Selle aasta viimane meem

Kaamos läkitas meemi. Tänan, täidan häämeelega.

1. Külastan oma blogi sagedusega…
No ikka väga sageli, eriti kui midagi üllitanud olen. Vaatan, kas keegi on viitsinud kommenteerida. Blogipidajate ühine omadus on edevus ja soov olla märgatud.

2. Poliitikute blogisid loen…
Regulaarselt küll ei loe, pole neid ka oma listi pannud. Eks nendel ole oma asi ajada, mul oma. Need "asjad" ei kattu enamasti.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Loen blogisid, mis on aruka ja arenenud inimese kirjutatud. Mõte köidab ja ka stiil/keel. Mõned blogid on sellised mängulised, teised jälle tõsised, arutluskäik hästi läbi mõeldud. Kunagi oli diskussioon blogide teemade osas ja siis jäi kõlama seisukoht, et sellised "söön, joon, vahin niisama"-blogid ei kõlba. Minu arvates kirjutatagu millest tahes, iseasi kas mina neid loen. Igaühel omad joped.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
Millistele muudele? Blogi nimetatakse sotsiaalmeediaks. Eks ma meedia tarbija ikka olen, isegi lehte loen veel paberkandjal (Postimeest). Ei eelista üht teisele.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Ei mäleta suurt solvumist. Väikest ka ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Uusi huvitavaid tulijaid on vähe ja vanadest on ka paljud tagasi tõmbunud või hoopis ära kadunud, teistesse kanalitesse suubunud. Mulle pole meeldinud ka see parooli taha pugemine. Lühidalt - ma tunnen puudust blogimise kuldajast, kus oli palju sisulisi vaidlusi, kommenteeriti ja anti üksteisele hinnaguid ja medaleid, palju meemitati jne

7. Miks sa üldse blogid?
Tont seda teab, vanast harjumusest vist. Millegagi peab ju oma aega täitma!!!:-) Samas hoiab blogimine mõningaid tähtsaid oskusi töökorras, näiteks pildi lisamine, lingitamine, eneseväljendus...

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei mäleta. Ja kui midagi sobimatut ongi olnud, siis saab ju blogis alati postituse maha võtta või siis muuta sõnastust. Ka kommentaari saab ära kustutada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis olen võib-olla midagi ebasobivat mõnes kommentaariumis öelnud. Vahel tunnen häbi, kui olen asjast valesti aru saanud.

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?
Iga uus asi on algul põnev ja popp. Siis uudsus kaob, asemele tulevad uued nähtused ja moevoolud. Sama on ka blogivärgis.
Kunagi olid jututoad väga moes, siis igasugused foorumid, suhtlusportaalid. Blogimine on igal juhul süvenemist eeldav tegevus, siin ei aita paljast säutsumisest. Samas, ehkki pidevalt lisandub uusi sotsiaalmeedia avaldumisvorme, ei kao vanad ka päriselt ära. Näiteks ajaleht paberkandjal pole ju kuhugi kadunud.

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)

Liigutagu oma näpukesi vanal aastal veel Tiia, Bianka, Lendav Konn, Linda, Emmeliina. Palun.

Teemade puudus

Blogiks, aga millestki blogida pole. Valitseb totaalne teemade puudus.

Poliitika? Pähh!
Majandusraskused, kriis, lõputu kärpimine, maksude lisandumine? Midagi head pole ja halba ei taha torkida.

Homod, pedofiilid, perverdid? Tänan, ei. Pole minu teema.

Uus gripp igasuguste variatsioonidega? Lugesin netist, et isegi küüslaugu ja C-vitamiini manustamine ei aita. Küüslauk peletab heal juhul eemale ainult kaaskodanikke;)

Jõulud? Ei midagi erilist ega erutavat. Tuleks natuke lundki, siis veel ... Või leiaks mõne päkapiku silmarõõmuks. Paneks soki sisse aknalauale magama.

Kodu remont? Liigub teosammul. On lootus, et jõuluks saab unistuste vannituba valmis.
Aktiva-poolele võiks veel lisada arvutikoolituse läbimise. Jälle üks tähtis paber käes.

Kuulutaks välja jõulupuhkuse, aga see annaks valesignaali, nagu oleks mul kole kiire.
Kiiiret (veel!?) pole, on lihtsalt teemade puudus.
Lähen parem linnaringile...

Pildi autorit ja asukohta ei tea, sain selle oma postkasti. Armas, eks!?

Arvutikasutuse AB

Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.

Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.

Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.

Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!

Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.

Homme on märts

Veel võib laulda "Väljas on veebruar täna", homseks peaks mõne uue laulu otsima.
Märts on minu jaoks eriline kuu.
Homme saab mu blogi kaheaastaseks.
Algus oli nii arglik nagu igal asjal.
Nüüd on tunne, et kõigest on juba kirjutatud.
Ma ei ütle, et see on "lõpp". Aga mingi ikaldumine on - huvi puudus, ilusate mõtete puudumine või kanaliseerumine väga isiklikeks. Paljude endiste staarblogijate taandumine.

