Mis toimub?

Meil suletakse nüüd raamatupood. Ei käi ostjaid. Kantseleitarbeid - vihikuid, pliiatseid, pastakaid, joonlaudu jms- saab osta Konsumist või postkontorist. Raamatuid nagunii keegi ei osta - liiga kallid ja kes neid ikka loeb. Müüjad on juba pensionieas, jõudu, tahtmist ja mõtet poodi erastada pole. Keskus pole huvitatud kahjumiga töötavast harukauplusest. Kui tahad raamatuid, siis mine Viljandisse või telli Internetist või laenuta raamatukogust. Kõik näib õige, aga ikkagi kurb.
Hiljuti suleti ka majapidamistarvete pood. See oli küll erapood, aga ikkagi. Mis toimub?
Asemele on tulnud üks lahmakas kaubamajatüüpi keskus vanasse hüljatud kultuurimajja. Käisin seal huvi pärast vaatamas. Suur saal on täis Soomest toodud mööblit ja kodutehnikat. Diivanid maksavad 2-3 tuhat eeku. Kui palju uued maksavad? Lava peal on igasugust träni pruudikleitidest kummikuteni välja. Fuajees ja garderoobis ( ma räägin endisest kultuurimajast ) on kasutatud riided alates 5 kuni 200 kroonini. Ja veel palju sellist jama, et ilma rahata ka ei tahaks. Ja siis mõtlen kui tõeline roheline: miks peab Soomest siia tooma nii palju rämpsu? kas see on ilus käitumine?
Mis võiks olla järgmine, mis suletakse? Meil on veel 2 apteeki, 2 lillepoodi, 3 juuksurit. Minu arvates on neil ka häda käes. Väikesed toidupoed on ammu suletud. Linna keskus, kus oli bussipeatus ja mitmeid kauplusi, on välja surnud.
Valmimas on uus bussijaam Konsumi kõrvale, seal on suur parkimisplats. Minul ei ole selle vastu midagi, sest nüüd jõuan bussi peale 3 minutiga. Linna struktuur on kõvasti muutunud ja kese nihkunud. Kes siit kaua ära olnud, ei tunne kohta äragi!
Ilmselt on need arengud paratamatud nagu seegi, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesuvad veelgi ja maaelu kellelegi korda ei lähe. Hakka või vanu aegu taga nutma!

Suhted ja rusikad

Igal hommikul vajutan pärast äratuskella raadio mängima. See on umbes pool 7. Siis kuulan enne voodist väljakobimist ära uudised ja hommikupalvuse;), et tõeliselt ärgata.
Ma ei tea, kas see palvus ongi mõeldud minusugustele, kes igal hommikul mõttes hädaldavad: jälle algab kõik, algab uuesti.
Kui protseduurid läbitud ja kohv joodud, siis on juba enam-vähem.

Täna hommikul kõneles pastor Janno Peensalu Pärnust. Guugeldasin teda natuke (milline loll komme!), sain teada, et on noor (36), ettevõtja, tervendaja, arendusjuht, Eesti Kristlike Meeste Teenistuse algataja ja eestvedaja, tegelnud kinnipidamisasutustega, kandideerinud Riigikokku.
Aga mitte sellest.... jumal hoidku...ei tahtnud...
Ta rääkis suhetest. Hästi rääkis, mehise häälega (hääl on ikka väga oluline!), mõjus kohe meeleolu parandavalt ja motiveerivalt. Et metall lihvib metalli ja inimene inimest. Et üksi ei saa siin ilmas keegi oldud. Et ainult suheldes teistega saame oma eluülesannet täita. Et suhtevõrgustik on niii tähtis... Ja veel teisi mõtteid.
Unine ja poolmagamata, ei jäänud kõik meelde.

Õhtul vaatasin ETV pealt Hispaania filmi "Võta mu silmad". Läks hinge. Mees armastab naist ja naine armastab meest, aga mees on kohutavalt vägivaldne. Ta teab seda, aga ei saa midagi parata. Kuidas ikka ei saa siis?! Psühholoogi juures mängitakse kriitilised situatsioonid läbi, isegi nalja saab, kirjutatakse märkmikusse tähtsamad asjad üles, aga kodus läheb kõik meelest ära. Juuksed tõusevad kuklas turri, silmade ette kerkib udu, kõik ähmastub, rusikas tõuseb... Masendav.
Mul oli sellest Antoniost isegi kahju, selline suurte silmade, tugeva keha ja kurva pilguga mees. Hoidsin talle pöialt, et äkki seekord läheb teisiti. Ei läinud midagi. Ja see, mis ta tegi, oli ikka jõle.

Mind on Jumal hoidnud, et oma eluteel pole otseselt kokku puutunud vägivaldsete inimestega (meestega). Selle filmi põhjal tekkis küll mulje, et toorus ja jõhkrus koos äkkvihaga on parandamatu isiksusehäire. Sellega ongi võib-olla põhjendatud, et jõhkardeid päästab ainult haud ja ilmast nad ei kao. Kas see on aga geneetilise põhjaga, ei tea.

Elust, inimesest ja armastusest

- Elu võib olla nii väga näitelava moodi.
- Õpi valitsema iseend ja siis ka teisi.
- Kui ei oska vastata, siis ütle - ei mäleta.
- Õnnetust oodata on raskem kui õnnetu olla.
- Vahel on elu armsam kui armastus.
- Kel pole usku, sel pole ka armastust.
- Jumal annab küll elu ja ameti, aga oskuse pead ise muretsema.
- Tõsine armastus teeb mehed vooruslikuks.
- Rahvast on kergem aidata kui inimest.
- Pimedas on parem vaikida kui valges.
- Mis on elu ilma armastuseta! Kui pean oma elu andma armastuse eest, siis teen seda rõõmuga.
- Armastuses olla kõik rumalad.
- Ja need tütred! Üheksa poega võib ühe tütre asemel üles kasvatada.
- Kui petlik on elu! Ja kui väikesed on inimesed!
- Loomadest kõige imelikum on inimene.
- Laps ei aita, kui ei aita armastus. Ei aita miski, kui ei aita armastus.
- Lombakat jalga nähakse, lombakat vaimu aga mitte.
- Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.
- Pole hea, kui naine on targem kui mees.
- Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseendast.

