Sügis, juba langevad lehed...

Ma olen nüüd siis ära proovinud, mis on lapsehoidmine täiskohaga.
Päev näeb välja nii. Tõusen hommikul kell 7, pool 8 läheb buss. Siin on imelikud bussiliinid, enamasti tuleb ümber istuda. Mina näiteks sõidan nr 14 ja istun ümber nr 10le. Hommikul on palju sõitjaid - lapsed lähevad kooli( kotid seljas) ja vanemad tööle.
Kohale jõuan kella 8ks, kui perekond on juba ärganud, aga mitte veel omadega valmis. Vanem tütar vahib veel viimaseid multikaid ja venitab riidesse panemisega. Neil on kiire, ainult meil Mariga on aega. Lõpuks on nad läinud ja meie Mariga kahekesi.
Hommikupuder söödud, tulevad tegelused, mida dikteerib väike tegelane.
Tunnen, et ma  pole eriti loominguline. Praegu vaatame lapse eestvedamisel ühte loomaraamatut, mis on raske nagu kivi. Isegi kui püüan selle vahepeal ära peita ja väiksemaid-eakohasemaid raamatuid ette sööta, ei lähe see mitte.
Kui ilm  vähegi kannatab, läheme välja jalutama. See on kõigi jaoks kasulik tegevus. Lühidalt, hommikupoolik möödub mängides ja lauldes. Lõunaunega pole ka üldse probleemi. Vaatamata ilmale, magab ta värskes õhus. Kui ühel lõunal proovisin tuppa magama panna, tekkis selline hüsteeria, et oi-oi.
 Lõunauni kestab 2 tundi, mida ma siis võin oma äranägemise järgi sisustada. Kahjuks olen ma natuke ülemuretsev ja käin iga natukese aja pärast kuulatamas, kas laps ikka magab (vihmase ilmaga kuuri all).
Söömistest ma ei räägi- Marile ei pea toitu sisse toppima ega meelitama. Sööb ise ja kui toit meeldib, siis läheb toredasti. Ma ei kujuta ette, kuidas Tähismaade Juulike veel üksnes rinnapiimast toitub.
Õhtupoolik möödub oodates. Ootame, et emme helistab, et kell oleks juba rohkem, et teised tuleks koju. Me oleme Mariga mõlemad teineteisest väsinud.
Kui ükskord pääseme, siis on küll hea kerge tunne. Mina katsun esimese bussi peale jõuda. Koju!
Koti peale, sest midagi rohkem ma õhtul teha ei jaksa. Aga eks ma harjun.

Leitud!

Sain täna oma jalgratta kätte. Oli politseis. Leitud juba tükk aega tagasi Lahmuse erikooli juurest. Oligi ilmselt nii, nagu ma arvasin - poisikesed ajasid ära, et koju saada.
Ei mäleta, millal ma viimati olin nii õnnelik.
On tõsi, et kurda oma muret kõigile, küll mõni ikka aitab.

Kas euri või eurot?

Oleme eurotsoonis juba üle 4 kuu ja paljud on vist isegi harjunud oma rahavoogusid eurodes arvestama. Suuremate summade puhul arveldatakse mõttes ikka kroonides, aga toidupoes kauba eest makstes mina küll ei viitsi ajusid ragistada.
1,6 eurot on 25 krooni. Nii ma umbes arvestan, kui tahan suhet teada.

Hädas olen sularahaga, sest neid eurosente on nii palju ja ilma prillita ei näe ka, mis vääringus need on. Eriti punased ja pisikesed. Enamasti maksan küll kaardiga.

Ühel päeval oli kõrgepingeliini rike ja midagi elektrilist ei töötanud. Olin parajasti toidupoes. Kaardimakseid ei saanud sooritada, sularaha aga mul polnud. Ladusin kõik oma kaubad riiulile tagasi. Kui sõltuvad me oleme tsivilisatsiooni hüvedest.

