Vares, vaga linnukene?

Käisin täna surnuaias vaatamas, kas lilled on külmad ööd üle elanud. On küll. Kastsin neid.
Laupäeviti on surnuaias alati palju rahvast, taamal oli ka üks matus. Nägin mitut tuttavat.

Surnuaias tahaks vaikust ja rahu, aga kus sa sellega.
Varesed on sinna oma kolooniad rajanud. Suurte põlispuude otsas on neil pesad, ise on nad nii kärarikkad, lausa agressiivsed. Ei tea, kas evolutsiooni käigus on ka lindude iseloomus muutused toimunud?
Alles hiljuti rääkis keegi, et vares oli lapsele kallale tunginud...
Ma saan aru - ka vares on "Jumala loom", kel on õigus elada ja oma asja ajada, aga kas just surnuaias ja kas just nii valjult kisades.
Ega nad seal ainult kisa - nad kisuvad lilli vaasidest välja ja s*tuvad hauaplaatide peale. Tõelised nuhtlused, ma ütlen.
Kalmistuvaht rääkis, et ta laseb igal kevadel mõne varese pihta ja püüab neid ära ajada, lõhkudes pesi, aga abi sellest pole.
Õrna häälega linnud ei pääse üldse löögile. Kui Koidula kirjutas "Su linnud und mull´ laulavad", siis kindlasti ei mõelnud ta siin vareseid.

On lilli, mis kõige meelsamini kasvavad looduslikult just surnuaias. Need on piibelehed ja meelespead (äraunustamind). Mõlemad nii armsad lihtsad lilled.

Kevad hakkab suveks üle minema. Minu jaoks lõpeb kevad siis, kui sirelid ja kastanid on ära õitsenud. Ehk siis praegu.
Lastel algas suvevaheaeg.

Pilt Tiiu käest.
Artikkel siit.

Aastalõpupiknik

Traditsioonid on lõpmata toredad asjad. Üks nendest on meie tööka ja tarmuka kollektiivi aastalõpupiknikud. Käte peal ei jõua kokku lugeda, kui paljudes erinevates kohtades me oleme olnud.

Seekord üsna kodu lähedal, siit kõigest 3-4 kilomeetrit, Pärna talus Taevere külas (kunagine mõisa süda).

Ain on meie "oma poiss". Kooliajast saati on ta ainult muusikat teinud - ühemeheansamblit. Teeninud sellega korraliku kapitali ja taastanud vägeva talu - mitte ainult elumaja, vaid ka mitu suitsusauna, aita, tiigi, kooguga kaevu, palli-, kiige- ja spordiplatsid. Külale pidude pidamise paiga. Kõrvalhooned on ta kusagilt kokku vedanud.

Me ainult ahhetasime kogu seda avarust ja ilu- korda nähes. Kaunis Eesti kodu.

Pikemalt kirjutab sellest Tiiu oma blogis.

Kuidas me laulsime - kõiki viise teadsime peast, aga sõnad olid tükati meelest läinud. Oli meil kolm kitarremängijat ja üks akordeoonimees. Poleks ära tulnudki, aga kodu kutsus.
Kodus aga... tõsine probleem - ei saa tuppa. Trepikodade remont on jõudnud faasi, kus trepid on tsementeeritud (veel kuivamata!) ja astumiseks on jäetud ainult lapike kuiva pinda igale mademele. Vaevu pääsesin tuppa. Nüüd enne välja ei saa, kui on maha pandud plaadid?
Millal?

Pilt Sakalast.

Turukaup ja ostuhullus

Meie väikelinnas statsionaarset turgu ei ole, aga kui ilmad lähevad juba soojemaks, lendavad siia kohale igasugused kaubamüüjad.
Mõnel päeval on neid kohe mitu - mingit süsteemi ei ole.