....ütles Tammsaare ( pildil Evald Okase söejoonistus)

Info jaoks üks link.

Inimene on saladus

Pildil Tammsaare 100. sünnipäevaks püstitatud mälestusmärk (skulptor Jaak Soans), kus kirjanik on mõtteisse vajunud. Eriti tähelepanuväärne on see, mis paistab tema jalgade vahelt.
Lugesin netist, et mälestusmärki on rüvetatud vähemalt viiel korral, kusjuures mäkerdatud kokku punase, valge ja rohelise värviga.
------
Lähenemas on Tammsaare 130. sünniaastapäev, aga ma ei ole märganud, et temast kuidagi eriliselt oleks juttu tehtud. Võib-olla siis õigel päeval nimetatakse ära? ;)
Tähistan siin omal kombel suurkirjaniku tähtpäeva.

- Tammsaare on ainuke Eesti kirjanik, kellele on püstitatud mälestussammas tema eluajal.
1935. aastal otsustas Albu vallavalitsus hakata koguma raha ausamba tellimiseks. Riik ei toetanud rahalises mõttes. Raha saadi ürituste korraldamisest, loteriidest ja austamisõhtutest. Muidugi ka kodukandirahva annetustest. Ausamba valmistas skulptor Ferdinand Sannamees. Kirjaniku soove ikka küsiti ka. Näiteks tahtis ta, et tema käsi toetuks raamatuhunniku peale. Avamisele ta vaimulikku ei tahtnud, kuigi puudus ka ise ürituselt!!
Sammas avati 30. augustil 1936. aastal (see ei olnud isegi kirjaniku juubeliaasta mitte!), kohal oli ligi 2000 inimest, asjata oodati peategelast, kes suvitas sel ajal Narva-Jõesuus. Saatis ainult telegrammi sisuga: " Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare."
Kõne pidas Gustav Suits.
Tammsaare oli ise oma ausammast salaja, kellelegi teatamata vaatamas käinud alles kaks aastat hiljem suvel 1938, kui ta ühtlasi külastas koos perekonnaga ka oma sünnitalu, vaatas jõge ja sood.

- 1938. aasta oli Tammsaare 60. juubeli aasta. Eks seda tähistati uhkelt Estonia kontserdisaalis piduliku üritusega, kus olid kohal kõik kirjanikud, kunstnikud, teadlased, näitlejad ja saalitäis suure vaimumehe austajaid. Puudus ainult Tammsaare ise, kes olevat mõneks ajaks ära sõitnud teadmata suunas. Tegelikult oli kirjanik küll Tallinnas, aga lahkus varakult kodust kellelegi ütlemata, kuhu läheb, ja viibis hoopis nn voorimeeste kõrtsis, kust teda keegi ei osanud otsida.

- Ühe korra õnnestus Tammsaaret ninapidi vedada, kui ta 9. mail 1938. aastal Noor-Eesti Kirjastuse kutsel otsustas külastada Tartut, tingimusel, et tema sõit saladuseks jääb ja et igasugust pidulikkust välditaks. Kui rong Tartusse jõudis, võttis kirjanikku aga vastu suur rahvahulk, enamasti kirjanduse- ja kultuuritegelased ning üliõpilased ja vilistlased, tervitasid teda kõnede ja roosidega, moodustasid spaleerid jaamast kuni autoni.
-------
Huvitav artikkel.

Kuidas mees peksab naist

Tammsaare kohta materjali otsides olen sattunud igasugustele ammu unustatud allikatele. Näiteks Antoni noorima õe Marta mälestustele oma vanematest.
Isa Peeter Hansen olnud karm ja tõsine mees, kes pidas oma suures peres ranget korda. Sõnakuulmatuse eest andnud ta lastele vahel peksa, jätnud ka tihti söögist ilma. Selle peale hakanud ema Ann nutma ja läinud lauast minema. Peale selle oli Peeter nooremana olnud väga äkilise meelega. ( See kõik ei tähenda, et ta muidu tubli mees ei olnud!! Oli küll tubli!)

Kirjanik pidi oma kodus pealt nägema, kuidas isa peksis ema - mees peksis naist, muidu ta poleks kirjutanud hinge lõhestavat episoodi sellest, kuidas Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Seda nägi pealt nende esimene poeg Indrek. Ta nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, vimma tõmbus, otsekui oodates, millal tuleb hoop pähe, mis kustutaks kõik.
Veel täiskasvanultki ei saanud Indrek lahti õudsest tundmusest, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest kui tol korral tema ema. Siiski: üks oli veel viletsam ja õnnetum - see oli isa, aga sellest ei saanud poiss tookord aru. Ainult ema näis seda aimavat.

Siiani ei suuda ma rahulikult lugeda ka sellest, kuidas Andres kallil jõuluõhtul peksis poolsurnuks naabrite koera( olgugi et vihavaenlase oma!), kes oli toidulõhnade peale tuppa hiilinud. See viha ja vihkamine elu ebaõigluse ja rõõmutuse vastu tegi Andrese tigedaks, sest ta võttis elu, nagu peaks seda hundi lõugade vahelt kiskuma.

Muidugi peksis ka Pearu oma naist ja lapsi, aga ta tegi seda purjus peaga, ja seda on kuidagi kergem mõista ja andeks anda. Või vähemasti võis seda temalt oodata...

