Showing posts with label eh elu. Show all posts
Showing posts with label eh elu. Show all posts

Saturday, October 12, 2013

Kuidas mitte manduda

Varsti saab Pärnus 2 kuud täis. (Loen kuid, kuni aasta saab täis:)
Mingi rutiin on muidugi tekkinud. See pole sugugi halb, sest mind on rutiin alati aidanud iseendaga hakkama saada. Muidugi on väga hea, et pole tundide ettevalmistamist ja vihikute parandamist. Pähh!
Mõeldagi ei taha!
On nii juhtunud, et vähemalt üle nädala olen sõitnud kuhugi. Liiklus on hea, pole nii, et üks buss päevas. Tallinnasse näiteks sõidab iga poole tunni tagant buss.
Kasutamata on täiesti Pärnu tugevad boonused - teater ja spaateenused.
Hirm manduda on ikka täitsa reaalne, sest ...no mõelge ise.
Blogida pole millestki ja ei viitsi ka. Seepärast jätan postituse pooleli...
Kuidas mitte manduda?

Wednesday, June 20, 2012

Mida selga panna?




Lõpuaktused. Mina ei lõpeta, minu klass ei lõpeta. Minu õpilased lõpetavad.
Pidulik üritus.
Pärast seda algab puhkus.
Mida selga panna, on igavene küsimus. Uusi riideid sel aastal ei last õmmelda. Järgmisel aastal, kui lõpetab minu viimane klass. Siis on kõik, kriips alla!

Wednesday, May 11, 2011

Kohtumine


Tulin töölt läbi linna, et ühtlasi ka poest midagi osta.
Ilm oli nii ilus, kui ainult maikuus võib olla. Täiuslik.

- "Ooo tere! Ammu pole näinud. Kuidas sa elad?"
- "Hästi ikka! Hing sees, mis sa veel tahad!"

Vestlesime põhjalikult ilmast, siis tühjast majast siinsamas, kust elanikud on kõik välja kolinud, ja maja nüüd müügis.
Kiitsime kevadet ja oma kodulinna ilu (on tõepoolest ilus).

- "Kuule," võttis ta mul äkki käest, "mul ei tule su nimi meelde."
Ütlesin.
- "Aga kas sa minu nime tead?" küsib siis kavalalt.
- "Muidugi, sa oled ju... Eha... Mäeorg."
- "Ei ole, Maie olen. Eha on mu kõige vanem tütar."

Hahhahhhaaaaa, naersime südamest ja läksime kumbki oma teed.

Foto Tanel Voormansik (aprill 2011)

Wednesday, April 27, 2011

Kus prillid?


Mul on igaks otstarbeks eri prillid. Ühtedega olen arvutis.

Eile õhtul olid need aga kadunud nagu tina tuhka. Küll ma otsisin siit ja sealt. Kõik toad tuulasin läbi, köögis käisin korduvalt. Isegi külmkappi ja prügikotti vaatasin.
Õhtul läksin magama lootuses, et küllap nad hommikuks välja tulevad.
Tulidki. Olid teised sangapidi altnaabri rõdu küljes. Nüüd ma mõistatan, kuidas nad sinna said.
On kaks varianti.
1. Vaatasin üle oma rõdu piirde alla, kas kass Pätu ootab välisukse taga sissesaamist. Prillid kukkusid märkamatult alla.
2. Käisin õhtul pimedas kassi koju kutsumas, aga tema hüppas mulle altrõdu serva pealt ootamatult selga. Ehmatusega ei märganud, et kaotasin prillid.

Ükskõik, kumb variant on õige, igal juhul on kass süüdi!!!
Mina ju ometi pole ohmu:)

Thursday, April 14, 2011

Epp loomingulisel lähetusel

Epp on oma postituses maininud, et on Suure-Jaanis kirjutamas...
On jah. Siin ju ruumi palju, kummalgi oma tuba ja 2 jääb veel tagavarakski.
Epuga oleme kümmekond aastat tagasi ka koos elanud. See oli aeg, kui tal oli pelgupaika vaja. Tuli Tallinnast ära koos oma seitsme asjaga, millest suure osa moodustasid raamatud.