Ühed müüvad uut kaupa, põhiliselt pesu, sokke-sukke-särke, potte-kotte, päikseprille, kunstlilli, õlgkübaraid, igasuguseid vidinaid, vahel ka pluuse-kleite, jalanõusid. Mina ei tea, kust see kaup pärineb, võib-olla Poolast. Muidugi on see kordi odavam kui mingi firmakaup, aga ka viletsam. Maainimene ei jõuakski ju 250kroonist rinnahoidjat endale osta, kui 50kroonine hoiab sama hästi.

Erilise kategooria moodustavad nn kaltsumüüjad (viisakamalt öeldes kasutatud riided ehk second hand). Kaltsukate juures on alati palju uudistajaid, seal võib sobrada, hunnikuid segi ajada, selga passida, tingida - keegi ei pahanda.
Ma olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei osta rohkem teiste vanu riideid. Mul on kodus endi omigi nii palju, et võiksin ise poe avada. Aga ikka ostan, põhiliselt kaht artiklit - (pikki) pükse ja t-särke, sest neid pole kunagi liiga palju. Mis teha - naine, nõrkus on su nimi.

Teistlaadi, aga põhimõtteliselt sarnane probleem on raamatuklubiga seoses. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi astunud raamatuklubi liikmeks, aga seal ma olen. Kord kuus tuleb koju klubi ajakiri uute valikutega. Süsteem on selline, et 22. kuupäevaks peab teatama, kui klubiraamatut ei soovi. Vahel ma ikka soovin ka, aga raamatute ostmisest olen ma üldjuhul loobunud. Mul on neid niigi jube palju!
Häda on aga selles, et ma unustan õigel ajal teatada, ja siis pean selle klubiraamatu ikkagi võtma. Täna näiteks ostsin välja "Eesti kokkade kokaraamatu". Kaalub mitu kilo, suur formaat, ilusad pildid sees, maksab 229 krooni. Nüüd ma mõtlen, kellele ma selle ära kingin.
Mul on veneaegseid kokaraamatuid küll ja liiati pole ma mingi suur kokkaja.

Tuli meelde Tiia jutt valedest liigutustest.

Kas blogimine on sõltuvus?

Tekkis tahtmine uurida järele, mis ikkagi on sõltuvus (ma ju aiman küll!).
Haarasin Wikipedia. Ei midagi uut ega erilist. Nüüd ma proovin, kas blogimine sobib igas punktis asendama tarvitatavat ainet.
Vaatame!
-----

Sõltuvus väljendub kehaliste ja psüühiliste nähtude kompleksis, mille korral blogimine omandab inimese käitumises kõige suurema tähenduse.

Sõltuvusseisundit iseloomustavad järgmised tunnused:

• Tugev tung blogida.
• Võimetus kontrollida postituste koguseid (pikkust!?) ja blogimise kestvust.
• Võõrutusseisundi arenemine blogimise lõppedes.
• Tolerantsuse teke blogimise suhtes.
• Järjest suurenev ajahulk, mis kulub blogimisele.
  

Eristatakse:

• Psüühiline sõltuvus - tugev soov blogida.
  
• Füüsiline sõltuvus - blogimise võimaluse puudumisel tekivad tunduvad tervisehäired ehk võõrutusnähud.

-----
Tähelepanu!
Kui teil siin mitte midagi vastu ei hakka ega imelik ei tundu, on blogimine sõltuvus nagu iga teinegi kahjulik tegevus.
Kas ei või jaa?

Mõnus pühapäev Lätimaal

Üritus, kuhu ma pühapäeval pooljuhuslikult sattusin, osutus väga vahvaks. See oli umbes nagu Eesti kepikõndijate ühingu treeningkogunemine Lätimaal Siguldas.
Bussitäite viisi rahvast Tallinnast, Tartust, Pärnust, Raplast ja noh meilt. Kokku ikka mitmed sajad - kes neid seal lugeda oleks jõudnud!

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kuspidi kepp kätte võtta. :) Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine, ainult ilma suuskadeta;))) ja üldse toetasid moraalselt. Toredad inimesed need kepikõndijad!

