Õpetajate päeva mõtteid

Ma isegi ei mäleta, mida raadioreporter mu käest küsis. Intervjuu oli nii ootamatu. Kui ma nüüd üle kuulasin, mida  olin rääkinud, tundsin tagantjärele piinlikkust. Olin öelnud, et ei hakkaks tänase seisuga enam õpetajaks, sest see on ...nii raske amet?! Ja palk ka na niru. Tule taevas appi!
Kelleks ma siis oleksin hakanud? Ajakirjanikuks, nagu ma ülikooli minnes unistasin? Õigupoolest polnudki mul tookord palju valikuid. Olin sügavalt humanitaaria poole kaldu, ja mida üldse oli tol ajal naistel valida. Põllumajandus ja muu majandus/kaubandus mind ei huvitanud. Reaalainetes andekas polnud. Kunstnikugeen  puudus. Nii et ikkagi õpetaja.

 Kes ma siis oleksin, kui mul poleks neid sadu ja sadu õpilasi, kellest vanimad on peaaegu põlvkonnakaaslased ja noorimad  natuke üle 10?

Pildid tehtud õpetajate päeval, 5. oktoobril Võhmas. Küünlavabriku juures.

Lähedus

Sõitsin kord Tallinnasse kohtuma hea sõbraga. Minu kõrvale istus naine, keda tunnen vähemalt pool oma elust. Ta oli kunagi minu juures praktikal.
Jutustasime terve tee, tema küll rohkem kui mina. Olin osavõtlik kuulaja.

Naine rääkis oma elust. Ütles, et on õnnetu. Lapsed(3) on juba kodunt lahkunud, nemad mehega kahekesi suures majas. Märkamatult on nad teineteisest võõrdunud. Õhtuti istub kumbki oma toas, vaatab oma televiisorit, veedab aega oma arvutis.
Magavad eraldi, söövad eraldi. Justkui võõrad.
Naisel on see teine abielu, esimene mees oli armukade ja vägivaldne.

Kord juhtus mehega tööl õnnetus. Kiirabi viis haiglasse. Mees helistas oma õele, et õde tuleks vaatama ja tooks järele hügieenitarbed. Õde teatas õnnetusest ka naisele.
" Miks nii?" ei suutnud naine ikka veel uskuda.

Kord palus naine, et mees aitaks tal värvi juustele panna. Armastavad mehed teevad ju, mida naised paluvad. Mees keeldus kategooriliselt, sai isegi vihaseks.
Varem nad käisid igal pool koos - teatris, asutuse pidudel, tantsisid terve õhtu.
Juba ammu ei lähe nad üheskoos kuhugi mujale kui lastele külla.
Kummalgi on oma auto, oma eelarve. Oma elu.

"Tead, ma mõtlen, et kui minuga midagi juhtub, siis mees mind küll põetama ei hakka!" ütles naine. "Me pole enam lähedased."

Sellest jutuajamisest on möödas üle aasta. Nägin hiljuti naist üksi teatris, aga ei tihanud küsida, kuidas tal nüüd läheb.

Resümee
Mees ja naine saavad kokku, armuvad. Loovad ühise kodu. Sünnivad lapsed, kasvavad suureks. Kui jõuab kätte aeg, kus võiks nautida teineteise lähedust, on märkamatult asemele hiilinud jahedus, ükskõiksus, tundetus.
Miks on see nii? Ma ei küsi, kuhu kaob armastus, ma küsin: miks kaob lähedus?

pildil lumemarjad

Sind otsides

"Sind otsides" kogus juba mõne saatega palju vaatajaid, kes haledatele ja õnnetutele lugudele pisaraid pühkides kaasa elasid. Ega`s inimene, isegi eestlane mitte, pole rauast tehtud, et talle midagi hinge ei lähe. Ikka läheb.
Viimane aga - kaotatud armastuse lugu, tekitas minus küll palju kahtlusi, kas see ikka oli õige valik. Iseäranis veel jõulupühal, kui inimeste meeled eriti tundlikud on.
Liiati oli see õnnetu lõpuga - ei leidnud peategelane oma Aljošat (no kas poleks võinud vähemasti nime ära muuta, et ilkujatel vähem põhjust ilkuda olnuks!)
Lugesin eile kommentaare. Nende tase oli muidugi ette teada, aga ühes nõustun küll.
Valve ei äratanud kaastunnet, mõistmist ega ka sümpaatiat. Ka minus tekitas tema jutt piinlikkust ja kahtlust, kas oli üldse tegemist adekvaatse inimesega.
Arvan, et selle saatega pani Kersna ja Co küll puusse, ja läheb veel mitu head lugu enne, kui usaldus taastub.

