Mu armas kallis ilus emakeel

Sünnipäevanädal õnnelikult üle elatud, kallistatud-lillitatud, mõtlen täna emakeelest- eesti keelest.
Ikka ma imestan, et mida vanemaks saadakse, seda tähtsamaks muutuvad väärtused, millele nooremalt üldse ei mõtle või vähemasti ei pea nii oluliseks. Ehk siis asjadele, mis kestavad (peavad kestma) üle meie aja, kas või igavesti.
Ma ei valeta, kui ma ütlen, et mind ei pane muretsema nii võrd ülemaailmne finantskriis, majandussurutis, osooniaugud, suur kuritegevus jms (eks ikka need ka, mis must muidu arvatakse?!) kui künism, skeptitsism, ülbus, ükskõiksus, üleolev suhtumine meie oma emakeelde ja kultuuri. Siin ei tõmba ma piiri generatsioonide vahele, sest seda pole. Väärtushinnangud ja prioriteedid ei pruugi sõltuda vanusest. Vanusega nad võivad muutuda, seda küll, aga sellest ma juba kirjutasin.
Mul oleks nii palju kirjutada, aga kartes langeda professionaalsesse kretinismi, piirdun üldisemaga.
Eesti keel ei sure mitte välja, vaid ta jääb vaeseks nagu sandike, kes elab küla armust, kel pole oma koda ega kauneid riideid selga panna, hea, kui mingid räbalad üll on ja hütike, kust tuulevarju saab.
Lugesin PMst ühe eesti keele õpetaja mõtteid ja olen temaga igas asjas nõus.
Oma ameti tõttu näen kõike seda pealt, mis toimub meie keelega. Ta lihtsalt lamendub, kasutusel on ainult kõige igapäevasemad sõnad ja mõned moeväljendid, peentest nüanssidest ei saa rääkidagi, sest neid ei vallata.
Kunagi ütles Doris Kareva Fred Jüssi kohta, et ta räägib/kirjutab/mõtleb peenes kirjas. Vat see "peen kiri" jääbki mitmel põhjusel omandamata, kättesaamatuks, arusaamatuks.
Eks me kõik tea seda tunnet, kui oleme sunnitud suhtlema mõnes võõrkeeles, mida oskame heal juhul rahuldaval tasemel. Kuidas tuleb kobada, otsida sõnu ja väljendeid, mis enam-vähem sobiksid ja annaksid edasi ligilähedaseltki mõtet, mis peas pesitseb ja keelel sügeleb.
Vanemad lapsed ei saanud kuidagi aru mõttest, et/ kuidas "keel loob isiksust".( Vt Mihkel Mutt PM, 4.märts)
Samal ajal hakkavad lausa õhust külge moeväljendid nagu "pikemas-laiemas perspektiivis" ja "hetkel" igas lauses, "inimesele" ei leita ühtki sünonüümi.
Ma pole mingi ülipeps või isegi lausa allergiline kõnekeelsuse või võõrapärasuse suhtes, ütlen ise ka tsau, pakaa, okei ja dasvidanija, kasutan sõnu diil, tiim, kopi ja paste and so on, aga asi on ju hoopis muus. Aga ma ei seleta rohkem. Saate isegi aru!!!

Ilusat emakeelepäeva, kaunid blogiinimesed! Tänu teile on meie armas emakeel hoitud!