Märts on kuu, mil igatsus kevade (ja suve) järele muutub väljakannatamatuks.
Kuigi : aeg tuleb aeglaselt, aga möödub kiiresti. (hiljuti kusagilt kuuldud)
Tunnen ennast Nipernaadina, kes suvel elab absoluutselt teistsugust elu kui talvel.

Uskumatu, täna öösel on nii palju lund sadanud. Õue!!!
Üks video igatsusest (laul võrdub ju viis, sõnad, esitus)

Mõningaid märksõnu

Eneseharimise korras seletan siin lahti mõned märksõnad.

ori - õigusteta isik (annab liitsõnu galeeriori, pärisori, teoori, võlaori, orirahvas)
Milliseid minu inimõigusi on piiratud? Ma võin käia tööl (kuni on tööd), mõelda omi mõtteid, neid välja öelda, teiste omasid kritiseerida, valida endale vabaajategevusi, osta poest seda, mis on mulle taskukohane ja hädavajalik, elada oma korteris, viibida avalikus kohas, kasutada avalikke teenuseid, armastada, keda tahan. Ma ei ole ori!

probleem - lahendust nõudev/vajav küsimus. Mul on kümneid probleeme. Kõik on vanad tuttavad - ei midagi erilist. Korter on liiga kallis pidada, kevadväsimus kimbutab, tervis loksub, meeleolu kõigub, motivatsioon kipub kaduma, aega ei oska õigesti planeerida ja veel. Mis sõltub minust endast, mis mitte?

säästurežiim, kärped - hoida kokku valdkondades, kus see on võimalik. Vesi, elekter, toit, reisid, luksuskaubad, isiklikud ressursid. Maksud tuleb maksta, nende pealt kokku hoida ei saa. Kuni see on võimalik.

valitsus, riigikogu - nende haldusalasse ma ei pääse ega tahagi. Kuigi tajun koos teistega, et midagi võiks paremini ja õiglasemalt teha, ei kadesta ma neid ometi. Rohkem vastutust, rohkem nuuti = rohkem palka. Rohkem eetikat ja riigimehelikkust oleks küll vaja.

solidaarsus- ühismeelsus, huvide ühtsus ja nendega arvestamine. Ma olen solidaarne oma ametikaaslastega, oma sõprade ja pereliikmetaga, oma rahvaga. Kuidas ma olen solidaarne elu heidikutega? Nutan nendega koos? Jagan seda, mis mul on? Lähen pensionäride, põllumeeste, paljulapselistega koos piketeerima? Või lihtsalt tunnen nendele kaasa? Ma ei osata ega ilgu, et ise olete süüdi - mis te siis olete sellised. Ei osata jah.

tolerantsus - sallivus, leplikkus. Olen veidruste suhtes ja vähemuste vastu tolerantne. Las nad olla! Kõigega aga ikka leppida ei saa! Kus on siis piir? Sisetunne annab nõu? Ma ei salli ülbikuid, jõhkardeid, joodikuid, pätte, pettureid, ihnureid, ahnureid, seaduserikkujaid, varisere, valetajaid, alatuid, mõrtsukaid, reetureid, pealekaebajaid. Kuidas ma saaks olla nendega solidaarne?

surutis - vajutis, press, depressioon. Antud aja kontekstis seotud majanduslangusega, mis puudutab meid kõiki eranditult, andes tagasilööke igas valdkonnas.

kriis - raske olukord, järsk häire; puudus, nappus, näiteks valitsus-, energia-, finants-, majanduskriis. Siinkohal tuleb mulle meelde, kuidas üks lihtne vene vanamees andis tänaval intervjuud ja ütles: nõukogude-ajal polnud mingeid kriise, olid ainult mõningad puudujäägid. Ma ei saanud aru, kas see oli nali. Ei saa siiani, aga mind paneb ikka veel imestama, et mõned nutavad taga vene aega. Venelastel pole seda endalgi ammu enam.

Need mõisted olen iseenda jaoks selgeks teinud, et saada aru, millest praegusel ajal blogitakse.
Kasutatud kirjandus: ÕS 1999

pildil Ori ja Nori siit

Mis asi on meem?

Tegin eile mitu tundi palehigis üht meemi, mis eeldas oma blogis tuulamist ja isegi väikest sorti uurimistööd. Selle tõttu kannatas natuke mu põhitöö, aga pole hullu - blogi kui hobi pole ju ometi taunimisväärt.
Olen omaks võtnud meemi mõiste, täpselt teadmata, mis see päriselt tähendab.
Eks ma siis guugeldasin, mis muud.

Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub, ütleb Vikipeedia.