Mäletan, kuidas ma saatsin ta siit bussi peale - läks Soome mingitele rahvusvahelistele kursustele (taotles ja sai stipendiumi). Seal nad kohtusid Justiniga.....ja edasisest võib lugeda juba "Minu Eesti" 1. ja 2. osast.

Siin me nüüd oleme kahekesi. Kuulen Eppu tundide viisi arvuti klaviatuuril klõbistamas. Kiiresti-kiiresti, kusjuures ta trükib ainult kahe sõrmega. Ta on siin toimetanud mälestuste raamatuid ja kirjutanud oma India-värki märkmikust arvutisse. Ma imestan, kui suure töövõimega ta on.
Telekas teda ei ahvatle, lobisemine samuti. Nii me austame teineteise privaatsust.

Justin on ka väga tubli mees. Ta saab suurepäraselt hakkama kahe tütre kantseldamisega samal ajal, kui ema on Indias või Suure-Jaanis või ... kus tahes.

Thursday, March 31, 2011

Vargus algab vaatamisest ...(eesti vanasõna)

Lugesin Delfist, et Soomes on eestlased suhtarvult endiselt kõige suuremad kurjategijad (vargad). Mitte et see nüüd suur "uudis" oleks, aga vastik ja ebameeldiv ikka.
Siis lugesin veel ühte blogi, milles avaldatud mõtetega olen ühte meelt.

Nägin samuti seda "Ringvaadet", kus kutsuti inimesi meenutama, kuidas nad nõuka-ajal riiki varastasid. Isegi väga lugupeetud Mati Talvik meenutas midagi, mis mul praegu kahjuks ei meenu. Kõlama jäi mõte, et nõuka-ajal varastamine ja petmine (ja valetamine nagunii) oligi elustiil ja täitsa normaaalne käitumine. Et KÕIK varastasid. Eriti aktsepteeritav ja respekteeritav oli vargus riigi tagant. SELLISE riigi tagant varastamine oli õigustatud ja auasi.
Loll olid, kui ei osanud varastada.

No ma ei tea. Tegelikult ikka tean ka. Mäletan, kui 60ndail ehitati uut koolimaja (tol ajal kestis ehitustöö 4-5 aastat), siis paralleelselt kerkis ka direktori eramu. Oli avalik saladus, kust tulid need ehitusmaterjalid.
Süütumatest asjadest ma ei räägigi, näiteks, et haigla või koolisöökla "solgi" peal kasvatati üles oma kodusead (võib-olla on see isegi mõistlik, miks väärtuslikku kraami raisku lasta?), aga aeg-ajalt tõstatus ka probleem, et pärast tööd viidi kotiga koju produkte ja et söökla töötajatel pold küll asja poodi toiduosakonda.

Aga nüüd neid näiteid korjata, et sellest filmi teha! Mis oleks sellise kinu sõnum?
Et eesti rahvas ongi varastamise peale meister? Kivirähk ju kirjutas sellest oma "Rehepapis". Toatüdrukud varastasid oma prouad paljaks, nii et neil polnud enam surikleitigi selga panna. Siis tõid selle tagasi... oma heasüdamlikkuse ja lahkuse ülesnäitamiseks.
Krattide ülesanne oli vara kokku kanda, nad läksid kohe põlema, kui seda teha ei saanud.

Isegi Tammsaare "Tões ja õiguses" on episood, kus Pearu rikkuse kohal ripub kahtlus, et see on tal mõisast kokku varastatud.

Nüüd, kui ma kuulsin, et kaks Tartu lugupeetud haridusametnikku on kahtluse all, et on omastanud suurel hulgal linna raha, siis .... ma vist ei imesta enam millegi üle.