Mitte seda ei tahtnud ma öelda, et vanainimene ei võiks taga nutta õnnetut armastust ja kahetseda ilma kallimata elatud elu. ("Ma võiksin järgmisel päeval surra, kui ma veel kordki teda näeksin!" nuttis Valve)
Kellegi teise tundeid pole põhjust kahtluse alla seada. Mida keegi kalliks peab ja eluaeg südames kannab, on väga individuaalne.
Tihti ongi nii, et lahkuminek juhtub enne, kui armastus otsa saab. Sest kui palav armastus saab otsa ja asemele pole tekkinud teisi sügavaid tundeid - sõprus, kiindumus, usaldus, siis võib kooselu muutuda põrguks või vägivaldseks, mis lõpeb igal juhul katastroofiga.

Kui palju on meie peredes vägivalda, seda saime teada ühes teises jõulusaates.

Eile, kui uni peale ei tulnud ja süda millegipärast valutas, siis mõtlesin veel ühest tähtsast asjast - lähedusest ja vajadusest selle järele.
Kirjutan sellest võib-olla ... hiljem.

Esimene.... lumi

Kui lõin pealkirjaks sisse "esimene", siis tuli viis "esimest " juba ette.
Esimene on nii tähtis, nii meeldejääv, nii erakordne, nii ainulaadne. Esimene arm, esimene hirm, esimene kaotus, esimene laps või esimene lops, esimene .... see ja teine.
Vahepealsed on juba harjumus, rutiin, traditsioon. Vahepealseid ei pane alati tähelegi.
Viimast ei tarvitse aga märgata, sest alati ju ei teagi, et SEE nüüd viimane on/oli - viimane... kohtumine, viimane kiri, viimane kord ....viimane ....viimne.

Esimene lumi pole tegelikult üldse esimene. Ta on mingis kontekstis esimene, näiteks oktoobris 2009.
Tegin rõdult mõned pildid. Ilusat laia lund sadas. Midagi on valesti, sest puud ja rohi alles puhta rohelised veel.

Ahjaa! Esimene veerand hakkab lõppema, mis on iseenesest VÄGA HEA!!!

Pildistatud 17. oktoobri pärastlõunal. 18. okt ennelõunal on veel lumi maas.

Mõtteid siitnurgast ja sealtnurgast

"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
-----
"Jah, " ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!"
----
"Ainult südamega näed hästi," ütles rebane." Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, " kordas väike prints, et see meelde jääks.
(Antoine De Saint-Exupèry)

* * *
Ühelt koolituselt on meelde jäänud mäng, mis põhines pimesi usaldamisel.
Moodustati paarid, kus ühel seoti silmad kinni, teine oli nägija ja juht. Paarid kõndisid mööda treppe ja ruume, füüsilist kontakti ei lubatud. Mul on siiani meeles, kui kõhe ja abitu tunne oli pime olla, kuidas oleks tahtnud kellegi käest kinni rabada.
Ükskord tegin sama mängu lastega õuetunnis staadionil. Lõpetasin aga ruttu ära, sest väänikute põhinali oli teine põõsasse juhendada.
Kellegi pimesi usaldamine - see nõuab päris palju julgust. Ometi on neid, keda usaldad esimesest pilgust, esimesest kohtumishetkest. Usaldad ja kõik.

Teine mäng on lihtsam. Kaardid jagatakse laiali (liiga väiksed ja väärtusetud jäävad välja). Seistakse suvalises rivis. Mängujuht kätleb järjekorras kõiki, kusjuures kätt tuleb suruda tugevusega, mis vastaks sinu käes olevale kaardile. Noh näiteks soldat surub nõrgemalt kui kuningas jne
Mängujuht tõstab rea ringi nii, et ühes otsas on nõrgad kaardid ja kõige tipus on äss. Vahepealseid õigesti paika saada on ikka päris keeruline, mitmel põhjusel. Tunnetamise asi.

Jumal teab, miks mul äkki sellised mõtted pähe tulid.
Vaatasin "Selgeltnägijate tuleproovi" ja mõtlesin mängule... Mõtlesin, et väga suur osa maailmast on nähtamatu... Ilmselt tähtsaim osa.

Alternatiive

Artur Alliksaar:

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem - kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.
****

Kas mõtteid sõnastada või sõnu mõtestada?
Kas tundeid varjata või varju tunnetada?
Kas blogi elustada või elu blogistada?
Kas tunda rõõmu sellest, mis on, või nutta taga seda, mida pole olnudki?
****
Need viimased mõtlesin ise välja a' la Alliksaar.

pildil Paul Kondase büst

Elu on kannatus

Iga kristlane või vähegi haritud inimene teab, et suur reede on Kristuse ristilöömise päev ja "häid pühi" sel puhul soovida pole paslik. Samas pühapäeval sobib see hästi, siis võib mune värvida, neid kokku koksida ja kõhukinnisuseni süüa. See konkreetne tegevus aga pole Kristusega seotud.
Pühapäeval saavad kokku Kristuse ülestõusmine, paastu lõpp ja kevadpüha.
Mind ajas naerma, kui laste käest küsiti (raadios), kuidas neid mune ikka värvitakse ja koksitakse. Nii naljakad vastused olid. Üks poiss seletas, et nende peres võetakse munad otse kana alt ja süüakse toorelt, et jube rõve on toores muna.
Eks laste jaoks on munade värvimine lõbus tegevus, ise mäletan, ja kokku toksimine samuti.