Mul on mitu tuttavat, kes käivad poes selle hiina kalkulaatoriga ja konverteerivad pidevalt. Kuni iga senti ei pea esialgu veel arvestama, ei mõtle ma iga päev sellele, et kõik on nii kallis.
Muidugi on. Eriti toit ja eluasemekulud. Eriti lasteriided ja -jalanõud. Päris õudne on, et käima hakkava lapse esimesed jalanõud maksavad 1500 krooni ja väike satsiline-pitsiline suveseelik üle 300 krooni.

Üldisesse kõnepruuki on juurdunud eur - euri, mitte euro - eurot, nagu on grammatiliselt õige(m).
Isegi Urve Palo ütles eilses Foorumis pidevalt euri.

Pildil viimased kroonid (üle triigitud!!!)

Pärast seda ja selle pärast

Vahel ma mõtlen, miks peaksin kõiki maailma muresid endasse laskma, nagu endal vähe muresid oleks (ikka jagub!).
Samas, ega loomuse vastu saa.
Veerpalu dopinguskandaal häiris mind eelkõige sellest aspektist, et valetamist-vassimist peetakse riiklikul-ühiskondlikul tasandil nii võimalikuks, et otsitakse endale õigustusi kuni lõpuni.

Kui kuulasin "Ringvaatest" ekspert Kristjan Pordi arvamust, siis rahunesin maha. Viimastel päevadel on see üks asjalikumaid ja adekvaatsemaid antud teemal.
Muidugi on valus ja häbi paljude asjade pärast, aga tuleb tunnistada: tehtut ei saa tagasi võtta. Vabandamised ja tagantjärele õigustamised võivad asjale isegi kahjuks tulla. Usaldusväärsust kaotasid kõik need 5 inimest, kes olid positiivsest dopinguproovist teadlikud juba 2 kuud tagasi ja otsustasid selle maha vaikida.
Nii tulebki - vastutust jagada, mitte vabandada lõputult.

On muidugi kena, et Veerpalul on rahva armastus ja raudkindel usk tema süütusse. Võibki nii olla, et sangar ei olnud teadlik, mis talle sisse söödetakse ja et tahtlikult keegi kasvuhormooni vales koguses ei manustanud, aga et seda tarvitati (ja tarvitatakse), mainis ju pressikal ka Mati Alaver. Nii et asi on lihtsalt saatuslikus eksituses - midagi on jäetud arvestamata, millestki poldud teadlikud.
Kuulasin ka Kaja Tampere intervjuud ERRis, kus ta ütles, et kangelaselt, kes Andrus Veerpalu rahva silmis ikka jätkuvalt on, oleks oodanud ka kangelaslikku käitumist ja et suhtekorralduslikult oli asi ikka väga pahasti.
Kõik on pahasti...
Nüüd tuleb edasi elada, leida endas jõudu leppida paratamatusega.
Sama on ka raskest diagnoosist teada saamisega. Algul on õudne, tekib paanika. Pärast tuleb rahunemine, leppimine olukorraga.
Elu ongi selline, keeruline ja raske.

Elu ja saatus

Inimene mõtleb, saatus juhib. Kas oled tähele pannud, et kui teed mingeid pikaajalisi plaane, siis teeb elu või saatus kiiresti oma korrektiive? Ära muutu liiga muretuks! Ära kaota valvsust! Oska olla tänulik iga päeva eest, mis sulle on antud.
Kuigi mulle ei meeldi põhimõte, et elada tuleks ainult päev korraga, on see vahel sulatõsi, sest ...

Aneurüsm ajus. Esimesed teated ehmatavad poolsurnuks. Kohe guuglisse. Ei midagi lohutavat, kuigi lootust on, kui saab opereerida ja kahjustused ei ole liiga ulatuslikud.
Eile paistis päike - operatsioon õnnestus. Ootame. Toetame mõttejõuga.
Sotsiaalne võrgustik toimib.
Elu on habras. Mitte milleski ei saa kindel olla. Võib-olla ainult selles, et kevad tuleb nagunii ja hommikul ärgates on juba valge ja päike soojendab läbi aknaklaasi nii, nagu oleks õues suur suvi.

