Esimene kuu Pärnus

Esimene kuu täitus 17. septembril. Ei oska hinnata, kas aeg on möödunud kiiremini kui tavaliselt või mitte. Seda küll tajun, et jubekiire on otsa saanud, aga see võib ka ajutine olla. Mingi väike rutiin on juba tekkinud. See küll muutub järgmisest nädalast, kui hakkan hommikuti sõitma Lupja Marit hoidma ja Triin läheb päriselt tööle. Siiani on ta tükati käinud. Lapse hoidmine ei heiduta mind enam, sest laps on minuga harjunud ja ...küllap kõik laabub.
Esimesed külalised on juba käinud, aga elamine pole mul veel kaugeltki korras. Ootan remondimeest ja on igasuguseid muid mõtteid, mis tahavad realiseerimist. Kuhu mul kiiret!
Ühtegi tuttavat pole mul tekkinud. Tervitan küll viisakalt trepikoja mutte, aga jutuks pole läinud. Ainult pesunööride juures küsisin, kas igaühel peavad isiklikud olema, kui üks mammi kurtis, et "jälle see 3. korruselt on mitu nööri täis ladunud." Igal pool omad kombed - eestlane tahab, et kõik oleks oma ja  privaatne.
Mutid istuvad maja ees ja naudivad kaunist suve lõppu.
Triin toob Annaliisa lasteaeda ja siis tulevad Mariga siit läbi. Koos sööme putru, ma olen ka hommikupudruusku üle läinud. Üle õue on pagaripood, kus tehakse häid pirukaid. Seda igal hommikul siiski endale ei luba, sest mõelge, kuidas see mõjub!!!
Muide, haiglas kaotatud kilod pole tagasi tulnud ja hea ongi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Suure-Jaanis. Seal oli laat ja ühtlasi kohtusin paljude tuttavatega. Siis mõtlesingi, et ega enam nii häid sõpru leia, tuleb vanadest kinni hoida. Ma olen vahel vaadanud neid, kes istuvad pingil ja jutustavad, et ega ma ikka nendega oska ennast veel samastada.
Nii ongi mu ainukesed Pärnu inimesed tütre pere ja tema sõpruskond.
Ma tean, et Pärnus elab ka mitu blogijat, keda olen lugenud (Ritsikas, Tikker).

Korduma kippuvad küsimused*

Kuidas ma olen kohanenud oma uues kodus?
Ma tunnen  ennast nagu kodus st väga hästi. Võibolla aitas kaasa ka see, et see korter ja piirkond oli mulle  tuttav. Igal juhul oli tähtis ka, et mõte kolimisest küpses nii pikalt ja alternatiive ei tekkinudki. Tegelikult oleks olnud ikka  suur jama, kui ma poleks saanud oma 4toalist korterit maha müüdud. Mis siis oleks, ei kujuta ette. Õnne peab ka olema ja mul oli.

Kuidas on mu tervis praegu?
Kuna ma olen veendunud, et ka siin oli mul õnne, siis tekib salalootus, et ma olen pailaps. Pärast seda kadalippu (raske isegi uskuda) tunnen ennast natuke teise inimesena. Minu maitse-eelistused on muutunud- üldse ei taha enam magusat ja isegi liha mitte.
Jõudu on tagasi tulnud, aga mitte täies mahus. Olin oma arvates suve algul (enne haigust) heas füüsilises vormis, millest nüüd on räbalad järel. Rattaga tahaks sõita, spaasse tahaks. Esialgu tuleks rohkem liikuda, kõndida.
Kuna ma olen oma loomult selline paranoiline ja hüpohondrik nagunii, siis iga väike valu või kiskumine kõhu piirkonnas ärritab.

Kas 1. september paneb ka kuidagimoodi hinge kripeldama?
Ei, ei, ei. Arvan, et järgmine kord hakkab mulle see kuupäev midagi tähendama, kui lapselapsed lähevad kooli. Sinna on veel aega õnneks.

Kuidas lapsehoidmine edeneb?
Annaliisa läks lasteaeda, väike Mari on emaga kodus. Mina olen paar korda lapsehoidmistööl käinud, aga päris järjepidev see pole veel. Usun küll, mida elu näinud inimesed räägivad- et üht väikest tegelast päev otsa ohjata pole kergem, kui terve klassi ees tundi anda. No ei tea, vaatame.

