Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Monday, October 27, 2008
Oodates ...midagi
Elu möödub oodates. (Meenub "Godot`d oodates"!)
Kui oled laps, siis ootad, et saaks täiskasvanuks, keda keegi ei kamanda ega kontrolli. (See on muidugi puhas fiktsioon.)
Siis ootad õnne, mida see ka endas ei sisaldaks. Näiteks armastust, rikkust igal kujul. Vahepeal ootad last, siis tema kasvamist, teda koju...Ühest momendist hakkad ootama lapselast.
Õnn teadagi on petlik ja peibutab virvatulena. Siis ootad, et kui suurt õnne ei olegi, tuleks vähemalt väike - stabiilisus, hingerahu. Majanduslik kindlustatus. Suurte murede puudumine.
Iga päev ootad midagi. Et tuju läheb paremaks, et ilm läheb ilusamaks, et keegi helistab/kirjutab/kutsub(tuleb) külla. Ootad lahendust probleemile või motivatsiooni tegutsemiseks. Kui käid tööl, ootad nädalavahetust, vaba päeva, vaheaega, puhkust.
Öösel ootad und, vahel hommikuni välja. Mõnikord ootad hommikut, mõnikord õhtut.
Aga sa ei oota - vanadust, haigust, dementsust, töövõimetust, halbu uudiseid. Need tulevad ise, ootamata. Loodad, et halvad asjad sind ei taba. Ootad, et elul on sinu jaoks veel midagi ilusat varuks.
Sa ei ole nii lootusetu pessimist, kui oli Urmas Ott.
Kogu elu ootad midagi...
Ootusega kaasneb lootus, muidu vist väsiks ootamast.
Illustratsioon netist
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tere, Helle!
ReplyDeleteMa väga loodan, et ma blogijate massi sekka ei satu. Pean oma lastega suhtlema, mobiiliga on liiga kallis ja nii on endal ka lihtsam mõtelda ennast tasakaalu.Väga soovin, et mu lugu on lastele õpetlik ja nemad enam ei korda vanemate vigu.
Tiiu!
ReplyDeleteNiisugused asjad ei juhtu ainult seepides, vastupidi - elu on väga keeruline ja kulgeb ettearvamatult.
Aga ma soovin Sulle vastupidavust, toetu oma suurtele lastele. Neil on Sulle palju õpetada, nagu Sul neilegi.
H
Mõtlesin, et mida mina ootan. Oli muidugi aeg, kui ma lapselast ootasin. Nüüd on ta käes ja seda ma ei oota, millal ta kasvab. Selles mõttes, et kasvab ta ju nagunii ja armas on ta igas vanuses. Praegu ei tulnud midagi meelde, mida ootaksin. Isegi nädalavahetust mitte, sest ega ta kiiremini ei tule, kui ma tema peale mõtlen. Elan vist olevikus, nagu soovitatakse.
ReplyDeleteAitäh, Helle!
ReplyDelete:-)
Kusagilt on kõrvu jäänud küllaltki banaalne (ilmselt meestelt)ütlus: naised on loodud ootama. Algul ootavad suureksaamist, siis ootavad mehelesaamist, siis ootavad lapsi ja siis ootavad kuni lapsed suureks saavad.
ReplyDelete