Pildi peal Andres (Hannes Kaljujärv) ja Pearu (Jaan Rekkor) maid jagamas. Ugala etendus Vargamäel (1997 - 2000).
(A ma ei teagi, kumb mees kumba meest mängis. Kas keegi teab?)

Kaasmaalased

Tammsaare isa ja ema olid pärit siit meie kandist. Isa Peeter Hansen sündis Põhjaka külas Kolgioja talus ja õppis Suure-Jaani kihelkonnakoolis Joosep Kapi käe all.
Ta olevat seal üks tublimaid õpilasi olnud, kes paistis silma oma ilusa lauluhääle ja tugeva keha poolest.
Hiljem töötas Peeter Hansen isakodus, mõnda aega ka Taevere mõisas õllepruulijana. Noor mees soovis osta talu (eestlase igipõline soov majanduslikult iseseisvuda!), aga Viljandimaal olid talud liiga kallid. Seepärast tuli vaadata mujal ringi.
Kirjaniku ema Ann Bakhoff sündis Põhjaka külas Jüriõue talu saunikuperes. See asus keskusest kaugel metsa sees. Tol ajal ei peetud tüdrukutele hariduse andmist vajalikuks, mistõttu Ann ei osanudki lugeda. Tema vennad olid aga kooliõpetajad, neist Jüri töötas Joosep Kapi abilisena ja hiljem Riias kõrge ametnikuna.

Peeter Hansen valis endale naiseks kodunt tosina versta kaugusel suurte metsade ja laante vahel asuva Jüriõue sauniku tütre Ann Bakhoffi, kes oli temast 11 aastat noorem. Nende laulatus toimus 27. veebruaril 1872. aastal Suure-Jaani kirikus.

Tammsaare vanemate kodukohti tähistavad praegu suured maakivid, kirjad peal. Erilist külastamist need paraku ei leia - ei jää suurte teede äärde.

Noor abielupaar lahkus siitmailt Järva-Madise kihelkonda Albu valda, kus osteti mõisnikult võlgu Põhja-Tammsaare talu väljamäel keset sood Jägala jõe lähedal. Mõisnik pakkunud ka Lõuna-Tammsaaret, aga ostujõud ei käinud üle. Tegelikult maksti talu võlg kokkulepitust varem tagasi, sest Ann sai väikese päranduse. Hiljem olevat Peeter Hansen korduvalt kahetsenud, et ta polnud ostnud mõlemaid talusid.

Seal sündiski tulevane kirjanik 30. jaanuaril 1878. aastal pere 4. pojana.


Piltidel on Tammsaare sünnikoht Albu vallas, praegune muuseum (leitud Internetist, ei hakka linki panema).

Naerab

Otsisin täna Internetist Tammsaare kohta materjali. Pilte on muidugi vähe. Enamasti portreefotod. Aga ühe peal naerab kirjanik nii südamest.
Pildi allkiri on: A. H.Tammsaare 1935. aastal kirjandusauhindade kättesaamisel. (T sai peaauhinna romaani "Ma armastasin sakslast" eest.)

Üldiselt oli suur kirjanik väga tagasihoidlik ja hoidus igasugustest austusavaldustest eemale. Isegi oma mälestussamba avamisele ei läinud (1936). Samuti jättis minemata oma 60. sünnipäevale pühendatud aktusele Estonias. Kas teate tänapäeval mõnda nii tagasihoidlikku avaliku elu tegelast? Mina ei tea.

Kui tänapäeval mõni avalikkuse eest ära kaob, siis on enamvähem kindel, et kukkus tsüklisse.

Pilt on võetud filmilindilt, kus Tammsaaret on jäädvustatud vaid 15 sekundit. See on ainuke taoline jäädvustus, kuigi Tammsaare oli selleks ajaks juba oma parimad teosed kirjutanud ja filmikunst ka lapseeast väljas.

Surmafilmist

Mitmed blogijad on juba kirjutanud teemal, et suremist võiks filmida küll, sest surm on elu loomulik osa ja et teistel oleks sellest õppida.
Surm on ühekordne akt, kui just mitte uskuda, et pärast surma on veel "midagi", võib-olla isegi teine elu. Inimesed, kes on teispoolsuses ära käinud ja imekombel tagasi tulnud, on hiljem rääkinud/kirjutanud, et surm on ilus - mingi valgus paistab tunneli lõpust ja muusikat kostab.
Üldjuhul ikka kardetakse surma, välja arvatud juhtumid, kus inimene on juba väga-väga vana või siis väga-väga haige ja surmas nähakse vabanemist piinadest ja vaevast.
Olen nõus Kukupaiga, kes kirjutab, et inimest ei valmistata nüüdisajal surmaks ette ja et surm on viidud kodust välja - haiglasse või hooldusasutusse. Ma tean küllalt neid oma ringkonnast, kes on põetanud oma lähedasi nii kaua kui vähegi võimalik. Alati see võimalik ei ole ... mitmetel põhjustel. Põetaja peab, vähemalt ajutiselt, loobuma tööst, peab olema samariitlase hingega ja omama kahtlemata ka mingeid psüühilisi eeldusi selleks.
Kui surm tuleb ootamatult, siis tundub see eriti ülekohtune ja enneaegne.
Me olime alles lapsed, kui meie silme all suri vanaisa, kes oli külla tulnud. Rabandusse.
Meie ema suri varahommikul aiamaal, kuhu läks enne palavat päikest porgandeid harvendama ja lilli istutama. Jah, tal oli süda haige ja üks infarkt üle elatud, aga surmale polnud keegi mõelnud.
Meie isa ja tema õde surid minu arvates pikaldast surma, sest vaikne, aga pidev hääbumine seda ju on.
Kas sellest teha filmi? Dokfilme ja realiteid on ju tehtud kõigest - loote arenemisest emaüsas, sündimisest, igasugustest väärarengutest, patoloogiast, haigustest, operatsioonidest, soovahetustest, toitumishäiretest, rasvumisest, salapahedest, foobiatest, tränikogujatest, vägistajatest jms, siis miks ei võiks filmi teha suremisest.