Igasugused mõtted tulevad pähe. Üks- tuleb märke tähele panna. Teine- mõnikord antakse kella, et ole ettevaatlik! Kolmas - hea inimese suhtes on saatus armuline. Neljas - ka sina ise pole millegi eest kaitstud. Viies- aeg annab arutust. Kuues - säästa ennast selle läbi, et muretsed vähem asjade pärast, mille kulgu ei saa muuta. Seitsmes....

Millised neist mõtetest on positiivsed ja julgustavad?
Elame päev korraga....

pilt- Malle Leis "Varakevad"

Sõbrapäeva eel

Kõikidest nö võõrpühadest respekteerin ma mingil määral sõbrapäeva 14. veebruaril, sest see pole eriti pealetükkiv ja omab üldinimlikku mõtet.
Sõpru meil ju kõigil vaja ja on ka. Eriti nüüd internetiajastul, kus feissbuki kaudu tuleb sõpru uksest-aknast. Vaatasin oma kontot -109 sõpra. Neid oleks kindlasti vähemalt 3 korda rohkem, kui ma kõik pakkumised vastu võtaks.
Huvi pärast lugesin kokku - neist 25 on otseselt sugulased. Ülejäänud on endised õpilased, tütre sõbrad, minu enda klassiõed, blogituttavad-sõbrad. Kolleege nende hulgas ei ole.
FB sõltlane ma pole - või äkki olen?- , aga vaatan iga päev küll, mis seal toimub- kes on pilte või videosid üles pannud, kes mõnele huvitavale asjale lingitanud. Elu keeb!
Kui kellelgi on sünnipäev, siis on lehekülgede viisi õnnitlusi, sest spikker ju paremal küljel.
Õige sõber teab su sünnipäeva ka peast.

Tõelisi sõpru on ikka vähe. On selliseid, kellega suhtled iga päev messengeris või räägid telefoniga pikalt-laialt, arvele mõtlemata. On ka lapsepõlvesõpru, kellega kohtud aastas kord või paar, aga ikka on hingele lähedal.
Kui ühes hiljutises "Wallanderi"osas küsis peategelane oma naiskolleegi käest, kas tal on sõpru, vastas too pika mõtlemise peale:" Varem ma arvasin, et on ... mu mees, nüüd ma ei tea."

Kes üldse on sõber, kes niisama hea tuttav ja semu või lihtsalt kolleeg?
Head sõbrapäeva igal juhul!

Kui ma tahtsin teha kompa oma sõbrakohvitassiga, siis hüppas pildile ka Pätu. Olgu siis nii.

Aktuaalsel teemal

Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"

Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.

Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms

Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.

Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.

Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.

Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!

Kujundav hindamine

Kooliga seotud inimesed teavad, et homme lõpeb I veerand. Õpetajad teavad, et viimased päevad on väga pingelised, sest tuleb välja panna veerandihinded, hinnata iga õpilase käitumist ja hoolsust ainetunnis ja klassijuhatajana panna välja keskmine. Siis esitada aruanded õpitulemuste ja puudumiste kohta.
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et numbriline hindamine on ajast ja arust ega motiveeri kedagi rohkem õppima. Kahed ajavad üldse musta auku, kust raske välja ronida.
Lugesin Postimehest (19.okt 2010) Viimsi kooli kogemustest kujundava hindamise alal.
Ei kujuta ette, kuidas see oleks. Teen kontrolltöö, parandan vead, aga tagasisidet annan hinnanguna "pole viga", "käib kah", "oled tubli" nagu Tootsi-aegadel? Hinne(hinnang) tuleb alles õppeaasta lõpuks, kui õpilane sooritab suure (terve õppeaasta materjali hõlmava) töö-eksami?- ja saab selle eest hinde/hinnangu (kujundava?).
Kui järjepideva hindamise vastu räägib see, et hinne ei motiveeri kedagi pingutama ja hoiab õpilast pidevalt stressis, siis kuidas see välja näeks, kui õpilane peaks kõikides ainetes näitama oma aasta jooksul kogutud teadmisi kevadel lühikese ajavahemiku jooksul?
Ja siis veel see mõte, et õpilane koostab õppeaasta jooksul aines õpimapi, mida õpetaja siis kujundavalt hindab/analüüsib.