Algus ja lõpp

Algas minu viimane tööaasta. Algas ka Annaliisa esimene lasteaia-aasta. Elus on ikka nii, et midagi algab ja midagi lõpeb. Kolleegid aasivad, et nagunii ma ei raatsi lõpetada ja olen veel tööl n aastat. Minu veendumus on seekord nii kindel, et loen juba (esialgu sümboolselt!) kalendris päevi, mis on jäänud tööperioodi lõpuni (juuni 2013).
Ees ootab uus elu. Pärnusse! Pärnusse!

Selle õppeaasta esimene töönädal oli tappev. Kolmapäeval tundus, et nädal ei lõpegi. Õnneks olid järgmised päevad veidi kergemad.

Minu esimene lapselaps alustas lasteaiateed. Ma ei mäleta, et oleks oma lapse puhul nii  elevil olnud. Siis olid olud ja veendumused ka teistsugused. Ei peetud vajalikuks, et lapsevanem harjutab last kollektiivis viibimisega tasapisi - noh, et algul tunnike ja siis poole tunni kaupa kuni lõunasöögini. Järgmisel nädalal proovib juba lõunatki lasteaias magada.
Meie laps on loomult väga seltsiv, peenemalt väljendudes kommunikatiivne ja sotsiaalne. Ta ei karda uusi olukordi ega võõrasta kedagi. Alati on muidugi oht, et see ületab nn viisakuse piiri ja last võidakse pidada tüütuks või/ja kasvatamatuks.

Olen näinud küll ja rohkem kasvatamatuid lapsi, kes ei tunne elementaarseidki kombeid.
Tütre juures kohtusin ühe nö naabritüdrukuga, kes tungis vägisi aeda, kiskus vägisi väikest last sülle, kamandas mind ja Annaliisat. Lõpuks kaotasin kannatuse ja käskisin tal koju minna. Ta ei läinud!!! Ma olin täitsa vapustatud. Hiljem kuulsin, et ta tuleb ja lahkub ka nii, et ei kasuta väravat, vaid roomab aia alt. Püha taevas! (Ta läks sügisel 1. klassi!)

Eile rääkisime väikese lasteaialapsega telefonitsi. Põhiuudis oli see, et Annaliisa ütleb nüüd r-tähte. Täitsa äratuntavalt kõlab r sõnades roheline ja krooksub.
Miks ma ei mäleta, kuidas, millal ja kui kiiresti mu oma tütar kõne omandas???

Mitmetes blogides on arutatud teemal, miks tahta üldse lapsi ja kui palju neid tahta. Alles hiljuti kirjutati emast, kes näljutas oma beebi surnuks. Ma ei suutnud seda artiklit isegi läbi lugeda.
Järglaste saamine on kogu elusa looduse vääramatu püüd ja instinkt. Ainult inimene oskab, saab ja soovib oma järelkasvu planeerida. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et naise elu jääb kuidagi vaeseks, kui tal pole last(lapsi). Lugesin äsja Silvi Vraidi elulooraamatut, kus ta jutustab oma ainukese poja Silveri sünnist ja kasvamisest. Ta ei varjagi, et hellitas teda hullupööra - lasteaeda ei pannud, oli hoidja, koolis võttis Silveri oma klassi, et kaitsta teda võimaliku koolikiusamise eest. Kõikidel emadel pole see võimalik ja kas on see ka vajalik. Tihtipeale on just üksikemad ja üksiklaste vanemad ära keeranud oma lapse liigse poputamise ja hellitamisega, tehes sellega karuteene. Või ei ole see nii - kas üldse saab armastada liiga palju?

Sünnipäev

Äärepealt oleksin unustanud, õigemini unustasingi ära oma blogi sünnipäeva. Muidugi pole see nii oluline sündmus ka, aga ikkagi 4 aastat täis. Midagi see ju tähendab. Mõned asjad poleks muidu meeldegi jäänud, näiteks see, et eelmised riigikogu valimised võitis ülivõimsalt Ansip üle 22 tuhande häälega!!!?
Kirjutamine on olnud ikka mu leib. On olnud aktiivsemaid perioode, aga ka madalseise. Praegu on üks selliseid. Vahel on päriselu nii pingeline, et blogieluks pole aega ega jaksu.
Aja jooksul on elu virtuaalis palju muutunud. Mõned blogitutvused on kolinud reaalellu, mõned on peitunud eraelu kardinate varju. Konkureerivaks keskkonnaks on saanud facebook.
Ma ei arva, et ma blogimisest niipea loobun. Kui aega ja mõtteid on rohkem, tulevad ka uued postitused.
Lubasin Epule, et kirjutan Justini uuest raamatust "Minu Eesti 2 - Mida Sa tahad?", mis mul on paraku veel pooleli. Mitte huvi puuduse pärast, vaid ikka selle pärast, et tööd ja sellega seotud pingeid on palju. Ma teen seda kindlasti!