Kindlasti on neid, kes tahavad osaleda selles, ja neid, kes tahavad selliseid filme vaadata.
Aga mina ei taha, sest mul pole närvi isegi mängufilme vaadata, kus inimesed või loomad surevad ja piinlevad, kuigi ma ju tean, et see pole "päriselt", on "mängult".

Palju tõsisem ja arutlemist nõudev probleem oleks eutanaasia - halastussurm, mille vastu on aga isegi arstid, kes ometi peaksid nägema, kui piinarikkalt tuleb vahel surm. Aga seda otsust oleks veel raskem taluda, kui isegi lemmiklooma magamapanek on nii ületamatult kurb.

Avastades Jüri Aarmat

Ma vaatan alati pühapäeviti "Tähelaeva". Saate formaat võimaldab üldsusele tuntud isikut näidata uute nurkade alt. Suhtumine on positiivne: kui ongi eluloos midagi intrigeerivat, siis ei võimendata seda. Igal juhul jääb hea kõlama.

Jüri Aarma meeldis mulle noore näitlejana väga. Oli üks telelavastus, pealkiri ei tule praegu meelde, mille põhjal ma temasse lausa armusin.
Ma küll päris kindlalt ei julge kinnitada, aga mulle tundub, et ta on näitlejana selline harju keskmine, mitte Aarne Üksküla masti.
Musikaalne on ta ka - laulab ja mängib klaverit, aga temast on paremaid.
Saadete tegijana? Tuleb meelde teles nähtud "Siin ja praegu" - päris huvitavad intervjuud olid koos katkenditega lavastustest.
Aarmat kui ajakirjanikku ei oska hinnata, aga suuline sõnakasutus on tal küll päris mahlakas. Mõjub siirana, ei häiri.

Mulle tundub, et nende universaalandekate inimeste ühine tunnus on see, et nad ei süvene ühessegi asjasse lõplikult, vaid killustavad end paljude alade vahel. Nende jaoks on elu mäng ilma vabaduse piiranguteta. Ega ma tea ka täpselt, arvan lihtsalt.

Vaatasin, et mida vanem Jüri, seda rohkem oma isa nägu.

Gunnar Aarma oli väga karismaatiline kuju. Kõike, mida ta ütles, võeti puhta kullana. Teda intervjueeriti omal ajal palju, olen lugenud ka mõnda tema raamatut. Tema filosoofia põhines idamaade tarkusel. Mõnda asja on ju ilus uskuda. Näiteks
- et pärast surma on veel midagi.
- et inimesele antakse nii palju, kui tal oma eluülesande täitmiseks vaja on.
- et olla õnnelik, pole muud tarvis, kui õigesti toituda, hingata, mõelda ja liikuda.
- et inimene on ennast siia ilma ise sättinud ja ise ta ka otsustab, millal on aeg minna.
- et lähedasi inimesi peab päevas mitu korda kallistama, see on kõige parem energiavahetus.

Jüri Aarma vend tundus selline karmikäeline olevat, vahendades isa arvamust, kes Jüri valikutega rahul polnud. Õde oli oma suhtumises palju leebem. Ukse vahelt piilus ka ema?

Üks inimene rääkis mulle kunagi, et Jüril on ka sensitiivseid võimeid - kord oli ta kellelgi hambavalu ära võtnud!?

"Issand, hoia mu mõistuse valgust!" luges Aarma lõpuks oma märkmikust ette ühe Eino Leino luuletuse. Et see on tema kreedo.

Tormi ja tuult

Hommikust saati räägitakse, et torm on tulemas. Nüüd lugesin netist, et tuleb varuda vett, küünlaid, tikke, patareisid, laadida akud ja püsida kodus. Vett juba võtsin ja kodus olen ka. Küünlaid ja tikke on.

Meenub kolme aasta tagune torm. Meie kant sai ka kõvasti räsida. Juba öösel kadus elekter ja läbi une kuulsin heledaid plakse. Pimedas midagi ei näinud. Mõtlesin, et mõni välisuks on pärani jäänud ja tuul taob seda kinni-lahti.
Kui valgemaks läks, avanes omapärane pilt. Meie vastas oleval kortermajal oli katus ära lennanud. Täitsa uus plekk-katus, mis oli alles pandud. Üks kilekasvuhoone oli poolenisti teise otsa roninud. (väga seksikas!)
Linnalähedane mets oli otsekui hõredaks harvendatud - puud murtud kui pliiatsid juppideks.(Umbes selline pilt, mille leidsin Internetist.) Surnuaias olid põlispuud juurtega maast välja kistud. Elektrit polnud mitu päeva. Õnneks mere kaldal me ei ela, seega vesi läbi toa ei voolanud. Sel päeval pidi algama uus veerand, aga ei saanud alata.

Elekter läheb meil tavaliselt ära iga suurema tuulehoo korral ja see on hästi tüütu. Õhtu tundub nii lohisev, mine või magama!! Sestap peakski kodus olema alati varuks patareid, et vähemalt raadiot saaks kuulata! Info puudumist ja pealesurutud vaikust on kõige raskem üle elada? Hiljem rääkisid lapsed, et nemad mängisid tormikahjustuste ajal perega lauamänge ja rääkisid igasuguseid jutte, ühesõnaga suhtlesid, milleks muidu kunagi aega pole. Mõnes kolkas olid elektrijuhtmed maas nädal ja kauemgi.

Elektri puudumine linnatingimustes - vett ei ole, kütmine lakkab, süüa teha ei saa. Kui selline asi tabab suurlinnu, siis vallandub paanika. Mõtle ise: alati on osa inimesi ju tänavatel, liftides, metroodes, kaubanduskeskustes, lapsed üksi kodus. Linnainimesed on ikka palju abitumad kui maalähedased. Maal jääb iga ilmaga ellu.