Ma saaks veel asjast aru juhul, kui mul oleks üks klass umbes 15-20 õpilasega. Küllap mul siis oleks aega juhendada, tiivustada igaüht eraldi ja samas suulist tagasisidet jagada, aga mul ei ole. On 5 klassi, kus 2 kuni 3 eraldi ainet (keel, kirjandus, tekstiõpetus). Seega tuleks mul jälgida jooksvalt ja pidevalt üle 200 õpilase.

Oehh, ei saa aru.
Aega rohkem sellele mõelda ka pole, hakkan 12. kl töid parandama.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Läksin hommikul vara surnuaeda, et istutada oma vanemate hauale lilli ja pügada hekki. Lootsin, et saan kella 11 valmis, kui algab surnuaiapüha.

Tutkit. Ma ei saanud ju oma tööd jätkata samal ajal, kui möödujad peatusid ja otsustasid juttu puhuda. No mõnda ma ikka tundsin ka. Isa õpilased, kes meenutasid kooliaega ja isa. Mu enda õpilased, kes jutustasid oma elust vahepealsel perioodil. Mu vendade klassikaaslased, kes ütlesid, et on lugenud Justini "Minu Eestit" ja meid kõiki sealt ära tundnud.
Kümme korda pidin rääkima, et olen jah veel koolis õpetaja. Mõne arvates olen ma isa moodi, mõne arvates meenutan oma ema.

Kuulsin, kuidas puhkpill hakkas mängima. Järelikult surnuaiapüha juba käis.

Ja äkki märkasin, et surnuaed on jäänud inimtühjaks. Minul aga pool hekki veel pügamata. See oli tüütu töö, käis seljale, sest õigeid hekikääre mul pole, pidin ükshaaval oksi lõikama. Omajagu aega ja energiat võttis muidugi ka sääskede laustapmine.

Kui lõpetasin, oli kell juba pool 2, mina väsinud ja näljane kui heinaline.
Süütasin küünlad ja tulin koju.

Head jaanipäeva teilegi!

Kuninglikud pulmad

Kes vaatas päev otsa jalgpalli, kes kuninglikku laulatust.
Vihma sajab, toas ja väljas on hämar. Lugeda ei näe, tuld ei taha põlema panna.
Nii möödub laupäev. Või mis vahet sel on, mis päev. Puhkus ju.

Kunagi laulis Alla Pugatšova, et kuningad võivad kõike, ainult abielluda ei saa nad sellega, keda armastavad. Kroonprintsess Victoria abiellus lihtsa poisi Danieliga, kellega tutvus jõusaalis 8 aastat tagasi.

... esmakordselt on kuninglikust soost tüdrukul võimalus teha oma poisist, kuningriigi alamast, prints ning üle väga pika aja on nii pruut kui ka peig mõlemad läbinisti rootslased.


Mõlema elus on olnud probleeme, alates sellest, et Victoria on düslektik (nagu kuningaski) ja anorektik (vähemalt oli). Veel ei suutvat kroonprintsess meelde jätta inimeste nimesid ja nägusid.
Daniel oli koolis kolmemees, kes polevat oma elus ühtki romaani läbi lugenud. Peale selle põdes Daniel neerupuudulikkust ja tal on siirdatud neer (isa käest saadud). Muu hulgas heideti talle ette kehva võõrkeelte oskust, vähest etiketitundmist ja viletsat haridust.
(Ohh, ma küll ei tahaks, et kogu maailm mu puudusi ja hädasid teaks!!!)

Nii kuningas kui ka kuninganna olid alguses suhtele vastu. Ent Victoria oli otsustanud, et just Westlingist saab tema prints. Nii andis isa tütre tahtmisele lõpuks järele.

Selline ilus tänapäeva muinasjutt siis.