Tiia kirjutas meemi ja kettkirja erinevustest ja sarnasustest

Meemi ülesanne on teadmisjanu rahuldamine; mõnede blogide puhul oma blogile külastajatearvu suurendamine; mõnedel külastajate kaudu rahateenimine (kui blogi on raha teenima pandud reklaamide vm. abil). Meemi nö. peibutispalgaks on uudishimu rahuldatus.

Lugesin veel läbi ühe pika ja suhteliselt segase artikli Inglise meemiteadlase Susan Blackmore`i seisukohtadest, võtsin teadmiseks asjad, millest aru sain, näiteks
- meemi mõistet on väga raske defineerida (!!)
- meem on arenenud umbes 2 miljonit aastat, samal ajal kui geen näiteks seal kõrval juba 2 miljardit aastat
- meem on seotud üksnes inimesele antud võimega informatsiooni kopeerida (copy-paste!!!)
- kõik keeled on meemid, sest me õpime neid kopeerides/imiteerides/ teiste inimeste käest

Nii et see, mis me siin blogides teeme (me teeme meeme!), on üks peen teadus - memeetika, mis on seni veel ametlikult tunnustamata teadusharu.

Laske käia ja ärge põdege arvuti taga kulutatud inimtundide pärast!!! (seda ma ütlesin rohkem iseendale)

pildil ühed meemid (araabia tähed)

Otsi uusi blogituttavaid/ meem

Osaline läkitas meemi. Polegi juba ammu midagi nokitseda olnud!

Reeglid on sellised:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemis osalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.


pere: Emast mõeldes
sõprus: Lihtsa elu väärtused
armastus: Elu, armastan sind
iseendast: Aga tegelikult...
varia(mõtted): Oodates...midagi

Oh, kui raske oli! Nõustun, et kõik postitused sattusid kuidagi ühe teema kohta ehk Elu, nagu see on.

Sedasama vaeva võiksid näha
Kaamos
Bianka
Metsapiiga

Nüüd siis üllatajad
veepang
tubli ema

Sotsiaalne võrgustik

Ma sain täna kirja. Mardilt. Täitsa käsitsi oli kirjutatud. Mart kutsub kohtamisele, kaasa võtta villased sokid, võileib ja 400 krooni.
Ilus oli muidugi Mardilt kirja saada ( see pole SEE Mart, keda teie arvate!). Varem oleme ühe korra kohtunud ka.

Ammu pole peale arvete midagi posti teel saanud.
Aga muidu töötab sotsiaalne võrgustik vägevalt.
Kui palju erinevaid võimalusi on suhtlemiseks! Ma jätan siin nimetamata visavii kui kõige elementaarsema. ( Muide, just see võib olla paljudele inimestele probleemiks - ei näegi inimesi, lugesin hiljuti Hundiulu blogist)

- e-kiri, see võib olla peaaegu nagu päris kiri, viimistletud, argumentidega, aga käsitsi kirjutatud kirjaga ei saa võrreldagi
- sms - väga operatiivne, läbi mõeldud, puuduseks tülikas toksimine ja väike pind
- sõnum viitega "vaata postkasti"
- sõnum viitega" mine messengeri"
- vestlus MSNis ( skipe`i pole ma endale veel muretsenud)
- mobiilikõne- lühike, asjalik, pole lobisemiseks (kui just erandeid ei tehta)
- mobiilkõne küsimusega "kas oled kodus? ma helistan lauale"
- mobiilkõne "vastamata kõne" kokkuleppel märkimaks näiteks kohalejõudmist
- lauatelefon - kõige odavam, kõige mugavam (toru ei lähe käes kuumaks), miinuseks - kõne liigne pikkus (vahel kuni 1 h), ei näita numbrit, ei oska alati lõpetada
- muidugi blogi- kuidas seda saab unustada?- ma ju kirjutan teile, armsad lugejad!

Võib-olla on veel võimalusi, aga kõige ilusam on ikka paberkirja saada (mitte ainult Mardilt), seda korduvalt lugeda ja säilitada igavesti, kui on väga tähtis kiri.
Samamoodi, nagu on elusa inimese häält soojem kuulda, kui näha kirja arvutiaknas.

Aga kõige parem on kokkuvõttes see, et sul üldse on sotsiaalne võrgustik, et sa kuulud kellegi sõprus- või perekonda, et sa oled veel suhtleja.

Lisatud.
Näide elust (hiljuti kuuldud). Üks vanem naine ei vastanud mobiilile ega reageerinud sõnumitele. Järgmisel hommikul sõitis tütar kohale ja leidis ema välistrepilt pikali, kõva nagu puuront. Kõrval istus koer, samuti läbikülmunud, aga elus.
Telefonis oli 16 vastamata kõnet + sõnumid. Naine, üldse mitte vana ja vilets, oli ilmselt libisenud trepil ja sinna jäänudki. See lugu ajendas mind ka antud postitust kirjutama.
Alati ma mõtlen, et üksikutel inimestel peab silma peal hoidma!!!