Praegu on küll väga vaikne. Vaikus enne tormi?

Lisatud 19.01 kell 21.51
Õiget tormi siinmail küll ei tulnudki. Mitte et mul kahju oleks. Ilm oli niisama sitt, käisin korra poes ja püksid said läbimärjaks, vihmast muidugi. Elekter on ka õnneks püsinud. Eks need ilmaennustajad ole saanud nii palju kriitikat, et ei hoiata rahvast piisavalt ette. Nüüd siis katsutakse natuke juurde panna, sest maha võtta saab alati.
Rahvas ostis kohe poest rohkem viina, et läheb tormivangis muidu igavaks. Küünlad olid ka kõik ära ostetud. Ainult kalmuküünlaid ja neid väikesi teeküünlaid oli veel. Ma ütlen, et meie pood ei reageeri üldse kiiresti.
Ilm ja ilmajutud on vähemalt teema, mis rahvast ühendab.

Hümnist ja isamaast

Viimastel päevadel on jälle üles tõstetud Eesti algupärase hümni küsimus.
Aadu Must kirjutas Postimehes sel teemal pika artikli. Eesti Meestelaulu Selts tegi ettepaneku hakata lippu Pika Hermanni tornis langetama Ernesaksa- Koidula "Mu isamaa on minu arm" saatel. Praegu tehakse seda laulu "Mu isamaa armas, kus sündinud ma" saatel, mis aga olevat samuti Saksa algupära.
Kas meil omi laule siis polegi?

Hümn on muidugi midagi niisugust, mida kergekäeliselt välja vahetada ei saa. Aga mäletan, et diskussiooni on varemgi peetud. Paciuse- Jannseni hümni kasuks räägib traditsioon. Selle kahjuks aga räägib see, et Pacius on Saksa helilooja ja teinud algselt hümni hoopis muistsete germaani hõimude auks. Lisaks on soomlastel sama viis (mis muidugi ei tarvitse puudus olla).

Kas olete vahel mõelnud, miks meil hümni kaasa ei laulda? Isegi siis, kui sõnad on peas, ei ole seda mugav teha. Alati on veidi vale helistik. Liiati on sõnad ka liiga vanamoodsad ja kohmakad. Midagi on siin viltu. Küsisin oma kolleegi (muusikaõps) käest, kas tema oskab seletada, milles on asi. Seletas küll ära - paljude jaoks on see kas liiga kõrge või liiga madal helistik. Koorid laulavad hümni mitmehäälsena, aga tegelikult peab hümn olema täiesti lauldav ühehäälselt. Umbes selline põhjendus oli.

Meil on palju ilusaid isamaalisi laule, mis sobiksid hümniks. Must pakub Tuudur Vettiku "Su põhjamaa päikese kullast", mis olevat algselt hümniks kirjutatud. Miks ka mitte.
Mulle meeldiks ka Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit ".

Mis puutub Ernesaksa laulu, siis see on püha nagunii. Nö mitteametlik hümn. Laulupidude hümn. Talle võiks see staatus jäädagi. Kui ta hümniks valitakse, siis kaoks see ära? Hümniga ei lõpetataks ju ühtegi laulupidu...

Hümni küsimuse võiks panna rahvahääletusele. Kui see üldse rahvale korda läheb...

Poodlemas/ostlemas, et mitte öelda šoppamas

Käisime täna tütrega Viljandis poodlemas. Tegelikult ma mingi suur ostleja ei ole. Meil siin maakohas polegi eriti võimalusi. Pärast Konsumi avamist surid väikesed poed välja.
Oli aeg, kui meil oli 6 väikest toidupoodi. Igaüks neist püüdis elus püsida, aga mis võimatu, see võimatu. Nüüd lõpetas eksisteerimise ka Tarbe pood, mis kauples majapidamisasjade, kosmeetika ja muusikakaupadega. Konsum neelas kõik alla, kusjuures seesama suur pood eriti tubli pole. Kui oled üksi turul, siis võid ilmselt mugav olla.

Mina tahtsin endale ammu mustade pükste jaoks riiet. Juba teisest kangapoest leidsin sobiva. Algul pani hind küll kahtlema (195 kr /m), aga siis mõtlesin, et korraliku asja eest võib ju maksta ka. Ega ma pükse ühekordseks kasutamiseks tee! ( Mida ma siin üldse tuututan: toidu eest tuleb käia kas või iga kord sellise summa välja!!! See masendabki.)

Tütrele soovitasin üht sinepikollast jopet, kapuutsiga, millel jänesenahkne serv (850 kr ainult!?). Ostiski, kuigi lapsena ta üldse kollast värvi ei sallinud. Mina aina toppisin talle seda, aga tema punnis vastu.

Turult ostsime hapukapsast ja värsket liha. Nüüd keedan hapukapsasuppi ja kõrvale teen kartuliputru, mis on meie suguvõsa lemmikkombinatsioon. (suppi ja kartuliputru süüakse koos!)
Viljandis on jälle avatud mitu suurt toidupoodi. Imestan, et igasse jagub ostjaid.
--------

Ilm on hall ja lumest pole enam õhkagi järel... Hea, et on laupäev.
Triin sõitis Pärnusse tagasi. Käib kodus nagu tuld toomas.
--------

P.S. See blogi sissekanne on just parasjagu nii tühine (kui muust pole kirjutada, siis võib ilmast, söögist ja asjadest alati !), et võiks ta ka ära kustutada. Aga ei kustuta, sest see on minu blogi, olgu nii tühine kui tahes. Kelle asi!
Mulle tundub viimasel ajal, et blogimises on saabunud kriis - mitte üksnes minul, vaid ka mõnel teisel veel. Igapäevaelu ei paku teemasid ( kaua võib prügist ja värdjatest ?) ja endast päris viimast ka ei taha välja rääkida /hingestriptiisi teha/.
Õigem oleks vist loomingulisele puhkusele minna... Blogimise mõttes. Tööl peab nagunii käima, oled siis vormis (loomingulises!) või mitte. Tunnen kõikide meeltega, et ma pole veel käima läinudki sel aastal. Vastik-vastik!
Keegi ütles kusagil: aasta algus sünnitab koletisi. Et mis mõttes siis?
-------
Lisatud 13. jaanuaril 2008 - pühapäeval.
-------
Muide, 14. jaanuaril on taliharjapäev - nii et kui harjal ära käidud, tuleb varsti KEVAD, ilmad lähevad veel soojemaks ja rohi kohe täitsa roheliseks. Päeva pikenemist on küll juba märgata.