Seemned ja õied

Jutud sellest, justkui noored on jäänud rumalamaks ja et kõrgharidus (rakenduslik) pole mingi haridus, on ka blogides laineid löönud.
Lugesin eile Rein Veidemanni artiklit Postimehes ("Seemned, õied ja viljad Eesti kõrghariduspõllul" - 8. juuni 2010). Mõnes asjas olen lugupeetud professoriga täitsa nõus. Humanitaariasse (filoloogiasse) oli tõepoolest eelmisel sajandil raske sisse saada, aga ma ei usu apsaluutselt, et tolle aja ülikoolis ainult taibud (keenjused) õppisid.
Näited, mida lp prof toob "kogu esseede massist"(kümnendik, nagu ta mainib), ei pane mind üldse karvu kitkuma. Kah asi, aetakse Mart Saar ja Kristjan Raud segamini!!!! Kui palju on asju, mida meie lugupeetud professoriga ei tea ega ole kuulnudki. Ka kultuuri vallas. Muust rääkimata.
Ühte ma tunnistan küll: õpilaste kirjalik väljendusoskus ja õigekiri on teinud vähikäiku, aga see ei puuduta ka ju kogu põlvkonda. Nad ei loe ilukirjandust, nad teevad selle asemel muud. Prioriteedid on muutunud.

Kui raha eest saab haridust osta, siis seda ka tehakse (üks asjadest, mida saab raha eest!!!). Ma ei usu, et riigieelarvelisi kohti täidavad puupead. Geeniuste ja andekate % on permanentselt püsiv suurus.
Kui tähtsaid ametikohti täidetakse jätkuvalt algharidusega "petsialistidega", siis pole ju mõtet kusagile kõrgemale püüelda.
Kui positiivse hinde saab kätte 45%- ga, siis pole ka ju erilist mõtet pingutada. Pingutame seal, kus on rohkem nõutud. Kõik on prioriteetide küsimus.
Seemned, õied ja viljad - kõike on nähtud ja kogetud. Midagi uut ei tundu mulle selles jutus.

Tähelaevas Ave Alavainu*

Kui mina ülikooli jõudsin, oli Alavainu seal juba vana olija. Ma ei teagi, kas ta kusagil hingekirjas ka oli, aga ülikooli peal ja ühikas nägin teda küll permanentselt.
Ei tea, kas Ave mind tunneks ära. Vaevalt küll, sest ma ei usu, et ta mäletab, kuidas ta hommikupoole ööd meie tuppa vajus ja kõvahäälset vestlust arendas. Olen isegi mingi seltskonnaga tema juures Peedul käinud, kui ta seal ühes kirjanike suvilas elas, poolpaljas ja - näljas. Oh seda tolleaegset boheemlaslikku noorust!
Alavainu sõpruskonda kuulusid sellised kujud nagu Johnny B Isotamm, Aleksander Müller jpt 60ndate poolpöörased poeedid.

Ma ei ole siiani Hiiumaal käinud. Tahaks ära käia ... kas või sel suvel. Läheks Alavainu juurde ja ütleks, et tunnen teda sada aastat juba.
Eks ma tunnen ju ka. Mäletan, ta isa oli Tartus tuntud lastearst. Ave oli ise skandaalne ja legendaarne tegelane. Kes teda tolleaegses Tartus ei teadnud!!!

Tema luuletused mulle meeldivad. Täitsa arusaadav on see sõnum, mis ta sinna sisse on pannud.
Oma elus on ta nii palju trampinud, hullanud ja teid tallanud, et nüüd on tal jalad täitsa otsas. Paistab, et ta on oma saatusega leppinud.

Kahtlemata on Ave Alavainu väga koloriitne kuju.

*kordussaade oli

Kooliaasta lõpetus

Kui viimase nädala tunnid venisid nagu näts ja suur tüdimus oli peal, siis kiusasin ma lapsi juttudega, et suvevaheaega hakatakse lühendama mõlemast otsast. Kevadel pannakse juurde kaks nädalat (umbes jaanipäevani) ja augustis tuleb kooli tulla juba poolest kuust.
"Eee-iiii!" kisasid nad.
Pärast väikest šokiteraapiat võtsid nad juba märksa rahulikumalt teadet, et suvel peab läbi lugema 3 raamatut. Iga kuu kohta 1. Teha kokkuvõte või poster.
"Suvel me tahame puhata kaaa!" torisesid nad, aga veidi vaiksemalt.

