!(üht Sinu tänast postitust lugedes)
Ohh, Sjgelle, lugesin "sümptomeid" ja mul hetkel vist kõik külges:) Aga tead, mis teeb meele rõõmsaks. Mõtlemine, et kas ma tahaksin olla see 20-ne pealiskaudne rahmeldaja, kes ma kunagi olin. Ega ikka tahaks küll. Ja midagi ei teeks teisiti...kuigi oioioi, mis kõik on olnud. Sest minaolenminaolenminaolen... jne;-)
ReplyDeleteKüpsuses on omad võlud ja kummaline vabadus. Kohusetunnet on vähem (vist?).
Ma vist ka ei tahaks olla enam 20+. Minul jäi sellesse ehk ülikooliaega elu suurimad piinad - maailmavalu, isiksuse murdmine( hilismurdeiga, sest mul vist õigel ajal jäi ära?!), mõni armumine, millel puudus väljund, oma tühisuse tunnetamine...
ReplyDeleteMida ma kõik välja ei mõelnud!!!?? Loll nagu filoloog!
Minu elu kõige õnnelikum aeg on olnud 30+. Siis ma leidsin enda üles. Vat seda aega ma tahaksin tagasi.
Aga 40 on ka väga hea!! Sa naa noor alles!
Saa terveks1!