Muidugi on see nn vaeste inimeste spordiala - kepid jõuad ikka endale osta! Imestasin, kui palju oli seal vanu ja ka puudega inimesi, aga ka täitsa noori ja lapsi. Selline igamehesport. Igaühele jõukohane. Täna ma imestan, et tunnen lihaseid, mille olemasolust polnud mul aimugi.

Pärast oli reserveeritud Sigulda restoranis lõuna.
Ja siis tagasisõit mõnusa unenorina saatel.
Valmiera poes sattusin turvatöötaja kahtluse alla - allalatise arvega!;) Ma ei osanud kuhugi oma korvi sokutada, viisin selle tagasi müügisaali, aga tema arvas vist, et varastan!
Valga/Valka piiripunkt oli nii tühi, et isegi ühtki varblast polnud näha. Schengen!

Vaatasin bussiaknast välja ja mõtlesin omi isepäiseid mõtteid.
Ilus on kevadine mets, karjamaa, kollane rapsiväli, mustavaoline kartulipõld...
Lehmi ja lambaid on väheks jäänud. Läti poole peal olid veel mõned hobused... Seevastu nägime aga rebaseid ja metskitsi.
Tühja maad on nii palju.Talu....järgmine talu....veel üks talu...
Mida nad sinna linnadesse kõik trügivad!?
Ilus oled, Lätimaa, ilus oled, Eestimaa! Ilus on elu siin põhjataeva all üürikese kevadsuve ajal!!

Ja sirelite õitseaeg on käes...

Lõpp lähedal

Nädal veel ja siis ongi lõpp peaaegu käes. On küll veel ühtkomateist, aga need on nagu projektid - teeme ära ja on ... tehtud!
Arenguvestlus! Kes sellise asja küll välja mõtles! Kuhu mul veel areneda on?! Ainult sisemise ilu poole ;)
Oli jah raske aasta, aga ellu jäin. Isegi haige polnud kordagi.

Lasin ennast pühapäevaks meelitada üritusele pealkirjaga "Looduskäimine imeilusas Siguldas ja Gauja Rahvuspargis". Loen plaani pealt, et kavas 7-8 km IVV käimist, mille eest saab templi. No tore, mida see ka ei tähendaks!
Mure ka- pole üldse harjutanud käimist. Tööle ju ainult 300 m üle staadioni. Ei viitsi ka ringiga minna, et saaks kuidagi kilomeetri täis.
Olgugi et iga päev tõusen 5-6 korda kolmandale korrusele, alla ka muidugi, käin seal edasi-tagasi, pole kindel, kas see ikka vajaliku füüsilise vormi on taganud. Eks siis näe.
Aga looduses on ka niisama kena olla - kevad, heinamaa ja päikesepaiste...

Kevad on jahe ja ma olen selles osas pettunud. Algas nii paljutõotavalt ...

Õunapuuõied netist (ei leia linki)

Veel väikelinnadest ja nende s(t)aatusest

70 aastat tagasi anti 14 Eesti asulale/külale/alevikule linna õigused. Mõned neist on kasvanud selle aja jooksul 10x, mõned kaotavad pidevalt elanikkonda (loomulik kadu), enamik jääb skaalale 1-10.

Väikelinna probleemid: tööstus/ettevõtlus praktiliselt puudub, noored lahkuvad, vanad surevad, mehed ja lapsed (mitte kõik, jumal hoidku;)) joovad, osatähtsus väheneb, majad lagunevad, vandalismi esineb.