Uue aasta esimene

1. jaanuar 2009 - neljapäev

Mõtteid on nii palju...
Mõned neist on eksistentsialistlikud. Näiteks mõtlen ma väga filosoofiliselt, et igaüks meist ( blogijaist) elab korraga vähemalt kolme elu kolme erineva identiteediga.
Algarv vahetas oma blogijaidentiteeti (üks identiteedi kandja ongi nimi ju) - ühes sellega peab muutuma ka ta imago (pikad mustad juuksed, tulipunased kunstküüned, roosad prilliraamid!!??jms)

Need kolm elu on:
1- eraelu ( isiklik, privaatne, hästi varjatud, millest paljud peale Su enda ei teagi, või on mõned vähesed, kes teavad),
2- tööelu koos sellega kaasnevate pingete ja hierarhiaga, ka siin on omad karid-kreenid, aga see pole avalikuks aruteluks,
3 - blogielu, seesama, millest me siin võtame blogida.
Meil on siin igal oma imidž, oma roll, oma rida, oma ampluaa, oma sõpruskond. See on väga oluline, sest vastasel korral kaoks minul küll stiimul ja motivatsioon blogimiseks. Kirjutaksin oma salapäevikusse või kroonikasse, nagu ma niigi olen teinud.

Igas elus suhtleme inimestega. Inimsuhted on väga olulised, kõige tähtsamad ilmas. Raha võib sul olla rohkem või vähem, aga sõber peab olema. Väga hea, kindel, aus ja õige sõber. Või isegi mitu.
Ma olen ööpäeva jooksul nii palju erinevaid kommunikatsioone kasutades suhelnud, et olen kohe veidi väsinud. Pikad telefonikõned, sõnumid, e-kirjad.
Vahel tahaks hoopis lihast ja verest sõpra oma lähedale, kellega võiks ka vait olla, ikka oleks hea!!

HEAD UUT AASTAT, BLOGISÕBRAD! Meil on siin sõpruskond, ei saa ju salata!!!

Seega on mu esimene sissekanne sel aastal tehtud. Ma ei hakka uut teemat sisse tooma, rääkides, mis mulle vana-aasta programmis meeldis, ei meeldinud eriti või üldse ei meeldinud. Ma ei vaata ka praegu ETVst "Armastust kolme apelsini vastu".

Ma ei hakka midagi lubama. Läheb, nagu läheb. Vedama peab ka. Eelmisel aastal lubasin säästa. Säästsin jee.

Pilt on Tiiu blogist ja võetud üles eile südaööl. Tiiu kodust avanevad kaunid vaated meie kirikule ja järvele. Aitäh, Tiiu, pildi eest!

Lisandusi eelmisele postitusele

Lugesin oma eelmise posti alt sõbralikke kommentaare ja siis sain aru, et olen probleemi veidi vildakalt püstitanud. Parandan siinkohal ära.
Mitte seda ei tahtnud ma öelda (kuigi ütlesin vist), et blogimine kulutab minu niigi kasinaid energiavarusid, vaid seda, et mul ei jätku lihtsalt käesoleval ajaperioodil energiat blogimiseks. Vahet märkate? Tegelikult - vahet pole.
***
Kolm nädalat sundpuhkust oli mõnes mõttes kena küll, aga olen paljudes tööasjades nii palju maha jäänud, et muuks aega ja jõudu eriti ei jää.
Arenguvestlused, kui te teate, mis need on. Sõidan vist nendega otsapidi jõuludesse sisse.
Hindeid vaja panna. Jõulunäidendit harjutada. Ellen Niidu sünnipäeva korraldada.
Pimedas lähen ja pimedas tulen.
Õnneks pole mul kodus rinnalapsi, keda toita, ahju, mida kütta, lehma, keda lüpsta.
Blogides on juba kenasti jõuluaeg (advent) kätte jõudnud. Tublimad on uudsete ideedega välja tulnud.
5.b aga ei usugi enam päkapikke!?? Mis ajast alates?

***
Teisest ooperist

On mingid stamplaused ja tüüpilised klišeed, mida kasutatakse enamjaolt keskpärastes ja halbades filmides, kuid oma lihtsalt inimliku mõtte tõttu tulnud ka igapäevasesse kõnepruuki (tõlge inglise keelest).
Näiteks
- Ma olen alati su jaoks olemas.
- Sa oled parim asi, mis minuga juhtunud on. (variatsioonidega)
- Igaüks väärib uut võimalust. (variant "Anna mulle uus võimalus!")
- Ma luban, et annan endast parima.
- Ma armastan sind. - Mina sind kaa. (see kõik nii muuseas)
- Ma ju palusin andeks, mida sa veel tahad!? (Selle pakkus välja Kaamos, aitäh!)
- Mitte keegi meist pole täiuslik!