Uni on pääsemine

Üks hea enesetunde ja elujõu allikas on hea ja normaalse pikkusega uni. Juhtusin eile vaatama üht dokfilmi "Täiesti ärkvel"( Wide Awake, USA 2006), kus filmi autor lahkas tohutu põhjalikkusega uneprobleemi, õigemini unetust. Kogu teema tõsiduse juures mõjus film kuidagi positiivsena ja isegi humoristlikult. Ei saa juba aastakümneid magada, ja mis siis?! Nagunii ei ole osatud teaduslikult ära seletada, miks uni üldse vajalik on. (filmis kõlanud mõte)

Mina olen samuti kogu oma elu olnud unega kimpus. Tulevad perioodid, kus kõik läheb paigast ära nagu imikutel vahel - öö ja päev on vahetuses. Kui ei saa ühel ööl magada, elame üle. Aga kui unevõlg kuhjub, siis on see hullem kui raske haigus. Muutud ebaadekvaatseks, ei saa enam naljale pihta, hakkad sähvama siia ja sinna, solvud asja eest teist taga, tööst saab sunnitöö. Lühidalt - elu muutub põrguks.
Unerohtusid pole julgenud võtta. Selline alateadlik hirm on - äkki ei saagi pärast ilma. Filmi autor oli tarbinud unerohtu juba aastakümneid, kuigi karbi peal oli hoiatus, et mitte üle nädala järjest.
Ka mind ei aita sellised üldtuntud abinõud nagu lammaste lugemine või teadlikult ilusatele asjadele mõtlemine. Õhtust veinijoomist pole ka tahtnud harrastada. Raamatut lugedes tuleb küll uni, aga kui prillid nina pealt ära kisud ja tule surnuks teed, oled jälle erk.
Kui ikka und ei ole, ei aita mitte miski. Vaheta siis kas külgi, padjapooli, asemeid või käi vahepeal köögis söömas. Igasugused uneteed ja piimaga meed vms tõelise unetuse puhul ei aita. Kui hommikul ei pea tööle minema, siis lihtsalt tõusen üles ja hakkan elu elama.

Õnneks aga ei kesta sellised perioodid lõputult. Hinges peab rahu olema, siis tuleb ka uni. Muremõtted on kõige kurjemad vaenlased. Neid aga ei saa ära keelata.
Õigel ajal tuleb magama minna. (ise ei pea sellest kinni!) Piisavalt peab väsinud olema, mitte ainult vaimselt. Teleka ees ei tohi eeluinakut teha. (üks suuremaid vigu!)

Filmi autor leidis lõpuks jõuallika oma väikesest pojast, kelle und ta hardunult valvas ööd läbi. Ma ei teadnudki, et imik hakkab naeratama enne unes kui ilmsi. Näeb ilusaid unenägusid ja naeratab...
Hea uni on kui pääsemine igapäevaelu haardest.

Kui vana on vana?

Millegipärast arvatakse, et viie või nulliga lõppevad sünnipäevad on tähtsamad kui teised. Nende puhul tehakse kollektiivi poolt kingitus (enamasti raha), tuuakse sületäite viisi lilli, öeldakse palju kauneid sõnu ja peaosaline teeb siis välja.
Pärast väsitavat päevatööd süüa võileivatorti ja juua klaasike šampust on ülimeeldiv. Selliseid väikesi istumisi on meil viimasel ajal juhtunud igasse kuusse üks või paar. Viimati näiteks eile.
Sarv natuke soe, hakkasime kolleegiga arutama, kui hea näeb ikka juubilar välja, vaatamata oma ... vanusele. Mis võimaldab inimestel oma nooruslikku välimust nii kaua säilitada? Kas on elu praegu kergem kui näiteks sada aastat tagasi?
Silmad joodud vahuveinist vidukil, vaatasime oma kolleege, kes ... noh pole päris esimeses nooruses enam (ega meiegi ), aga näevad välja nii kuradima head. Pole halli ega kortsu!
Ühe võimaliku põhjusena leidsime, et naisinimesed hoolitsevad oma välimuse eest. Juuksed on ilusasti triibuliseks või laiguliseks värvitud, moodsalt lühikeseks lõigatud, näod meigitud ja ... silmad säravad.
Ei ole enam õpetaja selline eatu ja luitunud kuju, nagu ta strereotüübina on välja käidud. Nagu ma mäletan oma kooliajast mõnda- terve talv ühe kleidiga.
Lõpuks võtsime teema kokku, et hing on nagunii noor, keha tuleb natuke järele aidata, ja ongi kõik OK. Mis sest, et argipäev räägib muud.

tere tali

Täna räägiti hommikul koolis, et kusagil oli sadanud maha ligi 2 m (!!??) lund. Arutasid siis kõik tõsimeeli, kes oleks saanud selliste hangede tagant majast välja ja kes mitte. Ma oleksin rõdult otse alla astunud. Siin on küll keskmiselt 2 cm lund maas, aga asi seegi.
Pärast uut aastat alustamine on umbes sama ränk kui pärast suve. Ja kui mõelda, mis veel kõik ees on, siis...pael kaela.
Umbes paar nädalat läheb, kuni tekib rutiin.