Märtsis sai meil valmis uus bussijaam. Käin sealt mööda ainukesse toidupoodi (Konsum) ja märkan, kuidas lühikese ajaga on bussijaama ja selle ümbrust nimetamisväärselt lagastatud. Puupinki on püütud põlema panna, pinkide all on suitsukonisid ja igasuguseid pakendeid (taara korjatakse kokku ja antakse ära - raha!), kell on ära lõhutud. Masendav. Vaevalt läbisõitjad või "külalisesinejad" seda teevad.* *

Aga muidu on siin kena elada. Tead/tunned peaaegu kõiki. Mõned on tulnud siia oma pensionipõlve pidama. Paljud eramajad on nii ilusaks tehtud - lausa piltpostkaart. Aiad on korras. Kartulivagude ja porgandipeenarde asemel on muru, kiviktaimla ja püsilillede peenar. Eestlasel on ilumeelt ja maitset, ka väikelinnas!

Kirik, mis peegeldub järveveel. Fontäänike ja tilluke romantiline bangalo. Puuskulptuurid Arturi Juures (kohaliku autori taiesed), linnupesa vee kohal, pardipere tuterdamas...
Idüll missugune!

Meie kortermaja ühistu võttis laenu - vahetati katus, remonditi trepikodasid ja asfalteeritakse majaesine. Hüppeliselt tõusis elu kvaliteet!? (... ja võlg?!)

Jaanipäevast algavad siin Kappide muusikapäevad - väga prestiižne üritus, vist juba 11. korda.
Tulge külla ja te näete!

Pildil Artur Kapp omanimelise lokaali juures ja linnupesa sealsamas. (Tiiu kogust)

* * aga laul eesti depressiivsetest väikelinnadest hakkab mulle aina rohkem meeldima.

Kuidas arvad Sina? (arvamus arvamisest)

Siin blogipotis avaldame me kõik ju pelgalt oma isiklikke arvamusi.
Või arvab mõni teisiti?
Kõiki mõtteavaldusi peakski alustama nii- "aga mina arvan..."

Mina arvan, et Eesti peaks nüüd küll Eurovisiooniga lõpetama. Liiati, kui tuleb või on juba käes majanduslangus ja rahadega on lood pahad. See raha (miljonid?) suunatagu rahvuslikku televisiooni, tehtagu selle raha eest laululahinguid või omalaulude konkursse. Meie kuldaeg sai lõplikult mööda pärast üht ja ainukest võitu aastal ....?
Juhan Paadam jt, loobuge tühiponnistustest ja raha raiskamisest asja peale, milles me oleme absoluutselt edutud!
On ju näha, et seal (Euroopas) meie laulud üldse ei meeldi, saadame sinna siis kas ilusaid või koledaid laule, noori või vanu lauljaid, mehi või naisi. Kaua me laseme ennast alaväärsena tunda ja kotime oma esindajaid?! Kahju ju hakkab...

Ega Albikära Antsu moodi tegutsedes ka kuhugi jõua.


Nüüd ma arvan natuke ka blogide konkursi kohta (kui tohib). Mõte on ilus, aga kuidas ikka neid "paremaid" siis välja selgitada. Puuduvad kriteeriumid. Ühtki asja ei saa ju hinnata, kui ei ole teada, mida hinnatakse ja kuidas hinnatakse (mitu punkti mille eest).
Seepärast tundub mulle, et kõik head ideed tuleks üles korjata ja siis teha üks õige hindamisjuhend. Ja mitte nimetada blogisid headeks /halbadeks, vaid populaarseteks ja elitaarseteks. Või kuidagi kolmatmoodi.
Kategooriad peaks olema võrdlemisi kitsad ja konkreetsed, iga blogi võiks kandideerida ainult ühes kategoorias. Eelvoorust võiksid teise vooru minna enim hääli ja/või tähelepanu saanud blogid, kus siis asuks hindama/hääletama rahvas.
Esimeses voorus võiks hindajaks olla suhteliselt laiapõhjaline žürii, keda ei saaks "onupojapoliitikas" süüdistada.
Selge, et rahvas hindab "valesti", aga siis ei ole vähemasti võimalik "arvajaid"* süüdistada.

Nii arvan mina. Nagu sõnumitoojat ei sobi maha lüüa, nii ka ei tasuks materdada arvajat**. Tal on ju üksnes (pelgalt) oma arvamus, mida ta esindab. Siin oma blogis ja mujalgi.
Mul on veel mitu oma arvamust, aga jäägu need edaspidiseks.