Neid lauseid on kindlasti veel, aga mul ei tule praegu rohkem pähe. Kui teil tuleb, lisage kommentaariumisse, ma siis täiendan.

pilt ja ilusaid talve- ja jõululuuletusi siit

Advendiaeg

No tee või tina, mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest ja veidi hilisemast ajast mingit advendiaega, vähe sellest - jõulugi peeti täitsa salaja teki all. Millal need sussid-sokid, päkapikujutud ja avalikud küünla süütamise tseremooniad meie maile tulid? Ilmselt vabaduse saabumisega.

Esimene advent - süüta üks küünal. Mina süütasin viis, aga üks on suur ja selle ma kustutan varsti ära (et seda säästa pikemaks ajaks), sest sel aastal on mul varutud ainult väikseid teeküünlaid. Neid põletangi igal õhtul.

Lugesin kusagilt, võib-olla Algarvu kommentaariumist energia teemadel, et blogimine on ka üks energiaõgard. Ja muide, ma usun seda. Pole nii, et kirjutad kümne minutiga ühe mõttearenduse ja unustad. Sa jääd sellesse kinni terveks päevaks (mina vähemalt küll). Mingi kiiks.

Energiaga on mul alati kitsas käes. Räägitagu mulle, kust seda saadakse - kallistades, seksides, muusikat kuulates, mediteerides, lilli imetledes- ikka on vähe ja juurde ei tule. Isegi varastada ei oska.
Seepärast ma hoian seda (energiat) kokku ja vaatan veidi aega pealt. Püüan vähemalt.
Ilusat advendiaja algust!

pildil loevad hingeluulet minu inimesed

Mitte iialgi -meem

Õpetus:
Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.
Mina sain meemi kutse Tiia käest.

MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust.

1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
- ei kandideeriks Riigikokku
- ei osaleks tõsielusarjades, sh "Tõehetkes"
- ei teeks langevarju- ega benjihüppeid (kardan kõrgust)
- ei töötaks hullumajas ega vanglas

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- välismaal (kui just peaks, siis elaks Põhjamaades)
- paksus metsas, kus on karud ja hundid
- suurlinnas pilvelõhkuja viimasel korrusel
- ühiselamus ühisköögi peal

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- elusaid asju (tigusid, konni, usse, tõuke)
- haisvaid asju, isegi kui see on mingi gurmaani maiuspala
- kassi, koera, inimese liha
- sitta

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- vangivalvurina
- laibakoristajana
- pikaravihaiglas sanitarina
- lõvitaltsutajana

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

läbipaistvaid sügavalt dekolteeritud sätendavaid kergesti süttivaid kaharaid riideid

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

pahade ja rumalate inimestega

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

avalikus ebamugavas ohtlikus kohas pealtvaatajate nähes (vuih!)

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

tänahommikust, kui kukkusin toolilt maha astudes esiku põrandale selili ja sattusin põlvemeniski operatsioonile (täiendatud 6. nov)

Samadele küsimustele võiks vastata
Kaamos
Elsa
Metsapiiga
Emmeliina

pluss veel nii mõnigi

Millest ma ei blogi?

Kaamos saatis mulle pallikese või meemikese. Eks ma siis ütlen, millest ma ei blogi. Mingit saladust siin ju pole.

Ma ei blogi enam või mitte kunagi:

- oma salapahedest ja saladustest, ei paljasta oma isikuandmeid
- seksist ja teistest intiimsustest, sh perverssustest
- päevapoliitikast ja väga keerulistest probleemidest, mida ei valda
- oma tööst ja töökaaslastest, mis võiks puudutada kolmandaid isikuid
- asjadest, mis võiks solvata kedagi isiklikult või teha kahju mulle endale

Ma blogin oma elu pisiasjadest sellisel moel, kui on mulle omane. Püüan olla avameelne, aga mitte liialt, siiras, aga mitte ülearu. Minu loomuses on tugevasti sees enesealalhoiuinstinkt nagu vist teistelgi.

Samale küsimusele võiks vastata Tiia!

Blogimise mõttest

Tean-tean, ilusal suvepäeval on patt istuda arvutis. Kohe lähen ... tuttava juurde vaarikale (pidi olema hiigelsaak) või kirsse korjama, kui just linnud eile puud päris tühjaks ei teinud.
Aga lugedes Nirti programmilist sissekannet blogimise mõttest, tekkis ka mõni (mõtteke).