Täna hommikul andis intervjuud Toomas Paul. Ma ei saanudki päris hästi aru, kas ta heitis rahvale ette usutunnete leigust või lihtsalt konstateeris fakti. Mis siin ikka teha! Vaba päev (suur reede) kulub kõigile marjaks ära - kes teeb suuremat koristust toas, kes õues, kes puhkab või teeb vaegtöid.
Ühtlasi tunnustas ta eesti rahva mõistlikkust ja pragmaatilisust. Ei ole mõtet minna raskel ajal (praegu) tänavale või Toompeale meelt avaldama, sest "kusagilt ei ole ju midagi võtta".

Märt Treier, kes Vikerraadios tänast hommikut juhtis, rääkis prügimägedest - neist, mis eelmisel kevadel kokku korjati, ja neist, mis juurde on tekkinud või siiani ära vedamata.
No mis sa teed - on ilmas inimesi igasuguseid!! Kusagil Bhutani riigis India naabruses upub rahvas prügi ja vaesuse sisse ära, aga on lõpmata õnnelik.
Jaan Tammsaar öelnud eile, et inimesed ise mõtlevad endale kannatusi juurde. Et elu ei pea võtma kui üht lõpmata kannatuste rada.

(Lugesin läbi ka Irja Kassi Taimaa-jutu. Jätsin selle nimelt praeguseks ajaks.)

pilt ja jutt

Mis asi on kultuurikriis?

Merle Karusoo on "kuri tädi". Ma kohe kardaks teda, kui peaks tema all töötama.
Muidugi hindan ma teda kui lavastajat - nii palju, kui näinud olen.
Neid elulugusid alates "Olen 13-aastane" jt

"Halbade aegade tagasitulekut ei ole enam karta, halvad ajad on käes," loen Merle Karusoo antud intervjuust. (PM Arter, 21. märts 2009)
Ja veidi allpool: "Majanduse varinguga tekkinud august me ronime välja - ja kukume tagasi. Ehk ronime veel kolmandatki korda, aga siis on ka kõik. Siis oleme rahvusena lõpetanud."

Mulle ei meeldi, kui mind ehmatatakse ja ähvardatakse. Ei meeldi ka, kui süütundeid tekitatakse ja parastatakse - seda tahtsite, jah, laenasite ennast lõhki, müüsite ennast, nüüd vahite lõhkise küna ees. Paras-paras! Me ju ütlesime teile kohe!!! Kes MEIE?

Vat selline on kõnesoleva intervjuu toon!
Ei midagi positiivset praegu ega tulevikus!
(vähe sellest, et mingi Rapla mees maailmalõppu ennustab juba 3 aasta pärast)

Lugesin Mari Tarandi mälestusteraamatut Juhan Viidingust. Seda ei saanud kiiresti neelata, sest liiga valus oli vahetevahel. Ei pea näägutama, näpuga vibutama, süüdlast otsima.
Me oleme "ühe väikse rahva liikmed", kirjutas Mari Tarand, ja "sellel imelikul rahval on tugev luulevajadus."
Kustotsast me kultuuritud oleme või siis totaalses kultuurikriisis? Või kui ongi kriis, siis ära võta lootust!!