* kitsamas tähenduses
** laiemas tähenduses

Depressiivses Eesti väikelinnas***

Kuulsin täna raadiost üht laulu pealkirjaga "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Issand, millest küll tänapäeval ei laulda! Vanasti lauldi ikka armastusest ja igatsusest, ilusatest silmadest ja kaunitest suveöödest, isamaast ja emajõest, sekka ka lillelõhnast ja linnulaulust. Lühidalt - nunnudest asjadest.

Kuulasin sõnu, kõik ei jäänud korraga meelde, aga üks mõte oli, et "seal on lemmikspordialaks meeleheide ja et sa olid oma linna parim, oma klassi parim" (sellel alal?). Võib-olla õnnestub veel kunagi kuulda, siis katsun hoolikamalt sõnumit tabada.

-----

Lisatud 19.05.08
***Nimetet laulust on vist kujunemas (kujunenud) hitt, sest tal on kõik eeldused selleks. Laulab kena noor inimene Hannaliisa Uusma, kes juba ühe hitiga on maha saanud. ("Absoluutselt") Kuulasin Kaja antud viite peale nüüd põhjalikumalt. Ilusad puhtad riimid: ....kus elu unistus on kasutatud bemar/või eramaja ning suur-suur-suur peenar; kus jaanitulel alati saab keegi lõuga/ja raha teenitakse toore jõuga; seal mehed alalõpmata on täis/seal Smilers ikka suvetuuril käis ... jne ***

-----

Külastasin meie ainukest toidupoodi. Rahvast nagu ikka murdu ja ainult kaks kassat töös. Ei märkigi majanduslangusest. Automaattaarapunkt suletud rikke tõttu. Rahvas tige - taara kodust kaasa veetud, aga näe! ei saagi ära anda. Mine jälle kottidega koju tagasi!
Ongi depressiivne väikelinn!?

Pildil Vanemuine Arturi Juures (Tiiu kogust)

Kevad on peetunud

Kevad on peetunud, majandus jahtunud.
Mida kõike sellest on johtunud!?
Vähemalt meil ei värise maa.
Aga külm on... ja kurb on ka.

Soovitus: mitte külvata paanikat, vaid süstida optimismi ;) (oh seda eesti keelt küll;))

Pildil meie kodulinna järv kevadel 2008
Foto Tiiu kogust. Väga ilus, Tiiu! (miks Su blogi suletud on?)

Millest kõlbab blogida ja millest mitte?

Lugesin Kukupai postitust kommenteerimisest ja Nipitiri arvamust blogide kvaliteedi kohta. Mõlemas torkas kõrva/silma, et on olemas tühised nn "joon, söön, spordin"-blogid, millele vastanduvad sisukad, pikad, diskussiooni vallandavad nn õiged blogid.
Tundsin ennast millegipärast puudutatuna.
No ei oska diskussiooni algatada, mis tooks uusi tuuli blogimerele, ei oska ka meeme välja mõelda, vaimukas/arukas ka pole, kas mul siis ei kõlbagi blogida?

Tean-tean, mida nüüd vastulausena öeldakse: kõik võivad kirjutada, millest tahavad, ja lugejate maitsed on erinevad jne jne
Hiljuti vallandus ühes blogis diskussioon, kas sobib olla oma blogis iseendakeskne või pead pakkuma üldsusele meelelahutust, põnevust. Mõte, et saad seda, mida annad. Inimene solvus ja oli vait ( = blogimata) tükk aega. Nüüd püüab ettevaatlikum olla!

Kas me ikka pole liiga otsekohesed ja natuke vähediskreetsed, kui me ütleme, et meile ei meeldi blogid, kus inimene kirjutab omaenda pisikesest ja tähtsusetust elust?