*Arvan ka, et peaks kirjutama eelkõige iseendast ja nii avameelselt, kui soovid või julged. Aga mitte ainult - liigne enesekesksus on ka kurjast. Märksõna parajuslus.
* Pereliikmed ja töökaaslased jätta rahule, eriti kui nende käest pole nõusolekut küsitud. Samas mingi tausta loomiseks on ikka neid vaja ju kas või impersonaalselt.
*Mind isiklikult huvitab alati blogija isik nii võrd kui võrd see avalikuks tuleb läbi blogi või muul moel. Eesti on peopesasuurune ja peaaegu kindel on, et mingid seosed on iga blogijaga. Alati pole neid vajagi otsida - ise jooksevad kätte. Kusjuures isikuandmed pole esmatähtsad.
*Õelus, tigedus, labasus, lollus on minu jaoks täielikult aut, ma ei loe kunagi selliseid blogisid üle ühe korra.
* Mõni blogija on nii vaimukas ja vahva, et isegi koerasitast oskab toredasti kirjutada. Minu jaoks on oluline hea keel ja stiil ja mõõdutunne.
*Arvan, et blogimine on harrastus, mis õigesti doseerituna ei tee kellelegi halba, isegi mitte blogijale endale. Sestap imestasin Daki artikli sõnumi üle, aga olgu peale! Veel olen veendunud, et blogimist on vaja eelkõige blogijale endale.
*Kui kellegi jaoks on tähtis olla blogipuu tipus ja hästi populaarne, siis tehku selleks ponnistusi, mis on ausad ja eetilised.
* Kui arvatakse, et piltide ülespanemine, eriti süütute lapsukeste omad, on seotud isiksuse vabaduse piiramise või isegi pornograafiaga, siis ...ma ei räägi kaasa, ei tea lihtsalt.
* Kui enamus blogisid pannakse parooli alla, siis mina loobun nende lugemisest. Ma ei suuda kõiki paroole pähe jätta, loen siis neid, mis on mõeldud kõikidele.
* Ma ei tea, kas blogimine hakkab moest ära minema või on lihtsalt suvel teemade puudus, et võetakse üles nö varia ehk blogimine ise.
* Kui ma kunagi küsin enda käest, kas blogimisel on üldse mingit mõtet, siis, ma arvan, on aeg see ära lõpetada. See võib juhtuda päevapealt, nagu kõik asjad juhtuvad elus päevapealt.

Soovin kõikidele tublidele blogarditele häid mõtteid. SEE SUVI on nüüd vist kätte jõudnud?

Foto Tiiu oma.

Kas blogimine on sõltuvus?

Tekkis tahtmine uurida järele, mis ikkagi on sõltuvus (ma ju aiman küll!).
Haarasin Wikipedia. Ei midagi uut ega erilist. Nüüd ma proovin, kas blogimine sobib igas punktis asendama tarvitatavat ainet.
Vaatame!
-----

Sõltuvus väljendub kehaliste ja psüühiliste nähtude kompleksis, mille korral blogimine omandab inimese käitumises kõige suurema tähenduse.

Sõltuvusseisundit iseloomustavad järgmised tunnused:

• Tugev tung blogida.
• Võimetus kontrollida postituste koguseid (pikkust!?) ja blogimise kestvust.
• Võõrutusseisundi arenemine blogimise lõppedes.
• Tolerantsuse teke blogimise suhtes.
• Järjest suurenev ajahulk, mis kulub blogimisele.
  

Eristatakse:

• Psüühiline sõltuvus - tugev soov blogida.
  
• Füüsiline sõltuvus - blogimise võimaluse puudumisel tekivad tunduvad tervisehäired ehk võõrutusnähud.

-----
Tähelepanu!
Kui teil siin mitte midagi vastu ei hakka ega imelik ei tundu, on blogimine sõltuvus nagu iga teinegi kahjulik tegevus.
Kas ei või jaa?

Kuidas arvad Sina? (arvamus arvamisest)

Siin blogipotis avaldame me kõik ju pelgalt oma isiklikke arvamusi.
Või arvab mõni teisiti?
Kõiki mõtteavaldusi peakski alustama nii- "aga mina arvan..."

Mina arvan, et Eesti peaks nüüd küll Eurovisiooniga lõpetama. Liiati, kui tuleb või on juba käes majanduslangus ja rahadega on lood pahad. See raha (miljonid?) suunatagu rahvuslikku televisiooni, tehtagu selle raha eest laululahinguid või omalaulude konkursse. Meie kuldaeg sai lõplikult mööda pärast üht ja ainukest võitu aastal ....?
Juhan Paadam jt, loobuge tühiponnistustest ja raha raiskamisest asja peale, milles me oleme absoluutselt edutud!
On ju näha, et seal (Euroopas) meie laulud üldse ei meeldi, saadame sinna siis kas ilusaid või koledaid laule, noori või vanu lauljaid, mehi või naisi. Kaua me laseme ennast alaväärsena tunda ja kotime oma esindajaid?! Kahju ju hakkab...

Ega Albikära Antsu moodi tegutsedes ka kuhugi jõua.