Otsustasin oma klassile (6. kl) kinkida igale ühe raamatu oma rikkalikust raamatukogust. Olen nüüd neid siin valinud.
Kõige tublim lugeja saab Charles Dickensi "David Copperfield" - 2 osa. Ta saab sellest jagu, sest viimane raamat, mida ta klassile tutvustas, oli Bronte "Jane Eyre". Enne seda olid kõik "Videviku" osad.

Igasuguseid olen siin kokku otsinud.Gerald Durrellit, Agatha Christiet, Jaan Rannapi "Spordilood", kassidest ja koertest, kiviaja tasemele jäänud rahvastest, reisidest, hülgepüüdjatest, Leelo Tungla "Neitsi Maarja neli päeva", Ottokari lood jne
Igale kirjutan sisse ka. Siis ehk ei viska prügikasti:D

Vanad kirjad

Ammu-ammu, kui arvutist ei osanud ulmekirjanikudki und näha, kirjutati paberkirju. Tühja-tähja pärast ei hakatud vaeva nägema, sestap olid kirjad ikka informatiivsed. Mul on alles kirju erinevatest eluperioodidest kingakarpide viisi. Need on muidugi vastused, oma kirju ma ilmselt kunagi enam ei näe, kui ma just nii kuulsaks ei osutu, et keegi neid menetlema hakkaks!!!

Aga mul on posu ka enda kirjutatud kirju, muidugi koos vastustega, mis olen saatnud koju emale-isale. Mul on hea meel, et need alles on. Lugesin neid kirju uuesti nüüd, kui sain vanaemaks.

Vedelesin üle poole oma rasedusest haiglas, mis tagantjärele tundub kui kinnipidamisasutus (et mitte öelda vangla). Ainus side välismaailmaga oligi kiri.

Ema kirjad - muretsevad, lohutavad, südamlikud, detailideni üksikasjalikud. Ja minu vastused - ema säästvad, optimistlikud, lootust täis.
Siis veel kirjad, kui oma pooleaastase tütrega naasin Mm-le tööle. Juttu olmest, lapse arengust, elu pisiasjadest. Nagu ikka.

Minu ema nägi oma 10st lapselapsest ainult 5. (Minu tütar oligi 5.!) Tütar oli natuke üle aasta, kui oma vanaemast ilma jäi.
Nüüd on need 10 lapselast suured ja neil on omakorda kokku 10 last. Mingi jumaliku seaduspärasuse järgi on minu tütar jälle 5., kes lapsevanemaks sai. Temast nooremad pole järjekorras ette trüginud. Kas pole huvitav tähelepanek?

Edasi tulevad kirjad, mis tütreke on saatnud Karepa pioneerilaagrist või Toilast, kus ta oli ühel suvel, kui mina pidin pikkadel kursustel ennast täiendama. Laagris olid elajalikud vereimejad sääsed, Toilas kassipojad, kellest vähemalt pooled oli endale kaubelnud!!!

Viisin nüüd need kirjad noorele emale lugeda.

"Sa oled nagu vanaema - samasugune muretseja ja pabistaja. Teis on nii palju sarnast!" kirjutas tütar. (Hmmm, ma olengi ju vanaema!!!)

Meil on nii palju rääkida ja arutada, et käiku lähevad kõik tänapäevased suhtlusvahendid - e-kirjad, MSN ja mobla.
Kuidas aga seda kommunikatsiooni säilitada järeltulevate põlvede jaoks?

* * *

Kui sünnitad lapse, siis sünnib ka vastutus, lootus, unistus, mure, rõõm, saatus. Koos lapsega kasvades koged tundeid, mis ilma lapseta jääksidki kogemata.
Algul on suur hirm - äkki ei saa hakkama, aga see on asjatu. Annab Jumal lapse, annab ka ematunded ja oskused. Enamasti.

