Suverutiinist ja motivatsioonist

Kolm aastat tagasi tabas mind ootamatu jalahäda, millele tuli õnneks lahendus. Aga seda paanikat, mis mind haaras, ei unusta ma iialgi. Mure, et jään ratastooli või teiste aidata, oli nii suur, et ma olin valmis ükskõik mida tegema, et veel terveks saada.
Üks, mida ma tegin, olid pikad kõnniringid staadionil. Hommikul vara, kell 5-6. Ma kõndisin automaatselt, vahepeal panin silmad kinni ja kujutlesin, et ma olen pime. Mõnel hommikul läksin linnast välja. Ma ei tahtnud inimesi kohata. Sel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga. Olin sügavalt mures ja õnnetu.
Mul polnud küll sammulugejat peal, aga arvan, et kindlasti üle 100 km käisin maha selle suvega.
Pärast selgus jalahäda põhjus ja ma sain abi. Paugupealt kadus motivatsioon ehk vajadus staadioniringidega jätkata.

Nüüd alustasin kepikõnniga. Esimesel korral olin staadionil üksi. Tegin 5 ringi, olin endaga väga rahul. Järgmistel kordadel on juba treeningupartner ka ja ringide lugemine läheb juteldes sassi. Kui tuppa jõudsin, vaatasin kella - täna üle tunni.

Mis mind motiveerib?
Ma ei teeks midagi, kui mind ei kannustaks hirm, et jään jalutuks (esialgu mitte just otseses mõttes). Ma vaatan neid kõveraid kepiga vanainimesi ja mõtlen, et selline ma ei taha olla. Konkreetsem põhjus on see, et ilma füüsilise ettevalmistuseta ei jõua ma turismireisil grupiga kaasas käia.

Mulle sobib rutiin - talvel on ühtmoodi rutiin, suvel teistmoodi. Suvel ei saa ennast liiga laisaks ja lodevaks harjutada. Seepärast püstitan endale eesmärke ja teen plaane.
Kepikõnd igal hommikul on üks neist asjust, mille tegemiseks leidsin endas motivatsiooni. (Muidugi mitte ainult keppidega, ikka rattaga ka!)
Näis, kui kauaks seda jätkub, motivatsiooni nimelt:)

Pildil Annaliisa harjutusi tegemas. Laps teeb asju intuitiivselt? (juuli 2011)

Mis maa see on?

Muusika Siiri Sisask
Sõnad Peeter Volkonski

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad-
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.