Vaatasin eesti vanasõnu varastamise, pettuse ja kelmuse kohta. Neid on nii palju. Mõned "toredamad".
- Kis vaatab, see varastab. (Sim)
- Sukavardaga alustab, Siberiga lõpetab. (Trt)
- Mis ripakil, sii ära. (KJn)
- Raasike valeta, raasike varasta, siis saad ilmast läbi. (Trv)
- Vargal varga õnn.(VMr)
- Hästi varastatud on enam kui ostetud. (Äks)

Muidugi on ka selliseid, kus varastamine hukka mõistetakse.
Näiteks "Ole küll vaene, siski aus ja kaine." (Hää)

Monday, January 10, 2011

Apteegis

Üks mutike ostab apteegist rohtu. Apteeker küsib:
" Mis rahaga te maksate?"
"Vene rahaga muidugi!" vastab vanainimene.

(loo jutustas täna üks abiturient)

Saturday, January 8, 2011

Kuidas ma paketti vahetasin


Kahtlustasin juba pikemat aega, et mul on ebasoodus pakett, aga ise midagi ette ei võtnud.
Siis võttis minuga kontakti üks kena häälega noormees, kes pakkus uut ja soodsat. Neli korda helistas enne, kui ma nõustusin. Tavaliselt ma nii kaua ennast moosida ei lase, nõustun juba 2. korral:)

Eile oli siis ühinemise päev. Suure hädaga sain ise SIM-kaardi vahetatud. Aga oh üllatust - vähemalt 2/3 numbritest olid kadunud. Allesjäänute hulgas polnud ühtki siseringi numbrit. Kui üks kolleeg helistas, siis ei tundnud ma teda häälest ära, küsisin, kes räägib.
Säilinud numbrite hulgas valitses suur segadus. Leidsin niisuguseid nimesid, mille kohta ei osanud kohe midagi arvata. Näiteks Aino- nimeline. On üks klassiõde ja üks vallatöötaja. Kumb neist? Kustutasin ära.
Oli ka Hollandi-reisi giid, kellele ma vaevalt kunagi helistama hakkan.
Nimede märkimisel puudus igasugune süsteem. Kord oli eesnimi ees, kord perenimi. Vahel ka lihtsalt nimi või pseudonüüm.
Tegin korda.
Siis hakkasin taastama olulisi kontakte. Mõned numbrid olid mul ikka märkmikus kirjas ka. Mõnele saatsin e-kirja. Ajapikku ehk saan telefoniraamatu korda.
Miks ma siis ei salvestanud eelnevalt oma numbreid? Ei osanud ja ei tulnud selle peale.

Nüüd on mul uus pakett. Loodetava kokkuhoiu kõrval sain lahti ka asjatust ballastist.
(Korrektsuse huvides ei ütle, mis paketist ma lahkusin ja millega ühinesin)

Saturday, October 16, 2010

Kes peaks pesema trepikoda?


Elan juba 25 aastat kortermaja teisel korrusel 4toalises korteris. Iga kuu maksan 777 krooni hooldustasu. Külm vesi, kanalisatsioon, prügi vedu juurde ja nii pole mul isegi ilma kütteta arve palju alla tuhande. Küttest ma ei räägigi.
Meie trepikojas on 6 korterit, igal korrusel 2.