Mu armas kallis ilus emakeel

Sünnipäevanädal õnnelikult üle elatud, kallistatud-lillitatud, mõtlen täna emakeelest- eesti keelest.
Ikka ma imestan, et mida vanemaks saadakse, seda tähtsamaks muutuvad väärtused, millele nooremalt üldse ei mõtle või vähemasti ei pea nii oluliseks. Ehk siis asjadele, mis kestavad (peavad kestma) üle meie aja, kas või igavesti.
Ma ei valeta, kui ma ütlen, et mind ei pane muretsema nii võrd ülemaailmne finantskriis, majandussurutis, osooniaugud, suur kuritegevus jms (eks ikka need ka, mis must muidu arvatakse?!) kui künism, skeptitsism, ülbus, ükskõiksus, üleolev suhtumine meie oma emakeelde ja kultuuri. Siin ei tõmba ma piiri generatsioonide vahele, sest seda pole. Väärtushinnangud ja prioriteedid ei pruugi sõltuda vanusest. Vanusega nad võivad muutuda, seda küll, aga sellest ma juba kirjutasin.
Mul oleks nii palju kirjutada, aga kartes langeda professionaalsesse kretinismi, piirdun üldisemaga.
Eesti keel ei sure mitte välja, vaid ta jääb vaeseks nagu sandike, kes elab küla armust, kel pole oma koda ega kauneid riideid selga panna, hea, kui mingid räbalad üll on ja hütike, kust tuulevarju saab.
Lugesin PMst ühe eesti keele õpetaja mõtteid ja olen temaga igas asjas nõus.
Oma ameti tõttu näen kõike seda pealt, mis toimub meie keelega. Ta lihtsalt lamendub, kasutusel on ainult kõige igapäevasemad sõnad ja mõned moeväljendid, peentest nüanssidest ei saa rääkidagi, sest neid ei vallata.
Kunagi ütles Doris Kareva Fred Jüssi kohta, et ta räägib/kirjutab/mõtleb peenes kirjas. Vat see "peen kiri" jääbki mitmel põhjusel omandamata, kättesaamatuks, arusaamatuks.
Eks me kõik tea seda tunnet, kui oleme sunnitud suhtlema mõnes võõrkeeles, mida oskame heal juhul rahuldaval tasemel. Kuidas tuleb kobada, otsida sõnu ja väljendeid, mis enam-vähem sobiksid ja annaksid edasi ligilähedaseltki mõtet, mis peas pesitseb ja keelel sügeleb.
Vanemad lapsed ei saanud kuidagi aru mõttest, et/ kuidas "keel loob isiksust".( Vt Mihkel Mutt PM, 4.märts)
Samal ajal hakkavad lausa õhust külge moeväljendid nagu "pikemas-laiemas perspektiivis" ja "hetkel" igas lauses, "inimesele" ei leita ühtki sünonüümi.
Ma pole mingi ülipeps või isegi lausa allergiline kõnekeelsuse või võõrapärasuse suhtes, ütlen ise ka tsau, pakaa, okei ja dasvidanija, kasutan sõnu diil, tiim, kopi ja paste and so on, aga asi on ju hoopis muus. Aga ma ei seleta rohkem. Saate isegi aru!!!

Ilusat emakeelepäeva, kaunid blogiinimesed! Tänu teile on meie armas emakeel hoitud!

Vaade aknasse (-st)

Liikus siin mõnda aega tagasi meem "Mida näen aknast?". Tegelikult oli vist hoopis nii, et mida näed arvuti tagant (peale arvuti enese muidugi).

Kuna ma istun arvuti taga päris palju tunde, siis vaatan otse ees olevasse aknasse - mõtteid kogudes, sõnu valides, muusikat kuulates ja niisama silmi puhates. Vaade, mis avaneb, on iga päev erinev. Selle tingib aastaaeg, päev, ilmaolud - igaüks eraldi ja kõik kokku.

Täna ma näen kahvatusinist taevast üksikute pilveräbalatega, lund need ei puista. Näen kaht lume all kokku vajunud kilekasvuhoonet, kolme paneelelamut (ehitatud veel sovhoosi ajal), alõtšahekki, mis praegu meenutab maasse torgatud peenikesi puuvõrasid (aga kuidas nad õitsevad kevadel!!!). Kaugemal on täiskasvanud kased ja pärnad, igaühel oma aeg.
Kui puud ja hekid pole lehtinud, paistab kätte ka koolimaja, muul ajal mitte.

Enamasti on vaikne ja inimesi liikumas näeb harva. Ainult koeraomanikud käivad siin linnale kuuluval maatükil oma elukaid jooksutamas.
Ahjaa, mõni lind lendab mööda.

Köögiaknast avaneb umbes sama pilt, aga seal ma istun otse akna all, võin kokku lugeda ka autod meie maja ees - hommikul, lõunal ja õhtul. Parimatel päevadel on neid kahekümne-kolmekümne vahepeal. Mida lähemalt vaatad, seda rohkem detaile näed.

See vaade aknast rahustab mind, see on nii lõputult omane ja pisiasjadeni tuttav. Isegi siis, kui ma kaotaks nägemise, võin seda täpselt kirjeldada. Kui ma jään jalutuks, siis ongi vaade aknast kogu minu maailm.
Mulle meeldib siin - ma ei ela linnas ega maal.

....Vahepeal on ilmaolud muutunud - taevas on pilve läinud ja hästi peenikest, lausa mikroskoopilist lund sajab. Justkui udu langeks maha.

Kevade alguseni on jäänud 10 päeva ja sünnipäevani veel vähem.

Pilt leitud minu fotokast - ei ole vaade aknast

Sõbrapäeva mõtted

Mulle meeldib, et meil on omaks võetud rohkem mõiste sõbrapäev kui valentinipäev. On lihtsam mõista ja toredam pidada. Milleks meile need võõramaa legendid ja kombed?

Sõpru vajame me oma kõrvale kõik. Oleneb inimesest, kas tal on neid rohkem või vähem. Pigem olgu vähem, aga selle eest õigeid. Võib ju ka üks olla, aga see olgu siis kindel nagu kalju.
Mida keerulisemad ajad, seda suurem on vajadus. Mida vanemaks saad, seda vähemaks neid jääb ja seda raskem on uusi leida.