Nüüd ma arvan natuke ka blogide konkursi kohta (kui tohib). Mõte on ilus, aga kuidas ikka neid "paremaid" siis välja selgitada. Puuduvad kriteeriumid. Ühtki asja ei saa ju hinnata, kui ei ole teada, mida hinnatakse ja kuidas hinnatakse (mitu punkti mille eest).
Seepärast tundub mulle, et kõik head ideed tuleks üles korjata ja siis teha üks õige hindamisjuhend. Ja mitte nimetada blogisid headeks /halbadeks, vaid populaarseteks ja elitaarseteks. Või kuidagi kolmatmoodi.
Kategooriad peaks olema võrdlemisi kitsad ja konkreetsed, iga blogi võiks kandideerida ainult ühes kategoorias. Eelvoorust võiksid teise vooru minna enim hääli ja/või tähelepanu saanud blogid, kus siis asuks hindama/hääletama rahvas.
Esimeses voorus võiks hindajaks olla suhteliselt laiapõhjaline žürii, keda ei saaks "onupojapoliitikas" süüdistada.
Selge, et rahvas hindab "valesti", aga siis ei ole vähemasti võimalik "arvajaid"* süüdistada.

Nii arvan mina. Nagu sõnumitoojat ei sobi maha lüüa, nii ka ei tasuks materdada arvajat**. Tal on ju üksnes (pelgalt) oma arvamus, mida ta esindab. Siin oma blogis ja mujalgi.
Mul on veel mitu oma arvamust, aga jäägu need edaspidiseks.

* kitsamas tähenduses
** laiemas tähenduses

Millest kõlbab blogida ja millest mitte?

Lugesin Kukupai postitust kommenteerimisest ja Nipitiri arvamust blogide kvaliteedi kohta. Mõlemas torkas kõrva/silma, et on olemas tühised nn "joon, söön, spordin"-blogid, millele vastanduvad sisukad, pikad, diskussiooni vallandavad nn õiged blogid.
Tundsin ennast millegipärast puudutatuna.
No ei oska diskussiooni algatada, mis tooks uusi tuuli blogimerele, ei oska ka meeme välja mõelda, vaimukas/arukas ka pole, kas mul siis ei kõlbagi blogida?

Tean-tean, mida nüüd vastulausena öeldakse: kõik võivad kirjutada, millest tahavad, ja lugejate maitsed on erinevad jne jne
Hiljuti vallandus ühes blogis diskussioon, kas sobib olla oma blogis iseendakeskne või pead pakkuma üldsusele meelelahutust, põnevust. Mõte, et saad seda, mida annad. Inimene solvus ja oli vait ( = blogimata) tükk aega. Nüüd püüab ettevaatlikum olla!

Kas me ikka pole liiga otsekohesed ja natuke vähediskreetsed, kui me ütleme, et meile ei meeldi blogid, kus inimene kirjutab omaenda pisikesest ja tähtsusetust elust?

Kõigest nagunii blogida ei saa ega kõlba. Oma hinge siin nagunii pahupidi ei pööra, kõike välja ei ütle.
Las ma siis blogin oma elu pisiasjadest, näiteks sellest, et täna käisin veeniverd andmas ja sellepärast ma hommikul süüa ei tohtinud. Ja öösel oli vist öökülm - naised arsti juures rääkisid.

Viimane

On sõnu, mis on nii paljutähenduslikud. Esimene ja viimane näiteks, keskmine ei kõla kuidagi.
Istun siin arvuti ees (või taga?), öö on käes, aga ma ei maga.
Homme on viimane koolikell. Kellele viimane? Mulle? Ma ju ei võta endale rohkem lapsi. Aitab.

Igasuguseid asju mõtlen.
Lugesin pikalt ühte blogi. Mulle meeldib algusest lugeda - see on põnev, kuidas üks blogi hakkab kujunema, kasvab suuremaks, leiab sõpru. Siis kaovad need kuhugi (oh neid virtuaalsõpru küll!), ütlemata isegi headaega, lihtsalt ükskord on viimane kommentaar ja kõik. Muidugi tulevad asemele uued.
See oli Tiia blogi. Ma olen tema poolt sellel võistlusel.

Ega ma sellest blogikonkursist hästi aru saa. Kuidas seal need võitjad välja tulevad, kui võrdseid nominente on NII palju? Igas kategoorias selgitatakse oma võitja? Aga kategooriad on ju nii ebavõrdsed. Tehakse veel mingi hääletusvoor? Mis osa on arvajatel?
Eks vaatame. Pole viitsinud ennast kurssi viia.

Millegipärast on inimene väga kurb öötundidel, kui ta ei maga ja on üksi majas.
Viimane kell (või isegi viimne) kõlab eriti halvasti...

Lauakell käib kiiremini kui tavaliselt. Kas tal on ka aega vähe?

Pilt siit.

Veel üks nädal...