Ponnistan, et toime tulla kõikides valdkondades.
Ootan kevadet.
"Algas kevadkuu ja sünnikuu" - see oli mu esimese blogipostituse esimene lause. Peaaegu sama klassikaline minu jaoks kui " Kevade" alguslause.

Lisatud 5. märtsil kell 10.30
Kas on see minu konservatiivsest loomusest või millestki muust tingitud, et ma pole oma blogi kujundust üldsegi muutnud. Nii nagu alguses sai, nii on jäänudki. Vahel olen küll mõelnud, et võiks, et koliks ka wordpressi üle, aga siis loobun. Las ta olla. Oma blogi- oma asi.
Natuke kahju on, et meie suguvõsa ühine blogi on varjusurmas, aga siin on ka mõned objektiivsed põhjused - "vana aeg" sai ära räägitud ja tegijad vist väsisid. Võib-olla saabub veel renessanss?!

Mitut rahareformi sa oled näinud?

Aastavahetuse peol tehti üksluisuse peletamiseks ka viktoriin, milles pooled küsimused olid uuest liiklusseadusest ja pooled varia. Läbiviijaks oli liiklusjurist Indrek Sirk. Võistkonnad olid 2liikmelised. Ma teadsin, et liiklus on mul väga nõrk (ei oma juhilube), aga et variast ka midagi suurt ei tea, oli ebameeldiv üllatus.

Üks võtmeküsimus oli selline.

Mitu rahareformi või uue raha käibele tulekut on Eestis olnud alates 1918. aastal Eesti Vabariigi loomisest, mil kasutusele võeti Eesti mark? Iga õige reformiaasta annab 1 punkti. Mõelge ajaloo peale, eriti segane aeg oli II maailmasõda, kuid siin aitavad ajalooteadmised ja loogika.
max 7 punkti

Mina sain 3 punkti.
1941 - Saksa mark
1992 - Eesti kroon
2011- euro

Oma vanuse järgi võinuks teada ka Vene rubla devalveerimist 1961, aga näe ei teadnud.
Minu tädi ohkis surmatunnini, et teda on kõik rahareformid nöörinud (ta oli sajandivahetusel sündinud). Viimane oli Eesti kroon, millega ta ei jõudnudki ära harjuda.
Kui ma oma Rüütli koolivennast sugulase käest küsisin sama asja, polnud tal mingi probleem kõik rahareformid järjest üles lugeda.

Ise loodan, et euro saab ikka omaseks ja ei pea pidevalt kroonidesse ümber arvestama.
Eurode eest pole ma veel midagi ostnud. Toidupoes tasusin krooni sentidega.

NB! Uurisin netist seda rahareformi asja ja leidsin ammendava vastuse: asi on veelgi segasem, kui oskasin kahtlustada:)

1. märts

Täna kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimese sissekande blogisse.
Ei viitsi arvutada, mitu postitust kokku teinud olen.
Ei tea ka, kui palju selle aja jooksul klikke on kogunenud, sest mul puudub vastav arvestus.
Mis ma selle teadmisega ikka teeks!
Külalistest on alati hea meel olnud. Aitäh kõigile!

"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides 28. 02.10 Vancouveris.

Tänu oma blogile olengi hakanud paremini mõistma elu pisiasju, mis moodustavad mosaiigina terviku ehk ELU.
Paremini pole ma osanud.

Täna 70 aastat tagasi suri oma kodus kirjutuslaua taga Anton Hansen Tammsaare.
Ta oli siis 62aastane.

Fotojaht: Esimesed kolm

Fotojahile mõeldes panen siia oma esimesed kolm pilti teemal "Kolm".




Panin need teiste juurde sinna.