Kõigest nagunii blogida ei saa ega kõlba. Oma hinge siin nagunii pahupidi ei pööra, kõike välja ei ütle.
Las ma siis blogin oma elu pisiasjadest, näiteks sellest, et täna käisin veeniverd andmas ja sellepärast ma hommikul süüa ei tohtinud. Ja öösel oli vist öökülm - naised arsti juures rääkisid.

Mälestus ühest emadepäevast

See juhtus palju aastaid tagasi ühel emadepäeval.
Pidime lastega sõitma Tallinna teatrisse "Mary Poppinsit" vaatama.
Tee pikk, sestap startisime juba kell 8 hommikul.
Varakult kohal, läksin kassast pileteid võtma. Sealt imestati, et "kas te siis ei tea, et täna etendust ei toimu... näitleja x haigestus." No tore küll, aga mis meil teha - buss keeras nina ümber ja sõitsime koju tagasi. Ainult 120 kilomeetrit!
Hiljem selgus, et kell 11(!?) teatati raadios etenduse ärajäämisest.
Ja et näitleja "haigus" oli suust sisse läinud (seda raadio ei ütelnud muidugi!).

Olin nördinud, vihane, õnnetu ja mis veel. Kahju päevast nagunii, lastest rääkimata.
Kodus ei saanud rahu ja kirjutasin ... vist Noorde Häälde.
Ei läinudki palju päevi mööda, kui mulle helistas tööle ... Mati Klooren (oli sel ajal draamateatri direktor), vabandas sada korda, kahetses südamest juhtunu pärast ja ... pakkus uue võimaluse. Ime, kust võeti välja need piletid, kui etendused olid hooaja lõpuni välja müüdud, meile aga saadeti järele teatri buss, kohad olid esireas. Kogu moraalne kahju sai korvatud, absoluutselt.

Mis te arvate, kas mul on jäänud kogu loost hea või halb mälestus?

P.S. Näitleja x ei mängi enam ammu meie teatrilavadel, sest õnnetu saatuse tõttu elab ta praegu viletsat elu. Oli üks lõbus vandersell. Aga see lugu pole muidugi meie omaga absoluutselt seotud.

Vana pilt: ema vaip ja kimbuke lapselapsi

Otsisin ja leidsin ühe pildi, mille peal on ema tehtud vaip. Mustvalgel pildil jääb nägemata värvide gamma - palju kollast, oranži, rohelist, pruuni, halli, musta- nagu eluski. Musta on tegelikult vähe, see, mis pildil paistab tume, on pruun. Ka padi on ema tehtud.
Lapsed alles naa tillukesed. Paremalt vaadates Priit, Epp, Elo, Triin.

Kaunist emadepäeva praegustele ja tulevastele emadele!

Emast mõeldes

Meie emal oli viis last ja on kümme lapselast. Neist nägi ta viit.
Nüüd on ema juba 30 aastat taevas ingliks. Ta suri ühel ilusal kevadhommikul aiamaal, kuhu läks lilli istutama. Naaber leidis ta õitsva ploomipuu alt.

Tiia küsib oma blogis, "mida oled õppinud emalt?".
Mina püstitaksin küsimuse teisiti: mida olen pärinud oma emalt?
Välimust mitte. Olen läinud isapoolsesse suguvõssa.
Loodan, et sain oma ema käest mõned head iseloomujooned, sest HEA inimene oli ta kõikide arvates.

Meie ema oli suur muretseja. Ta võis kõiki sellega hulluks ajada. Poisid läksid kalale, siiasamasse järvele. Ema saatis mind varsti vaatama, kas nad pole vette kukkunud. Kõikidest oma ülikoolieksamitest pidime kohe teatama. Sel ajal puudusid ju operatiivsed võimalused, aga helistada ja kirjutada ikka sai. Mul oli emaga pidev kirjavahetus. Viimase kirja sain kaks päeva enne ta surma.
Olen nüüd samasugune muretseja.

