Juhtum 1.
Kunagi oli tal kõik, mida õnneks vaja. Mees, kes kandis kätel. Ilusad lapsed. Töö. Maja järve kaldal.
Millalgi algas allakäik. Napsutamised.
"Parem ma võtan pitsi viina kui rahusteid, "ütles ta õigustuseks.
Siis selgus, et mehel on armuke. Põhjus ennast haletseda ja purju juua. Mees hukkus õnnetuses. Depressioon. Haiglaravi.
Lapsed said suureks ja lahkusid kodust. Tööl läks allamäge. Tervis hakkas streikima. Töökoht koondati. Kõik on halvasti. Raha pole, tööd ei otsigi. Iga päev purjus.
Juhtum 2.
Ema, isa, kaks last. Elu läks aeglaselt, aga kindlalt ülesmäge. Ema oli väga tubli, töötas mitme eest. Majandas oskuslikult. Isa suurt midagi pere eelarvesse ei toonud. Pigem viis. Alkohol. Lubadused ja lootus.
Siis hakkas mees äri ajama ja raha tuli nagu raba. Rikkus ajas hulluks. Joomaperioodid pikenesid ja sagenesid. Selgetel aegadel õitses õnn. Vähemalt näiliselt.
Naine on kahevahel. Lapsed on suureks kasvatatud. Kas loota veel, et ajad pöörduvad, või minna lahku?
"Ta ju armastas mind, " ütleb naine.
Kurb meel kõikide pärast.
Variant kahe puhul ei jaksanud ootata kuni lapsed suureks saavad vaid võtsin teismelised ja 3 aastase ja kolisin ära teise riiki. Nüüd 18 aastat hiljem vaevab süümekas, kui ei oleks teda jätnud, võibolla poleks ta 10 aastat tagasi end surnuks joonud.
ReplyDeleteNeed on eesti elulood. Kahjuks väga tüüpilised. Tihti ongi nii, et tuleb päästa eelkõige lapsed, sest kaalukausil on rohkem kui üks elu, on laste tulevik.
ReplyDeleteMa arvan, et sa tegid õigesti.
Variant 2 - lapsed polnudki veel kuigi suured, vanemad teismelised. Teatasid ühel päeval: kaua võib, võtku oma 7 asja ja kadugu majast! Noh, läks ligi kaks aastat aega, siis kadus kah. Nüüd on sügava puudega invaliid, ei joo tilkagi ja lapsed nõus temaga aeg-ajalt suhtlema ka.
ReplyDeleteElviina
ReplyDeleteSee, et sul on süümekas, näitab, et sa hoolisid temast, kuid sul tuli teha valik oma laste kasuks.
Ta oleks end ka siis surnuks joonud, kui sa temaga oleksid jäänud.
Uskliku inimesena olen veendunud, et üksnes Jumal oleks aidanud.
Tean miljonäri, kes ütles selle kohta, et elus kõige rohkem kardab ta psühhiaatreid ja kõike, mis seotud Jumala asjadega...ja jõi end surnuks.
Õnnetus on õnnest ainult ühe millisekundi kaugusel. Kui mitte selles reaalsuses, siis seal teises kindlasti. Ja vanemate patud nuheldakse lapse kaela, seda tean ja tunnen juba pikemat aega. Aga mis tegemist minu karmavõlaga oli ometi minu naisel????
ReplyDeleteArmas inimene, miks oled küll endale võtnud sellise aliase?
ReplyDeleteKirjutan Sulle siia ka. Ehk vaatad veel kord.
Ära piina ennast mõttega karmavõlast. Minu vennanaine suri 41aastasena ajuvähki. Tema neljast lapsest oli viimane siis alles kooli minemata. Nüüd on ta 4kordne vanaema. Käisin täna Tartus tittesid vaatamas, mõlemad plikad, 3-4kuused, tema tütarde lapsed. Ütlesin, et võin neile puuduvaks vanaemaks olla, sest ise ma ju veel vanaema pole.
No ei teinud Tema kellelegi oma elus liiga. Oli küll veidi kergeusklik ja natuke dotseeriv, aga see pole ju surmapatt.
Lähedast inimest kaotada on kohutavalt raske, mis siin üldse rääkida, aga oma laste nimel tuleb edasi elada, lootuses, et kunagi saab ka Maarika vanaemaks...
Aga Helle, nimi on sisuliselt täpne, kahjuks;) Kui mõne sugupuu loost ei saa vihikutki, siis minu paari põlvkonna eellaste ja minu enda eluloost saaks kümmekond seebiseriaali ja midagi ei tuleks välja mõelda....
ReplyDeleteAitäh, head inimesed!
Joodikupoeg
ReplyDeleteMa ei hakka imestama ega kahtlema ega pärima. Olgu nii, nagu sa ütled.
Ilmselt on usklikel inimestel kergem eluga toime tulla. Võib-olla aitab ka fatalism - saatus tahtis nii ja kõik.
Kuni sind jalust ei raba löök, mida pole oodanud ega kartnud, siis on lihtsam mõelda, et elu veereb nagu hernes ja et tuleb, mis tuleb.
Siiski on kaasteelistel(Jaan Krossi sõna!)tähtis osa meie elus täita. Aga neid me saame küll endale valida.