Viimasel ajal olen täheldanud, et kellegi asi suurt pole trepikoja koristamine. Suvel ja talvel pole hullu, tekib veidi tolmu, mille kokkupühkimine pole raske. Porisel ajal aga on probleem. Kes peaks treppe ja mademeid pesema, kui puudub ses osas kord või graafik?
Peseb see, keda hakkab kasimatus häirima.
Mind vahel hakkab, siis pühin trepid ära ja käin mopiga ka üle. 3. korrusele ma ei lähe, sest mul pole sinna asja. Vahel jätan tegemata ka alumise korruse, sest sinna on ladustatud 3 jalgratast ja vahel ka motikas.
Ükskord oli meie trepikotta ära eksinud võõras kass. Vihast või paanikast oli ta kuhugi sirtsutanud vingehaisulist. Kuna mul on ka kass, hakkasin kartma, et naabrid süüdistavad haisu tekitamises vaikimisi mind (minu kassi). Pesin treppe ja aluseid igasuguste vahenditega, lasin õhuvärskendajat, aga hais ei taht kaduda. Öösel käisin salaja vastaskorteri uksematti pesemas, sest tundus, et sealt see tuleb.
Vat selline probleem.
Mul pole raske koristada üldkasutatavat pinda, aga kas see on õiglane, kui minu peal elab perekond, kus on 3 last permanentselt ja 2 teismelist poissi veel, kes käivad iga päev ema juurest läbi. (Muidu elavad poisid maal isa juures, emal on uus pere.)
See pere aga ei korista.
Nii palju mul ka kodanikualgatust ja -julgust pole, et küsimus näiteks ühistu koosolekul üles tõsta.
Jääb ainult loota, et varsti tuleb talv ja lahtist pori enam nii palju ei ole.

Lisatud õhtul.
Üks asi tuli veel meelde. Minu vend elas vanasti ühes Lasnamäe karpmajas 7. korrusel. Kord pidid neile külla tulema välismaa sugulased. Siis nad küürisid öösel lifti, seda polnud vist mitte keegi kunagi pesnud. Eriti keeruline oli roppe kritseldusi seinalt maha nühkida:) Enam ei mäleta kui tulemuslikult.

Friday, October 8, 2010

Kas sul juba on...mündikott?



Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

Tuesday, October 5, 2010

Õpetajate päev


Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!

Thursday, September 23, 2010

Mitu peotäit sina päevas sööd?

Ühes "Ringvaates" kõneldi, et eestlased ei söö piisavalt juur- ja puuvilju. Et peaks sööma 5-9 peotäit päevas (nimetatakse ka portsjoniks, aga see pidi olema eestlasele eksitav termin).
Mina ka ei söö nimetatud hulk peotäisi, sest ma lihtsalt ei tea, kust neid saada/osta. Tahaks aga küll õunu, tomateid, viinamarju, pirne, ploome jms

Käisin täna poes mõttega, et ostan. Meie turul (no see on küll suisa liialdus!) müüs üks vanatädi kodumaiseid õunu 25-30 krooni kilo, aga tingimuseks oli, et ostetaks kastitäis korraga (5 kilo). Õunad, olgugi et oma aiast, olid vissid ja plekkidega. Ma olin nõus ostma kilo, aga tingimusel, et on korralikud. Ei saa, ütles väga pahane müüjatädi. See oli tema õigus, minu õigus oli mitte osta.
"Mis inimesed siin on, Viljandi turul on õunad 35 krooni kilo!"porises tädi omaette.

Läksin poodi, Konsumisse, ainukesse meie linnas. Seal väljamaised õunad 11.90 krooni kilo. Otsisin ilusamad välja. Mis teha, kui ongi pritsitud. Panin korvi veel kobartomateid (ei tea, kust imporditud). Viinamarjadest seekord loobusin.
Nii sain 2 tingpeotäit.
Toitu siis tervislikult!
Kodus ootab pangetäis männiriisikaid. Kupatan ja marineerin. Pärast söön nii palju peotäisi, kui tahan.
Tegelikult on isu kodumaiste õunte ja tomatite järele, aga mis teha, kui neid pole.

Saturday, August 28, 2010

Kommunikatsioonihäired


Vahel kisub kõik viltu. Teed küll plaane, kavatsed parimat, aga häired kommunikatsioonis rikuvad asja ära.
Pidime sõpruskonnaga minema Vanaõue sauna kala sööma ja suve kokku võtma. Kõik oli selgeks räägitud, kui langes ära transport/võtmeisik. Ühel momendil ei võtnud ta lihtsalt telefoni vastu/ei olnud levi/oli välja lülitatud.