Lugesin äsja mälestusi Mati Undist. Eriti huvitav tundus mulle peatükk Undi lapsepõlvest ja kodust.
Mati Undil olid vanad vanemad, ta oli ainuke laps ja seetõttu väga hoitud ja armastatud.
Ema Linda andis pojale edasi õpetussõnu, mida oli ise oma elus järginud:" Armastus kestab vaid seni, kuni ei olda abielus. Abielludes algab tõsielu oma murede ja kohustustega, siis on hea, kui su kõrval on sõber - sõna tõsises mõttes, kes sind mõistab ja kellega on ühised nii mured kui rõõmud."

Mulle tundub, et see on üks väga õige mõte. Pikad abielud "kuni surm meid lahutab" ei kesta mitte seksuaalse külgetõmbe tõttu, vaid just nimelt sõpruse pinnal. Miks kooselud moodsal ajal nii kergesti purunevad? Eks üks põhjus ongi selles ka (ma ei hakka siin mingit põhjapanevat teooriat arendama), et ei olda enam sõbrad või pole oldudki.

Mati Undil oli palju naisi ja palju sõpru, aga ometi jättis ta lõpuks väga üksiklase mulje, vähemalt mälestuste põhjal. Mati dramatiseeris inimsuhteid, kirjutas Kersti Kreismann.
Kuigi ta suhtlusring oli lai, isegi liiga lai, rikkus püsivamaid suhteid tema liigne enesekesksus ja egoism. Ta kasutas inimesi ära ja ei viitsinud tihti neisse süveneda.

Sellised mõtted siis sõbrapäeva eelõhtul.

Kaunist sõbrapäeva ja häid sõpru kogu eluks!

pilt siit

Pidu otsas, mine jälle tööle!

Aasta vahetatud, pühad möödas. Kuuske küll ei raatsi veel välja visata!
Vana nali: mis tast välja visata, varsti jaanid ja siis jälle jõulud!
Tartus oli hommikul mitu päikest ja vikerkaart taevas. Pole enne sellist asja näinud. Vastu põski piserdus jäiseid piisakesi, mis pani pale punetama. Härmas puud ja pisemadki põõsad palistatud pitsiga peeneks punutiseks. Emajõe luht kui peegelsile pinnalaotus.

Imelik on see, et lumi on ju päriselus valge, aga foto peal tugevalt sinaka tooniga (klõpsa pildil). Läbi akna paistab imeilus piltpostkaart. Vaikelu. Pühapäeva hommik. "Tähelaev" Runneliga. Inimtühjus. Ainult üks kollane koer jookseb mööda teed. Kus on ta kodu?
Vaikselt pöördub meeleolu...

Lisatud. Üks mõte painab. Lühidalt on nii. Mul on(oli) üks väga ammune tuttav, kellega suhtlesime paar korda aastas, kuid pidasime tähtpäevadel alati meeles ja helistatud sai ka. Eelmise sünnipäeva unustasin ma ära, aga niipea, kui meelde tuli (paar päeva hiljem), helistasin ja katsusin vabandada. Nüüd püüdsin helistada enne jõule ja pärast jõule, enne uut aastat ja pärast, keegi ei vasta. Aga eile kuulsin täiesti juhuslikult nö kolmanda inimese käest, et nad (mees ja naine) olid emigreerunud Ameerikasse tütre juurde ja oma isakodu maha müünud. Tütrel oli sündinud laps.
Nüüd ma mõtlen, kas aastakümnetepikkune tutvus või isegi sõprus ei olnud siis sedagi väärt, et helistada, et me nüüd läheme (juttu minekust oli varemgi). Vat seda ma mõtlesin eile ja mõtlen ka täna. Mis on sõpruse mõõdupuu? Kes teab?
Viisime jõuluõhtul Triinuga küünlad ta vanemate ja venna hauale. Hea, et seda tegime. Nii hirmsasti kahju on...
Talvepilt Tiiu blogist

Uue aasta esimene

1. jaanuar 2009 - neljapäev

Mõtteid on nii palju...
Mõned neist on eksistentsialistlikud. Näiteks mõtlen ma väga filosoofiliselt, et igaüks meist ( blogijaist) elab korraga vähemalt kolme elu kolme erineva identiteediga.
Algarv vahetas oma blogijaidentiteeti (üks identiteedi kandja ongi nimi ju) - ühes sellega peab muutuma ka ta imago (pikad mustad juuksed, tulipunased kunstküüned, roosad prilliraamid!!??jms)

Need kolm elu on:
1- eraelu ( isiklik, privaatne, hästi varjatud, millest paljud peale Su enda ei teagi, või on mõned vähesed, kes teavad),
2- tööelu koos sellega kaasnevate pingete ja hierarhiaga, ka siin on omad karid-kreenid, aga see pole avalikuks aruteluks,
3 - blogielu, seesama, millest me siin võtame blogida.
Meil on siin igal oma imidž, oma roll, oma rida, oma ampluaa, oma sõpruskond. See on väga oluline, sest vastasel korral kaoks minul küll stiimul ja motivatsioon blogimiseks. Kirjutaksin oma salapäevikusse või kroonikasse, nagu ma niigi olen teinud.