Laps kasvab ja areneb, varsti on lasteaed möödas, puberteet läbitud, kool lõpetatud. Ta on emast juba pikem ja mõnes mõttes ka targem/enesekindlam, ettevõtlikum.
Kui saadad ta ülikooli, siis muretsed jälle- kuidas ta kodust eemal hakkama saab. Kas ikka sööb korralikult, õpib nagu vaja ja suhtleb õigete inimestega. Ega ta ometi hukka lähe!!!
Kui ta kodus käib, siis püüad järele uurida - nii ääri-veeri, mis elu ta elab, aga ta säästab sind asjatutest muredest. Ta teab, et nii on parem ja õigem.

Sa oled õnnelik, kui sinu otsesed kohustused lapsevanemana on täidetud. Aga mure jääb. Kuigi aastaid üle 30, on ta sinu jaoks ikka veel laps. Ka siis, kui ta juba ise ema on.

P.S. Täiendatud päeval, kui sain vanaemaks.

Pehmed teemad

Mind ka häirivad jubedalt need meie riigis toimuvad protsessid - Eesti inimarengu aruande näitajad 2009, pensioniea tõstmise reaalne plaan, koolivaheaja lühendamise kava, gümnaasiumi ja põhikooli seaduse elluviimine jõumeetodil, regionaalpoliitika olematus, maapiirkonna tühjenemine ja väljasuretamine, töötuse ja pessimismi pidev kasv, eesti spordi kidumine, rahva järjest halvenev elujärg ja tervis, aina suurem sotsiaalne kihistumine ja kastistumine, poliitikute võõrandumine oma rahvast ja vastupidi, naiste tööpanuse mitteväärtustamine jaaniiedasi


Hulluks võib minna, kui sellele kõigele mõtled ja sellest päev otsa kuuled.
Tahaks pugeda kookonisse, sulgeda silmad ja kõrvad, mõelda sellele, et su üks ja ainuke elu ei tohiks ju mööduda ainult muretsedes halbade asjade pärast.
Parem võtta ette pehmed teemad - kevade pealetung, vulisevad veed ja lõõritavad lõod, päikese paiste ja heinamaa, peagi õitsema hakkavad lilled, puud ja põõsad.
Loodusest on ennegi troosti leitud.
Pikk ja raske lumekoorma all möödunud talv on üle elatud. Jälle tuleb kelli keerata, vähem kui 3 kuu pärast algab suvi.
Õnnest on puudu veel üksnes see, et õige pea muutub mu staatus (või saatus?).

Ma ei tea, võib-olla ei sobi sellest mõelda, nii rasked ajad ju. Tegelikult ka.

Pildil Paul Kondas, kelle sünnist möödub 31. märtsil 110 aastat.

Lugesin anekdooti.
- Mida teeb asotsiaal arvutis?
- Sorib prügikastis.

Tume tulevik

Rohkem kui 5 aastat tagasi anti esimene häirekell.

Tolleaegne Viljandi maavanem Kalle Küttis oli välja töötanud Viljandimaa koolivõrgu muutmise kava. Selle järgi võis alles jääda üks kahest Põhja-Viljandimaa gümnasiumist. Meie kool otsis ja leidis võimaluse tol ajal ellu jääda. Koostöös lähedal asuva kutseasutusega avati kutse-eelõppe klass.

Eks sel olid oma head ja halvad küljed nagu igal asjal ilmas.
Hea oli see, et kutseklass võimaldas vastu võtta ka mitte eriti edukaid põhikoolilõpetajaid ja ka neid, kes suurtesse linnakoolidesse ei kõlvanud. Meie ei loopinud ninaga ja võtsime soovijad vastu.
Õnnelikud olid nii need, kes nn akadeemilisse klassi ei sobinud kõrge künnise tõttu, kui ka õpetajad, kes said tööd juurde. Halb oli aga see, et pakutud eriala oli nö sundvalik ja õppijate motivatsioon seetõttu üsna madal. Väljalangevus kutseklassist oli suur ja lõpueksamite tulemused alla riigi keskmise. Me andsime aga endale aru, et kõike head korraga ei saa.
Meil oli kutseklassi kõrval ka tugev klass, kes pakkus töörõõmu.