Mõnda segadust või arusaamatust harutad mitu päeva ja asi läheb aina imelikumaks. Lõpuks katkeb kommunikatsioon üldse...

Sugulastega ammu kokku lepitud, et teeme ühe suvelõputuuri, aga üks lüli vahelt ei kommunikeeru. Ei saa mobiiliga kätte ega oska ka aimata, mis toimub.

Midagi tähtsat on kaduma läinud suhtluses inimene-inimene, otsekui võtaks eeter ja elektroonika matti suhtlemise supipoti paksemast servast.

Thursday, August 19, 2010

Õnne valem


500 eestlase käest oli küsitud, kas nad on õnnelikud. Küsitluse tulemusena selgus, et 80% on.
Mis teeb inimesi õnnelikuks? Oli vist kodu, pere, sõbrad, tervis, töö, aga ka ...ostlemine.
Käisin täna poes. Konsumis oli õnneihalejaid rohkesti, sest seal olid mingid...päevad. Kaupa oli nii palju, et ruumi liikumiseks ja ostukorve ei jagunud. Olin poes poole kauem kui tavaliselt.
Näe, jahu on ainult 4.90 kilo. Panen korvi, olgugi et ostsin eelmisel nädalal kallima hinnaga. Jahu läheb ikka vaja, võib-olla hakkan rohkem küpsetama.
Mahl tohutu soodsalt - 2 l maksab ainult 15.90. Sukkpüksid 2 paari 31.90. Talvel läheb neid nagu leiba. Korvi! Sokid paar 7.90. On küll sokke, aga sellist värvi pole.
Nõudepesuvahend hakkab otsa saama, suur pudel täitsa soodsalt! Kõigest 26.90!
Korv juba venitab käe maani.
Milleks ma üldse poodi tulin? Koort ja piima vaja, leiba ka ja midagi leiva peale. Jogurtit. Need ei mahu kuhugi.
Väike revisjon. Mida ma olen siia kuhjanud? Ma ei joo ju poemahla, panen tagasi. Pole mul vaja ka nii suurt šokolaadi, ananassikonservi ja lastele mõeldud Lotte maisikepikesi. Tagasi!
Kodus vaatan oma ostukorvi - 150 krooni. Olen õnnelik, et mitte 300.

Friday, June 11, 2010

Unenägu


Öösel ärkasin selle peale, et kolises ja mürises. Äike. Siis tuli paduvihm. Tõmbasin kõik juhtmed välja (ma ei teagi, kas see on vajalik, igaks juhuks)
Kass oli ka häiritud ja otsis moraalset tuge - pidin teda natuke paitama. Ta vist ei saanud rõdul magada, vihma pritsis selga.
Oli juba nii valge küll, et nägin kella - alles 4.
Varsti jäin uuesti magama ja nägin undki.
See oli kummaline uni. Ma sõitsin ühes väikses mullis (vaevalt mahtusin ära). Ühtki inimest ei olnud, aga ma teadsin täpselt, kuhu ma teel olen. Blogijate kokkutulekule!!!:D :D*
Vahepeal oli peatus - pidin ennast paremini mulli sisse sättima, ruumi oli ikka väga vähe, isegi mobiil ei mahtunud ära.
Siis märkasin, et mul on kaasa võetud koerarihm. Järelikult peaks ka koer kusagil olema. Koera ei olnud, oli kass...aga see oli vist juba unenäo lõpp, sest kass karjus ja tahtis õue. Ma pidin üles tõusma.
Kell oli pool 8.

***
- Mis sa unes nägid, pojake?
- Ah igasugust jampsi - sind, isake, ja sind, emake!

(Vene klassikast, vist Gribojedovi "Häda mõistuse pärast")

* Blogijate kokkutulek toimub 3. juulil kell 14 päeval Alfredi pubis. Kõik on oodatud!!!