Tulin töölt koju ja viskasin esimese asjana kuuse välja. Oli natuke kahju, sest polnud väikseke veel isegi okkaid maha puistanud. Mis tast nüüd edasi saab? Oleks võib-olla tahtnud veel kasvada metsas. Inimesed on ikka egod küll, mis siin rääkida.

Kõige tähtsamad asjad on tasuta

Vaatasin "Eestimaa uhkuse" kordust. Õigel ajal polnud näinud. Jõulude eel, paiku ja järel on inimeste meeled kuidagi avatud - pisar tuleb silma, kui näed teiste inimeste headust, empaatiat, armastust. Peaks olema rauast, et sellest mitte heldida.
Siis mõtledki iseenda peale: keda oled aidanud või päästnud? Kas sellest piisab, et tegid rahalise annetuse Jõulutunnelisse, et andsid oma panuse kodutute loomade ja erivajadustega laste toetusfondi, et poetasid kirikus korjanduskasti oma osa?
Täna on kolmekuningapäev, pühade lõpp. Homme läheme kõik vapralt tööle. Tööd, jumal tänatud, on veel. Tervist on, jõudu on, tahtmist ka on. Peaasi, et külm ära ei võtaks. Lootust on. Praegu veel on.
Kõige tähtsamad asjad on õnneks veel tasuta. Ja neid ei pea sorteerima.

Viimne vaatus

Täna maetakse Jaan Krossi. See pole selline matus, kus uputakse pisaraisse, kus isegi tänavakivid nutavad. Inimese elutöö on tehtud ja ta on "päral". Mis võib veel ilusam olla kui "olla oma viimne silmapilk õnnelik"?

Ärasaatmine Kaarli kirikust oli väga ilusasti korraldatud. Mulle meeldib see eestlaslik vaoshoitus, mis väljendub kõige selgemini just siin. Ei midagi üleliigset, ei mingit võltskurbust, ei mingit teatraalsust, vaid selline sissepoole vaatamine ja tõsidus. Uskumatu, et laul "Imeline aas" sobis siia nii hästi.

Ellen on veelgi rohkem kühmu vajunud, aga siiski meelekindla ilmega. Tema teab, mis on olla Jaan Krossi naine. Imelik on nende suurmeeste elu. Jaan Krossil oli kolm naist. Kaks Helgat ja üks Ellen. Oli vitaalne mees, kes tuli läbi paksust ja vedelast ja läks läbi vasktorude, jäi ellu ja ... kohanes. Vale oleks seda talle ette heita. Eestlased on rahvusena alles just tänu oma kohanemisvõimele.

Kross oli väga produktiivne. Mind paneb tõsiselt imestama see, et ta oli loominguvõimeline veel nii vanas eas ja pärast rasket haigust.
Kross olevat väga vähe hiljem oma tekste parandanud. Mis kirja sai, oli kohe lõplik.
"Nii palju ajusid ja nii vähe paberit, " ütles Ellen Niit.

Mulle läks hirmsasti hinge Paul-Eerik Rummo kiri, mille luges ette Ain Lutsepp.
------
Minu arvates pole Kross eriti kergesti lavastatav kirjanik. Küllap seepärast pole teda ka palju lavale toodud. Mul on Ugala "Keisri hull " küll vaatamata.
Aga on üks suur erand - see on "Wikmani poisid". Vat sellest tehtud teleseriaal on kohe väga hea, teosest rääkimata.

Muidugi on Jaan Kross üks suurtest eestlastest. Siin pole midagi kahelda.
----
Veel üks Jaan Krossi luuletus.

***
Inimesed on rumalad,
kuivõrd nad mõtlevad teisiti kui meie,
ja targad,
kuivõrd nad on meiega ühel arvamusel.

Annaks jumal, et see poleks vastupidi.

(kogust "Kivist viiulid", 1964)
--------

Lisatud kell 22. 40

Vaatasin nii eile kui täna igasuguseid saateid Krossiga ja Krossist. Ta oli üldse tänuväärne tüüp igale, kes võttis temast mingit saadet teha. Kas või see kümne aasta tagune Urmas Oti intervjuu. 78-aastane Kross hiilgas hea sõnakasutusega, kiire reaktsiooniga ja üldse noorusliku olekuga. Uskumatu! Oti konksuga küsimused jäid kõik vastamata, kui ta ei tahtnud vastata. Kaval mees!

Kahju muidugi, et ta Nobelit ei saanud, aga paljud head kirjanikud pole seda saanud.
Peaks uuesti läbi lugema "Kolme katku vahel". Kui aega leian :)

Panin siia endale mõned lingid, et vajalikku materjali kergemini kätte saada. Sellega lõpetan Jaan Krossi saaga. Puhaku ta rahus! Tubli Eesti mees.

Olla laev

In memoriam

Jaan Kross
19. veebruar 1920 -
27. detsember 2007



Olla laev
poole lastiga teel
täie lasti järele

Olla laev üleval
meremüha soolases ioonidepilves
mis teeb hingamise
imeliselt kergeks

Milleks laevade merede
milleks laevade tõdede
kivine merepõhi

Kõige koledam asi
kiilu surmakrigin
tõemadalail

Et põhjani jõuda
peab vajuma põhja

Aga enne olla laev
üleval soolases meremühapilves
teel täie lasti järele

(1968)

"...elus on vist üldsegi nii, et veel tähtsam kui punkt, milleni me oma valitud teel jõuame, on tee ise, mida mööda me oleme üritanud minna." (Jaan Kross)

Esimest päeva tööl

Esimesel päeval ei tohi ennast tööga ära tappa. Seepärast võib ainult natuke paberitega krabistada. Tegelikult oli meil koosolek, mis kedagi õnnelikuks ei teinud. Algas lubatud kannatuste ja katsumuste aasta?