Nüüd on teine kell.
Kalle Küttis suundus minister Lukase nõunikuks ja rakendab oma suurepärast ideed kogu riigi hariduselu reformimisel. Ikka kirvega, ja kui metsa raiutakse, laastud ju lendavad.
Mis sest, et laastudeks on lapsed (inimesed), kellel pole ses küsimuses midagi arvata. Keegi ei küsigi.

Meie kool on üks üle sajast, kes jääb joone alla. Ei ole nõutud 120 õpilast gümnaasiumiosas. On alla 100, sest lapsi on üldse vähe.
Meil on hea kool. Aga keda see huvitab!!!???

Kas nüüd käib varsti kolmas kell?

Arvutikasutuse AB

Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.

Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.

Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.

Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!

Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.

Kukkumistest ja luudest

Aasta tagasi astusin ma tooli pealt ebaõnnestunult maha ja rebestasin oma parema jala meniskit nii, et jalg enam sirgeks ei läinud. Kukkusin operatsioonile. Kolme nädala pärast võisin juba tööle minna. Enne jõulu kukkusin taas tagumikule, libedaga. Õnneks piirdus see ehmatuse ja põrutusega.

Kuu aega tagasi kukkus mu endine kolleeg oma kodus vaiba taha komistades pepuli. Tagajärjeks puusaluu murd. Arstid olid ahastuses - luud nii hõredad, et ei hoia isegi naela kinni. Nüüd ootab ekskolleeg oma saatust. Kas riskitakse vahetada katkine puus metalli vastu või... Ei taha mõeldagi.

Üks mu sõbranna käis augustis jalaoperatsioonil. Varbad olid viltu läinud ja käimine hirmus valus. Kui arvati, et jalale võiks juba koormust anda, läks sõbranna suvilasse oma roose vaatama. Midagi juhtus ja opereeritud jalga lõi kohutav valu. Uus operatsioon, sest toimunud oli halb murd. Nüüd sõidab sõbranna kodus "kitsega" ringi ja ootab aega, kui saab kipsi asemel "saapa" jalga panna.

Mis on lahti meie luudega?
Selle nimi on osteoporoos ehk luuhõrenemine.
Lugesin netist. Appi! Haigus, mis on võtnud hiiglaslikud mõõtmed. Hiilib ligi salaja ja enne tast aimu pole, kui kukud või komistad, mille tulemuseks on halvasti paranev murd.
Põhjusi on nii palju, et igaüks võib sealt leida endale mõnikümmend.
Nagu ikka haiguste puhul, arvad lihtsameelselt, et sind see ei taba. Kuni ta on käes.

Haigus koleda nimega osteoporoos võib tabada tänapäeva noori isegi kümmekond aastat varem, sest rämpstoit ja igasugused toitumishäired kiirendavad selle saabumist. Lisaks on vähe päikest, seega D-vitamiini vaegus, mis mõjub meile kõigile. Oled sa siis noor, vana, mees või naine. Naised 50+ on muidugi eriti ohustatud.
Ohh, ma ei joo ka eriti meelsasti piima ega liigu 20 tuhat sammu päevas.

pilt siit

Mõistujutt

Kuulsin hiljuti üht mõistujuttu.
Panen siia kirja, muidu läheb meelest ära.

Tuleb rändurmees, jõuab kaevu juurde. Kustutab janu ja puhkab jalgu.
"Kust sa tuled?" küsitakse.
"Tulen külast, kus on tigedad, kadedad ja salalikud inimesed. "
"Mine edasi, meil on siin samasugused!"

Tuleb teine rändurmees, jõuab kaevu juurde. Puhkab jalgu, kustutab janu.
"Kust sa tuled?" küsitakse temaltki.
"Ma tulen külast, kus elavad kenad, rõõmsad ja ausad inimesed."
"Võid siia jääda, meil on siin samasugused."

Nojah...