Wednesday, April 21, 2010

Kelle laps, selle nimi


Uus ilmakodanik on juba nädalane, aga seni veel "lapsuke" ja "tita". Eks aega ole mõelda, kuigi tänapäeval minnakse tihti sünnitama, nimi (ja lapse sugu) teada.
Mina mõtlesin oma lapsele nime tükk aega. Tol ajal liitnimesid (sidekriipsuga) ja võõra kirjapildiga nimesid ei soositud ametnike poolt. Ei mäleta enam, kas just keelati, aga soovitati mitte panna.
Nii saigi tütar tol ajal levinud nime, ühesilbilise, pika vokaaliga.

Nimemood on üks imelik mood. Mõned vanad nimed tulevad ühtäkki jälle moodi ja siis on korraga palju Mariasid, Annasid, Martasid, Miiasid, Liisusid. (poiste nimed pole momendil minu jaoks aktuaalsed). Ilusad nimed ju - mulle meeldivad tõesti - aga kui tulevikus on lasteaia ühes rühmas kolm Miiat!

Olgu mis on, aga vanemad võiksid ikka pikalt mõelda, mis nad oma lapsele nimeks panevad.
Lugesin üht nimekirja. Tule taevas appi!!! Kuidas sa neid liivakastist tuppa hüüad!? Kuidas noomid, kui pahandust on teinud!? Naer tuleb peale. Või itk.

Koolis kohtab ka igasuguseid nimesid. Sain sügisel uue klassi, mille tüdrukute nimed mulle tükk aega pähe ei jäänud. Nii erilised ja keerulised on.
Vahel on lapse nimi üks, aga kutsutakse teistmoodi. Kasutatakse lühendatud varianti või mingit mugandust või mõeldakse hoopis midagi uut välja.
Mul oli üks sugulane, kes andis kõikidele oma lastele ja lastelastele hellitusnimed.
Kuidas teile meeldiks, kui teid vanainimesena kutsutakse ikka veel Põnnaks?

Muidugi- kelle laps, selle nimi.
Seepärast ma üldse ei sekku nimevaliku keerulisse ja vastutustundlikku protsessi.

Eks me kõik tea klassikast, kuidas Kiired oma kolmandale lapsele nime otsisid ja mis sellest sai.

Wednesday, March 31, 2010

1. aprill


1. aprill on tore päev.
Esiteks on see naljapäev. Koolis püüavad lapsed õpside kulul nalja saada. Vahel on vastupidi.
Ühel aastal vahetasime tunnid ära, näiteks eesti keele õpetaja läks matemaatikatundi andma. Või tehti kontrolltöö osa peale, mida polnud õpetatudki.

Muidugi on inimeste naljasoon erineva ehitusega. Mõnel on ta ikka väga lühike või päris umbes.
Kord oli mul külas vennapere. Õhtul olime pikemalt üleval, aga hommikul pidi tööle minema.
Küll oli raske tõusta. Jõudsin koolimaja juurde, kui märkasin, et maja on pime. Alles siis puges kahtlus hinge.
Nali seisnes selles, et teismeline vennapoeg oli kellad valeks keeranud ja lasi mul tund aega varem kooli minna.
Mäletan, olin tookord ikka täitsa vihane ja leidsin, et pole üldse naljakas.

Täna hommikul vaatasin Terevisiooni. Tandem Reikop-Välba olid kohad ära vahetanud Vaino- Viirpaluga. Kõiki lõike katsusin hinnata skaalal nali-tõsi. Siis, kui tuli teema arendus vabadussambaga, tekkis kahtlus. Äkki ei saanud enam millestki aru - kas vajub rist viltu või mitte?