Ostsin täna endale Maalehe, et lugeda läbi, mida horoskoop toob. Ma ei tunne ennast ära, ausõna - ma pole horoskoobihull!
------
Kaladel läheb kõik hästi. Nii ongi kirjutatud: "Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam." (10x kuulsam??)
Aina ilusamaks läheb: "Tänu kaasasündinud heale intuitsioonile teeb ta (Kala) õigeid valikuid ja jätab maha kõik, mis tundub segavana. "
"Aprillis toimub Kaladel tundeseisundi muutus, mis on tingitud uuenenud olukorrast. Ta võib nüüd vabamalt hingata." (Ahhaa, see on riigikirjand!!)
Natuke halvasti läheb aasta lõpu poole- pinged tööl ja terviseprobleemid, aga küll ta need üle elab. Kalad on ju optimistlikud ja paindlikud.

Horoskoobid on nii koostatud, et seal leidub igale midagi - on nii halba kui head. Tuleb ainult endale sobiv valik teha. Lihtne!
------
Jaan Krossil on mõned väga vahvad luuletused, näiteks "Tiivad" (1964. aasta kogust " Kivist viiulid")

Omas kodus jäin korraga kohata.
Olen äkki kui paadita aer ma.
Tahaks laulda, kuid oskan vaid ohata
ning see ajab mind nutma ja naerma.

Kaigun kaasa nüüd igale kõlale.
Kaunid asjad mu enesest viivad.
Mingi raskus on kasvand mu õlale
ja ma tunnen: see raskus on tiivad.

Armastus astroloogia vastu

Pilt ja artikkel siit.

Aastatetagust Ugala etendust "Armastus kolme apelsini vastu" on vist igaüks telekast näinud. Ma ei tea, mida tänapäeva vaataja seal kõige rohkem naerab, aga 90ndatel naerdi peale naljakate kujude ja situatsioonide ka /või /eelkõige seda päevakajalisust, mis sinna sisse pandi. Kas tänapäeval mõjuvad naljana paljalt märksõnad "lihtsalt Maria" või Metsik Roossa või missi missioon või projekt "Mustad ööd" või "ka rikkad nutavad"?
Eriliselt tögati seal Pauksonide "Astroloogilist abimeest", mis ilmub tänini (20 aastat!). Üks kindel seaduspärasus on: kui tahad millelegi populaarsust koguda, siis naera see välja!
Mulle tundub, et eestlased kogu oma suure skeptitsismi juures võtavad liiga tõsiselt igasuguseid astrolooge, horoskoope, soolapuhujaid, sensitiive jms
Kas astroloogia on teadus või mitte?
Uskudes astroloogide ennustusi usutakse Saatust - taevatähtedes on kõik kirjas, mis tuleb, ja tuleb see, mis tulema peab. Jumalat pole nii kerge uskuda kui saatust!

7. veebruaril algav rotiaasta ei tõota midagi head. Juba rott ise on selline kahtlane loom - armastab hämarust ja tegutseb pimedas. Ta on kõigesööja ja väga viljakas. Peale kõige muu loetakse teda intelligentseks ja nutikaks loomaks. Rott elab üle mis tahes katastroofi, sest ta on kohanemisvõimeline ja ühtlasi ettevaatlik. Ta mõtleb alati varude soetamisele ja tegeleb sellega.

Igor Mang ja Pauksonid ennustavad väga rasket aastat ja võib-olla tõesti rotid ainult selle üle elavadki. Igor Mang ütleb, et "rotiaastal hakkavad struktuurid lagunema, tulevad majanduslikud kollapsid, valitsuste vahetused, stiihilised rahvarahutused, terroriaktid, tööstusavariid, sõjakollete laienemine, pöördelised, dramaatilised sündmused paljudes riikides, paanika, kaos."
Samas käib kusagil šõu, karneval, lõbu ja fun, pöörane ööelu.
2008. aasta peaküsimuseks saab inimkonna vaimne tervis!
Värise, tühine inimene! Mina küll kardan...

Käsi valgeks!

Pool päeva juba uuest aastast möödas ja mina polegi veel bloginud. Peab ikka käe valgeks tegema!

- Võtsin aasta vahetumist täiesti pingevabalt. Nagu iga keskmine eestlane vahtisin minagi telekat. "Surfama" siiski ei hakanud ja lasin ETV-l olla.
- Kuulasin minagi presidendi tervitust oma rahvale ja imestasin: nüüd siis räägitakse Eesti Pangas ja rahast? Säästke, investeerige! Te olete tublid, saate hakkama!
- Vaatasin minagi ilutulestikku, mis oli tulnud otse meie õuele - nii lähedalt pole ma seda veel kunagi näinud. Kui inimestel on raha ja tahtmist, miks mitte kulutada seda iseendale ja kaasinimestele rõõmu valmistamiseks. Nii suur individualist kui eestlane ongi, ei saa ta ometi ainult üksinda ilutulestikku nautida.
- Lubasin minagi endale mitut asja, kõige tähtsamana SÄÄSTA - ennast, tervist, närve, vett, energiat, soojust ... mis veel? No olgu, raha kah!
- Jälgisin minagi Viini filharmoonikute uusaastakontserti ja imetlesin 84-aastast dirigenti, kes juhatas orkestrit mängleva kergusega ja peast! Oi, kuidas mulle meeldivad vitaalsed inimesed!

Tegelikult on vähe neid asju, mis on TÕELISELT tähtsad. Üks ongi see - vitaalsus, elutahe ja -jõud, siia alla kuulub ka tervis kindlasti. Samas - ka KÕIGE TÄHTSAM asi ei saa olla ainutähtis.

- Soovin minagi kõikidele blogijatele häid mõtteid, mida blogida, ja muidu ka ilusat ( huvitavat) aastat!