... ja siis, kallis blogija, tee endale vaba laupäev - tuleb riigikirjand !!!

Sul on aega kirjutamiseks 6 tundi.
Sul on valida 10 teema hulgast, aga kõik ei osutu Sulle jõukohaseks! Välista kohe need, millest Sa üle poole lk ei oskaks kirjutada.
Vali teema, mis on läbi nämmutatud
( kindla peale minek) või valdkonnast, mida kõige paremini tunned, või siis selline, mis oma sõnastuse tõttu võimaldab kirjutada millest tahes
( a la "Roni kõrgemale, näed kaugemale") .
Ära vaheta poole aja peal teemat! Kindel põrumine!

Kasulik, kui Sul on isiklikke elukogemusi (aga Sul ju on!) ja lugemus on ka selline ... üle keskmise.
Väga hea, kui Sa omad sügavaid huvisid/teadmisi/ mõnes valdkonnas (sport, kultuur, poliitika, loodus).
Suur pluss, kui Sa kirjutad ilma vigadeta ja koostad mõttelt ning vormilt terviklikke lauseid.

Ära lobise!
Ära targuta!
Ära jutusta teoseid või filme ümber!

Kui sissejuhatust ei oska, jäta see kõige lõpuks!
Kui mustand valmis, võid veidi kergemalt hingata. (Paus umbes 5 minutit, aga kohalt lahkuda ei tohi!)
Siis algab töö mustandi kallal. Loe see läbi vähemalt 5 korda, jälgides erinevaid aspekte - arutluse loogilisust, ülesehitust, õigekirja, stiili, sõnavalikut...
Ümberkirjutamiseks varu vähemalt 2 tundi, et tuleks parim võimalik käekiri (aga käekirjad on ju meil, blogijail, väga viletsad).
Ja veel!! Sa ei tohi oma kohalt lahkuda rohkem kui üks kord ihuvajaduste rahuldamiseks ja sedagi saatja valve all!
Sul on ainult üks õlekõrs ja see on ÕS. Naabri poole ära mitte piilugi!

Lõpuks- heida pilk oma valmis tööle ja esita see- rohkem Sa seda oma elus ei näe!!
Umbes 1,5 kuu pärast saad Sa teada, mitu % on Sinu tulemus.

NB! Öö enne kirjandit puhka ennast korralikult välja, et eksami rammestavas vaikuses magama ei jääks, ja hommikul söö kõht täis, et see oma korinaga teisi segama ei hakkaks!

Ah jaa! Kirjandi pikkus 600 - 800 sõna!

Teil, blogija, pole õigus...

Päev otsa mängib raadio. Kõik uudised on pähe kulunud. Mõned diskussioonid on päris huvitavad. Näiteks, kas ütelda kõigile sina või teietada edasi...valikuliselt.

Samal teemal kirjutas eilses Postimehes ka Valdo Randpere, kes tõi näiteks põhjamaad, täpsemalt Rootsi, kus on sellest lollist kombest juba ammu loobutud. Teame-teame. Soomlane ütleb ka kõigile sina...

Mõtlesin siin vahepeal asja üle järele. Mõelge teie ka!
Siin bloginduses oleks küll koomiline, kui kõik kukuksid äkki teietama stiilis Teie, Roosa Roos, arvate, et Teil on õigus...
Reaalelus kohtudes pole ma küll kindel, et suudaksin kõigile kohe Sina öelda. Mina ei ole seda meelt, et riigikogu peaks vastu võtma seaduseelnõu, et alates 1. aprillist räägivad kõik eestlased üksteisega Sina.

Laussinatamine mulle üldse ei meeldi, eriti kui mingi naga pöörduks minu poole: "Kuule, vanamutt, see pole üldse sinu asi! Näksi muru!"
Mina ei sinata automaatselt võõrast ja vanemat inimest. Mina ei sinata näiteks oma perearsti, kuigi tema mind vist sinatab. Mina ei sinata ka oma Kõige Kõrgemat Ülemust, kuigi tema mind (vist) sinatab. Mina ei sinata lapsevanemaid, kui nad just pole minu klassikaaslased või endised õpilased.
Mina sinatan üldiselt endast palju nooremaid inimesi, oma ametikaaslasi, oma eakaaslasi, esimesel pilgul sümpaatseid inimesi...

Kas oleks vaja sinatamise pealetungi kuidagi forsseerida? See tuleb nagunii, sest noored ei tunne mingit respekti ei vanuse, soliidsuse ega ametist tuleneva positsiooni ees. Ei mingeid barjääre ega komplekse.

Eks ma saan aru küll, kui sinatatakse selle pärast, et ollakse lihtsalt sõbralik, see ei saa mingil moel ebaviisakas olla, aga näiteks 15aastane võiks 55aastast esialgu ikka teietada.
Või kuidas Teie arvate, blogilugeja?