Nalja pole kerge teha. Mõnel õnnestub see mängeldes, teine ponnistab, aga ei tule midagi välja.
Mõnele meeldib naljapäev, teine vihkab. Klassika "sul on ninaots kriidine" töötab alati! Mine tea!?

Head naljapäeva! Mõnel on õnnestunud naljapäeval sündida. Näiteks Ita Ever.
Palju õnne tänastele sünnipäevalastele! Peaks olema topelttore päev.

pilt - naljapäeva t-särk

Friday, January 22, 2010

Külmapühad



Juba hommikul Terevisioonis andsid Vainu ja Viirpalu üheselt mõistetavaid vihjeid, et täna pole vaja lapsi kooli saata. Väga külm on ja tuule aspekt ka veel. Mõtlesin - kahju, et õpetajatele need kraadid ei kehti. Justkui meil poleks külm!!

Lähenesin koolimajale lootuses, et täna jäävad tunnid ära. Pidin minema 3. tunniks.
No mis!!! Esimese korruse algklassides käis õppetöö mühinalt. Garderoob riideid täis.
Ei mingit külmapüha!
Ma saan vist aru, miks vanemad lapsi koju ei jäta. Kodus ka ju külm. Lapsed alati kütmisega toime ei tule, süüa ka keegi ei tee. Koolis aga soe, lõbus, lõunaks kartulid ja kapsa-hakkliha hautis.

Tulid meelde varasemad külmapühad. Ikka tõelised pühad olid. Kui mõni taipamatu tuligi kooli, saadeti ta klassikaaslaste poolt koju tagasi.
Vahel oli koolimaja nii külm, et tunde ei saanud pidada. Kütjatel olid joomapühad. Kord külmusid radikad allkorrusel lõhki ja põrandal oli päris tõeline liuväli.
Oi, millised külmapühad olid!! Lõbus meenutada.
Jah, vanasti olid isegi külmapühad... ilusamad.

Thursday, December 3, 2009

Head ja halvad asjad


Mõned eneseabiraamatud soovitavad kirja panna head ja halvad asjad ja siis neid kaaluda. Väikese enesepettuse abil leiad, et hea on ikka ülekaalus, nii et põhjust masenduda pole.

Näiteks
jõulud on tulekul (hea!) - kingituste ostmiseks ei jätku pere eelarves raha(halb? ei, ka hea, sest jääb ära mure, mida kinkida)

Rohkem näiteid ei viitsi välja mõelda, aga olen täitsa kindel, et kõik asjad on millekski head.
Klaas on pigem pooltäis kui pooltühi.
Kutsun üles positiivsele mõtteviisile, tegelikult ka.

Kaunist advendiaega, ehkki mitte miski ei viita jõulude lähenemisele (ilmaolud!). Kui mitte just arvestada jõulukaunistusi ja - kuuske linnas, mis aga kokkuhoiu mõttes põleb ainult nädalavahetusel paar tundi. (tegelikult on see liialdus)
Õige kah - istu kodus, säästad ... mida iganes ... kas või silmi ja saapaid.

Tuesday, November 17, 2009

Ma olen internetis!


Sain eile ühe äreva telefonikõne.
Inimene oli ähmis, sest oli saanud ühe anonüümse kõne. Keegi heasoovija oli helistanud ja teavitanud, et ta on internetis! Täiega!
Ma püüdsin lohutada, et mis tal häbeneda, ega ta Anu Saagim pole!

Mina olen ka internetis!! Sest kui sind pole netis, siis pole sind olemaski!!!

Tean/aiman küll, mida see terane helistaja silmas pidas. Eks ta ise teab ka!
Mõned kodanikud on ikka väga imelikud. Miks on vaja ärritada inimest, kes ei tea internetist tuhkagi!!?
"Jumal teab, mida minust on kirjutatud?!" ei suutnud tuttav kuidagi rahuneda.

Aga mina olen raamatus. Ja mul pole aimugi, kui paljud seda teavad. Ega kõik tule ütlema ega helistama!