Igas elus suhtleme inimestega. Inimsuhted on väga olulised, kõige tähtsamad ilmas. Raha võib sul olla rohkem või vähem, aga sõber peab olema. Väga hea, kindel, aus ja õige sõber. Või isegi mitu.
Ma olen ööpäeva jooksul nii palju erinevaid kommunikatsioone kasutades suhelnud, et olen kohe veidi väsinud. Pikad telefonikõned, sõnumid, e-kirjad.
Vahel tahaks hoopis lihast ja verest sõpra oma lähedale, kellega võiks ka vait olla, ikka oleks hea!!

HEAD UUT AASTAT, BLOGISÕBRAD! Meil on siin sõpruskond, ei saa ju salata!!!

Seega on mu esimene sissekanne sel aastal tehtud. Ma ei hakka uut teemat sisse tooma, rääkides, mis mulle vana-aasta programmis meeldis, ei meeldinud eriti või üldse ei meeldinud. Ma ei vaata ka praegu ETVst "Armastust kolme apelsini vastu".

Ma ei hakka midagi lubama. Läheb, nagu läheb. Vedama peab ka. Eelmisel aastal lubasin säästa. Säästsin jee.

Pilt on Tiiu blogist ja võetud üles eile südaööl. Tiiu kodust avanevad kaunid vaated meie kirikule ja järvele. Aitäh, Tiiu, pildi eest!

Eestlane on parem kui ta maine

...ütles Vello Salo pühapäeval "Tähelaevas". Veel ütles ta, et "ela 10 aastat vähem, aga ära virise!"

****
"Sügisballi" alguse magasin maha, pool oli juba läbi, kui vaatama hakkasin. Olen ju teost mitu korda lugenud, aga film on hoopis midagi muud.
Vat siin tahaksingi Vello Salo moodi öelda, et eestlane on parem kui ta maine. Joobes või pohmas mööduvad päevad, tühised, ehkki inimlikud unistused, sissepoole elatud elu, üksindus, masendus. Suhtekomöödiaid lavastav " kuulus mees" pekstakse surnuks. (teosest ma küll seda episoodi ei tea!?) Hädine, armetu elu pidevas poolpimedas, hämaras. Vähe sõnu, palju rasket vaikust. Isegi karjatused ja südantlõhestav nutt "maha keeratud".
Hea film, kuigi masendust sisendav.
****
Mati Undi kohta lugesin äsja Kersti Kreismanni teosest "Paljajalu kõrrepõllul"( 2008).
Kui palju on neid mehi, kes oskaksid või kirjutaksid niisuguseid armastuskirju? Muidugi, Unt oli ju kirjanik. Siis 28aastane, olnud juba kaks korda abielus, "kes pole iseenesest paha poiss, küll aga loru ja egoist" jne (loe ise kirja nimetet raamatust lk 110).
Mati Unt on sündinud 1. jaanuaril 1944 ja ta oleks saanud nüüd alles 65aastaseks.

Mul on temast ka isiklik mälestus. Olin siis veel koolitüdruk, kui nad Ela Liimeoniga (tema esimene naine) käisid meie koolis üht noortesaadet tegemas (olid ülikoolist praktikal). Ega ma siis teda välimuse järgi tundnud, aga Undi "Hüvasti, kollane kass" ja " Võlg" olid ju ilmunud ja kõikidel noortel läbi loetud. Mäletan, ma muutusin Loti naiseks, kui Ela tutvustas- Mati Unt. Seni arvasin ma, et kõik kirjanikud on kiilaneva pea ja igava jutuga keskeas mehed. (Ma tundsin isiklikult ka Arvo Valtonit, kes oli meie naaber mõnda aega).
****
"Eestlane on ikka täitsa tore," ütles Märt Avandi raadiointervjuus pärast seda, kui ta oli eestlaste rullnoklust, isamaatundetust, kitsarinnalisust, ahnust kirunud. See oli vastus küsimusele, miks talle meeldib Eestis elada.
Mulle meeldib see vastus, nagu meeldib ka Märt Avandi.

Pildil Mati Unt 60ndatel

Uut oodates

Jõulud möödas, uus aasta kohe siin.
Istun arvutis, kuulan raadiot, mõtlen möödunule ja tulevale.

Jõuluõhtul naersime kui hullud - ei mingit harrast pühalikkust. Kohe õhtu alguses leppisime kokku, et halbadest asjadest, rasketest aegadest, majanduslangusest, haigustest, poliitikast ei räägi, telekat ei vaata. Ainult seda ütles Merle, et Ugala remont külmutati. Ma ei teadnud.