Meie ema oli väga ebausklik. Tal olid omad nipid, kuidas saatust ära osta. Näiteks ei teinud ta midagi, millele poleks mingit tähendust külge pookinud. Kui keetis moosi, pidi see (moos) täispurkidesse mahtuma, poolikuks ei tohtinud jääda. Kuidagi ta selle saavutas. Unenägudesse ja ennetesse uskus, eriti, mis puudutas ta lapsi. Eriti kartis ta ärasõnamist.
Ma olen samasugune või isegi veidi hullem.

Ema uskus, et head tasutakse heaga ja halba halvaga. Ta ei karistanud meid kunagi, selle raske töö pidi isa tegema. Nii ta ütleski: isa on väga vihane, et sa nii tegid. Meie ema vist teadis, et "head lapsed - need kasvavad vitsata." Ta oli alati meie poolt. Temas ei olnud kübetki pahatahtlikkust ja kurjust.

Pärast infarkti soovitati tal hakata käsitööd tegema, et ajab muremõtted laiali ja rahustab närve. Enne seda ei õmmelnud ema padjapüürigi. Kõige paremini on mul meeles, kuidas ta tegi suurt rüiuvaipa. Sinna andsid kõik oma panuse. Värvilistes triipudes ja laikudes on meist igaühest midagi jäädvustatud. Kõige rohkem muidugi emast. Enne surma jõudis ta selle lõpetada....

Meie emast olen ma kirjutanud ka siin ja siin.
Kullerkupud siit.

Lihtsalt meeldib

Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.

Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...

***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.

"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"

(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)

Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."

****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...

****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.

Õnne väärtus (katkendeid ühest kirjandist)

Mõned õpilased üllatavad mind oma mõttemaailma küpsusega, eriti kui on tegemist meie mõistes lapsega (no kes see 9. klass õpilane siis on!).

Allpool toon katkendeid ühe poisi (16) kirjandist alusteksti peale, mis käsitles ÕNNE ja RAHA seoseid. On see nüüd varaküps või mis?

-------------
* Sõna "õnn" on raske defineerida. Igal inimesel on õnnest ja õnnelikust elust oma unikaalne arusaam, nagu öeldakse: nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Siiski, kui natuke üldistada, leiab mingid kriteeriumid, mis suurema osa inimeste arust käivad õnnega kokku.
Kõige üldisemad kategooriad, mis õnne alla kuuluvad, on pere, raha, armastus, tervis, sõbrad ja karjäär.
Kuigi tegemist on kulunud väljendiga, vastab lause "igaüks on oma õnne sepp" suures osas tõele. Kõiki eelnimetatud asju on teoreetiliselt võimalik igaühel saavutada, kuigi need võivad võtta palju aega ja vajalik oleks ka olemasolev nö õnne kapital.
(S*tast saia ei tee ja ka see on paratamatult tõsi.)

-------------
(Siin jätan vahele kirjandi põhiosa, mis käsitleb erinevat tüüpi "õnnelikke inimesi".
Lühidalt refereerin.
Ühed on nn erandlikud inimesed, kes on kogu aeg õnnelikud, üdini positiivsust täis, loomult optimistlikud, aga naiivsed, lühidalt - ullikesed (minu märkus. h)......
Veel rohkem leidub inimesi, kes iial rahul ei ole. Need on täiuslikkuse otsijad, perfektsionistid. Ükskõik kui hästi neil ka ei läheks, pole nad iialgi rahul.)
--------------

* Kuid mis on siiski õnne väärtus? Õnn on ajutine nähtus, ma arvan, et kui kõik õnne komponendid on kogu aeg ühe inimese elus olemas, siis see pole enam õnn.
Kui õnn muutub rutiiniks, siis kaob sel ka väärtus.

-----------------
Mis ma ütlen, mina, vana blogija? Mis sina ütled, lugeja?

- Kirjaviis muutmata, mõtteviis mõjutamata. (Ei hakka mina oma vanainimese-õnne neile ette söötma!)
- Poiss on äärmiselt sümpaatne - andekas, aga laisavõitu. Kust on tulnud selline küpsus?
Muide, ta luuletab ka väga andekalt!