Kingituste trend oli sel aastal raamatud(uudiskirjandus, eelnevalt maad kuulatud soovide osas) ja CD-d(eesti muusika).
Mina sain Kersti Kreismanni. Kust need päkapikud küll teadsid, et seda ma tahan!! Juba loen. Teised said Merle Karusoo elulood, Juhan Viidingu, Leelo Tungla "Sm laps" jt
Teeme peresisese laenutusringi.
Kella 4ni mängisime lauamänge. Oli muretsetud uus versioon Eesti mängust. Kohati isegi kergemate küsimustega kui vana. Järjekordselt sai kinnitust, et geograafia on mu nõrgim ala.
Aliases olime Merlega paaris, aga itsitasime aja täis ja jäime kõige viimaseks. (Kuidas seletada mõistet sugutung?)
Nii lõbusat jõuluõhtut ei mäleta ammust ajast. Võib-olla ka seepärast, et seltskonnas oli värsket verd. Ja et üldiselt ja laias laastus on meil ju kõik hästi!!! Ega ma nüüd midagi ära sõnunud??

! Lauri oli kõigile ostnud bingo-loto piletid, mida me õhinaga täitsime (väljaprinditud variandi järgi). Keegi ei võitnud miljonit, mõistagi, aga olime toetanud kultuuri!

pilt ja intervjuu

Toomapäeva mõtted, vol 3

Toomapäev, 21. detsember. Talvine pööripäev - aasta kõige lühem päev ja kõige pikem öö. Kell 14.04 - talve algus.

Olen terve päev oma arust koristanud. Vähemalt kolmel erineval objektil.
Muidugi mõista ei teinud ma keelatud töid, milleks on ketramine, jahvatamine ja puude raiumine. Täiesti lubatud on koristamine ja kraamimine!
Paraku selgus, et minu füüsiline võimekus on oluliselt langenud, seoses sellega loomulikult ka tööjõudlus.
Juba hommikul kohe pärast Dave Bentoni tähelaeva alustasin koristamist suures toas. Võtsin ette kõige keerulisema objekti - põrandalambi, mille ülemine kausikujuline osa oli tolmu ja kärbselaipu täis (no mitte just ääreni).
Keerasin raske metallist korpusega lambi külili üle diivani seljatoe, et siis edasi tegutseda. Aga läks midagi valesti - pirn (spetsiifiline, pliiatsikujuline) läks katki ja üks klaasist osa veel, mis katteks peale käis. Olin südamest õnnetu, kahetsesin, et üldse kärbselaipade osas nii peps olin, aga parata pole midagi. Kuidas edasi ilma lambita elada, ei tea.

Võtsin uue objekti ette - köögis kraanikausi aluse kapi koristamine. Seal oli vaja peadpidi kappi ronida, et ikka põhjalikult puhtaks saaks. Siis selgus, et põlvili olla ei või, istuma kappi ei mahu. No igavene häda! Suurema sodi sain kokku!

Kolmas objekt. Mõtlesin korda teha peeglilaua, kus on ühtlasi ka lauatelefon, mitmed kosmeetikatarbed, korvike võtmete ja variaga, märkmik aadressidega + nimekiri telefoninumbritega jms
Viimane inspireeris mind helistama läbi kõik tuttavad ja sugulased, kellel on lauakas veel olemas. Peab ütlema - üle ühe ei vastatud. See-eest aga olid mõned kõned ca 1 tund pikad.

Nüüd ma olen nii väsinud, aga koristamine alles puhta pooleli. Ega pimedas näegi koristada.
Loodetavasti ei tooda mulle ukse taha Tahma-Toomast!
Ja õue pole ma täna üldse saanud.
Mis nädalapäev täna on??

pilt netist ja kujutab üht varianti etnograafilisest tahmatoomast

Jõulused mõtted, vol 2

Juba mitu viimast aastat olen mõelnud, et ma ei too endale jõuluks tuppa kuuske. Et loon meeleolu kuidagi teisiti. Aga siis pannakse tööl üles nimekiri, kes tahab kuuske, ja ma panen ennast ka kirja. Kuuskede pärast ei tasu põdeda, sest neid ju meie metsades jagub. Plastmasskuusk on nii võlts.
Lapsi, kelle pärast peaks kuuse uhkelt ära ehtima, enam/veel pole, seepärast panen ainult elektriküünlad. Ei paneks neidki, aga päris ilma oleks ka imelik.
Nii tekibki meeleolu.
Surnuaial käin juba varakult ära. Mitte just valges, aga hämaras. Kuna tänapäeva kalmuküünlad põlevad kas või mitu ööpäeva, siis pole vahet. Surnuaed, eriti lumega, on lummav. Kirikusse iga kord ei lähegi, sest meie kirik on kohutavalt külm ja ... räämas.
Jõulutoidud valmistab vennanaine.
Igal aastal on midagi uutmoodi. Eelmisel aastal sai valmis kamin ja me istusime selle ees.
Kui kõht on kurguni täis, siis koristame laua ära ja hakkame kinke jagama. Lõputult saab nalja sellega, et vähemalt 20 aastat pole keegi ühtki uut salmi omandanud.
"Kus on pliiats/ kus on käärid/ varsti tulevad ju näärid" on kõikide repertuaaris, aga võidab see, kes saab selle esimesena öeldud. Korrata ei lubata! Võib ka tantsida ja laulda, kui oskad.
Edasi tulevad lauamängud. Eesti mäng ja Alias. Nagu aamen kirikus. Aastatega on mõned küsimused ja vastused pähe kulunud, aga ikkagi on ärev, sest kesse kaotada tahab.
Selleks õhtuks on kõik oma elu nii sättinud, et oleme koos. Vana-aasta õhtul on noored kes kus.
Mulgi puudub selle osas plaan. Vahel ei taha üldse kodust ära minna - siingi tore teleka seltsis, ei pea seltskondlik olema ega pulti kellegagi jagama. Kurb ma pole, ainult veidi nostalgiline.
Aasta läheb igavikku, tagasi enam midagi ei saa. On, nagu on.
Aeg liigub vääramatult.