Osta endale õnne!

Briti teadlased selgitasid välja, et rahal ja elustiilil on suur mõju inimese emotsioonidele. Ehk teisiti öeldes - rahulolu skaalal ollakse seda kõrgemal pulgal, mida rohkem raha omatakse. Näiteks leiti, et suurepärane tervis teeb õnnelikumaks 304 000 naela eest aastas, abielu ja koos elamine lisab sellele veel üle 100 000 naela.
Süsteem toimib ka vastupidi - näiteks üksijäämine vähendab rahulolu eluga sama palju kui sissetuleku vähenemine 200 000 naela võrra.

Umbes selline tekst on põhikooli eksamivihikus. Ülesanne oli: loe tekst läbi ja kirjuta selle põhjal kirjand teemal, milles peitub õnn. (Seda nimetatakse alusteksti peal kirjutamiseks.)
Mingit spetsiaalset juhendamist ei toimunud.

Lugesin läbi 30 tööd õnnest ja peab tõdema: 15-16-aastased omavad täiesti ettekujutust õnne olemusest ja "komponentidest".

- Nad teavad, et õnn ei ole rahas. (Kust nad seda teavad?)
- Nad usuvad, et "igaüks on oma õnne sepp". (Nad on seda vanasõna kuulnud!)
- Nad on veendunud, et õnn on inimsuhetes ehk sõprades ja "oma poisis" või "oma tüdrukus".
- Nad hindavad võimalust oma hobidega tegelda ja head haridust saada.

Nad on noored ja nad ei peagi kõike teadma, sest nad pole ju väga paljut veel kogenud.

Kas meie teame, mis on õnn?
Lõin selle guuglisse ja sain üle 2 miljoni (!!?) vastuse. Iga eestlase kohta 2 erinevat arvamust?
Lugesin läbi esikohal oleva artikli ja mulle sai juba kõik selgeks. Teadsin ennegi - ei saa defineerida, lahti seletada; nii palju, kui on inimesi, on erinevaid õnnekontseptsioone jne jne
Psühholoogid arvavad, et õnn on teatud psüühiline seisund. Sotsioloogid arvutavad, kui suur osa teatud inimgrupist on õnnelikud (= oma eluga rahul).

Pseudoprobleem, sest pole võimalik teaduslikult tõestada?

Mõtlen siin omaette - mul on ju ka mingi ettekujutus õnnest ja õnne võimalikkusest olemas. Mulle tundub, et õnne jaoks on vajalik teatud foon - tervis, majanduslik stabiilsus (raha!!), staatus ühiskonnas, töö ja tunnustuse olemasolu. Võib-olla veel midagi- rohkem ei tule praegu pähe. Need on nagu dekoratsioonid, peategelased on aga inimsuhted ja naudingud.

Õnn kitsamas tähenduses on armastus (kiindumus, sõprus) ja sellele üles ehitatud (pere)suhted. Või arvate teie teisiti?
Naudingud - neid saab kindlasti endale osta, olenevalt siis, mida keegi iseenda jaoks naudinguks peab (kunst, mugavused, reisid, spaad, igasugu spordialad, luksusasjad, hea toit, mõnuained, ilulõikused, seks...jms )
Seos rahaga - teeni raha, et saaksid endale naudinguid osta!

Veel! Õnn ei ole püsiv suurus, mu meelest. Isegi positiivse tausta põhjal võid vahel lõputult õnnetu olla ja - õnn võib sind külastada väga natukeseks ajaks, momendiks, ja läinud ta ongi!
On sellised õnneviivud. Teised ei pruugi seda mõista. Need on sinu salaõnnehetked.

Õnnelikud tahavad kõik olla. Kui inimene enam seda ei tahaks, lakkaks ta olemast.

Mis on õnn Sinu jaoks?
Mis on õnne sümbol? Päike või võilill?

Pilt siit.