Oodates ...midagi

Elu möödub oodates. (Meenub "Godot`d oodates"!)
Kui oled laps, siis ootad, et saaks täiskasvanuks, keda keegi ei kamanda ega kontrolli. (See on muidugi puhas fiktsioon.)

Siis ootad õnne, mida see ka endas ei sisaldaks. Näiteks armastust, rikkust igal kujul. Vahepeal ootad last, siis tema kasvamist, teda koju...Ühest momendist hakkad ootama lapselast.

Õnn teadagi on petlik ja peibutab virvatulena. Siis ootad, et kui suurt õnne ei olegi, tuleks vähemalt väike - stabiilisus, hingerahu. Majanduslik kindlustatus. Suurte murede puudumine.

Iga päev ootad midagi. Et tuju läheb paremaks, et ilm läheb ilusamaks, et keegi helistab/kirjutab/kutsub(tuleb) külla. Ootad lahendust probleemile või motivatsiooni tegutsemiseks. Kui käid tööl, ootad nädalavahetust, vaba päeva, vaheaega, puhkust.
Öösel ootad und, vahel hommikuni välja. Mõnikord ootad hommikut, mõnikord õhtut.

Aga sa ei oota - vanadust, haigust, dementsust, töövõimetust, halbu uudiseid. Need tulevad ise, ootamata. Loodad, et halvad asjad sind ei taba. Ootad, et elul on sinu jaoks veel midagi ilusat varuks.
Sa ei ole nii lootusetu pessimist, kui oli Urmas Ott.
Kogu elu ootad midagi...
Ootusega kaasneb lootus, muidu vist väsiks ootamast.

Illustratsioon netist

Kaamosele vastu ...(laupäeval)

Nädal tagasi imeliselt ja tervistavalt reisilt naastes lootsin, et kogutud energiat jätkub pikemaks, et isegi kaamosele vastu minnes ei tunne tuska. Aga võta näpust! Tuhkagi - miski ei aita, väsimus on kohal, jõudu on täpselt nii palju, et end hommikul voodist püsti ajada, rutiinsed ja kohustuslikud toimingud ära teha, ja ongi toss väljas. Miski ei tee rõõmsaks - ei kutse õhtuks oma lennu kokkutulekule, ei ilus sügisilm, ei nädalavahetus.
Ainult viriseda tahaks... kogu südamest.
Kas teiega on ka nii? Kust hankida elurõõmu?

Kogu oma tahtejõuriismeid kokku korjates alustan koristamist. Mõnede arvates pidi SEE (=töö) hea teraapia olema...

Omaette mõeldes

Ma olen konservatiivne inimene, ma ei taha, et asjad väga kardinaalselt ja kiiresti muutuksid. Mõnikord ei saa sinna midagi parata - lihtsalt nii on vaja. Ilmselt peab aeg-ajalt asju muutma, moderniseerima või nii. Ma ei ole see inimene, kes hakkab teiste haldusalas midagi dikteerima...
Millegipärast on mul aga tunne, et seisan ringist väljas, et keegi mind mängima ei võta või ei taha. Ise ka ei lähe. Nagu oleks mind klassi istuma jäetud. Õpi ise järele, kui tahad teistega koos olla.

Kirjutan siin omaette ...

Vanast "klassist" igatsen ma kõige rohkem taga seda vidinat, mis näitas, kes mu blogi lugemas käis. Neid kauntereid või sitemetreid ma pole tahtnudki...
Ja need blogilistid - ise tegin ka ühe ja täiesti juhuslikult sattus see nähtavale kohale. Nimegi mõtlesin välja!
Mis siis ikka! Võib-olla ongi nii, et kui pole maksnud, siis pole õigust ka midagi nõuda/saada.

Näe, ilus ilm täna jälle! Midagi lausa lapilikku - kollakas-pruunid kased ja mitmevärvilised vahtrad! Veel palju rohelist...
Reede hakkab õhtusse jõudma. Mis siin ikka norutada! Jalad seinale ja pikutama!!

pilt