Objekte otsides

Kui ma nüüd vanas eas sain endale fotoka ehk digika, siis pole vist põhjust loota, et minust kasvab/kujuneb hea fotograaf.
Tänapäeval ei ole ju tehnika valdamisega suurt probleemi. Vajutad õigele nupule, küll aparaat ise teeb pildi. Ometi saan ma ju aru, et midagi on siin veel. See on anne, silm, fantaasia, idee. Need kas on kaasa antud või ei ole.
Algaja fotograafina ei oska ma leida objekte, mida pildistada. Kodus olen juba peaaegu kõike pildistanud. Kassi igas asendis, lillekesi, rõduvaadet. Ühel hommikul mõtlesin teha autoportree. Sellest midagi välja ei tulnud, sest ...
Kui ma vaatan teiste blogijate pilte ja fotojahti, siis saan aru, et kõige raskem ongi leida objekti ja seda siis õige rakursi alt üles võtta. Ja sellel kõigel peab mõte sees olema.
Juba hakkab mindki kummitama kõikide tänapäeva fotograafide mure: mida teha nende tohutute piltidega, mida ennast unustavalt klõpsid siin ja seal.
Mulle meeldib ikka paberi peal ka pilte vaadata. Ja albumid meeldivad.

Katsetused

Uued kingad.

Uus tolmuimeja, pole veel imeda saanudki - nii uus on alles.

Ilusasti õitsev lill, minu sõber, sest ta pole õiteta 4 aasta jooksul olnudki.

Valaste juga, mitte just liiga veerohke (12. mail s.a)

Toila pargi puu - üks paljudest. Tundub kuidagi erootiline;)

Minu kass

Minu kass - üles võetud 7. märtsil fotokaga, mis kuulub mulle!

Homme on märts

Veel võib laulda "Väljas on veebruar täna", homseks peaks mõne uue laulu otsima.
Märts on minu jaoks eriline kuu.
Homme saab mu blogi kaheaastaseks.
Algus oli nii arglik nagu igal asjal.
Nüüd on tunne, et kõigest on juba kirjutatud.
Ma ei ütle, et see on "lõpp". Aga mingi ikaldumine on - huvi puudus, ilusate mõtete puudumine või kanaliseerumine väga isiklikeks. Paljude endiste staarblogijate taandumine.

Märts on kuu, mil igatsus kevade (ja suve) järele muutub väljakannatamatuks.
Kuigi : aeg tuleb aeglaselt, aga möödub kiiresti. (hiljuti kusagilt kuuldud)
Tunnen ennast Nipernaadina, kes suvel elab absoluutselt teistsugust elu kui talvel.

Uskumatu, täna öösel on nii palju lund sadanud. Õue!!!
Üks video igatsusest (laul võrdub ju viis, sõnad, esitus)

Nii vaikseks kõik on jäänud

15 päeva jõuludeni

Ma ei mõtle veel üldse jõulude peale - vähemalt kirglikult mitte. Aga kuna täna on meie mail ilus talveilm, lume ja mõne külmakraadiga, siis võib ju natuke mõelda ka (jõuludele).

Teine mõte täna on, et kõike ma juba oskan(!!?), aga videot oma blogisse panna vist mitte. See ongi nüüd proov. Otsisin üles ühe ilusamatest jõululauludest "Valgete jõulude" kõrval ja teen katse selle siia panna.

See laul on siin.

Kuna katse õnnestus peaaegu esimesel korral, jääb üle ennast kiita - küll ma ikka olen ilus, tark ja hea!!!
Kaunist elu kõigile!
(Ähh, kõike ikka veel ei oska;)

Pilt aastast 1992: Tiit Inglismaalt ja tema Citroen

Pildil onupoeg Tiit Inglismaalt külas oma Citroeniga(vasakul). See oli ainuke kord, kui ta oma autoga tuli läbi Euroopa- käis Hollandis Laurit ja Merlet haiglas vaatamas. Edaspidi on ta käinud nii: sõidab lennukiga Tallinna ja siis rendib siit auto.
Tiidu kõrval seisab taat, siis väike Ave-Liis (3-aastane) ja Triin(16-aastane). Küljega meie koer Bibi, kes elas 18aastaseks.
Tähelepanuväärne on see, et Eestis siis veel eriti välismaa autosid polnud. Taamal uuemat tüüpi sapikas.

Praegu seisab meie maja ees keskmiselt 20 autot.

... ja mööda on läinud 15 aastat. Nagu üks silmapilk või äärmisel juhul kaks.

Ma proovin linke panna, vol 2

Teen aktiivseks aadressi brauseri ribal. Siis vajutan Ctrl+c. Lähen tagasi oma teksti juurde ja vajutan Ctrl+v. Tuleb vaadata, et http poleks topelt.

1. Inglismaal on suured üleujutused. Eriti keeruline on olukord Gloucesteris, kus elab ka minu onupoeg. Õnneks nende elu ohus pole, kuid juba nädal aega pole neil joogivett, kuna pumbajaam on üle ujutatud.
2. Tänavatel on hullunud kihutajad ja roolijoodikud, kes seavad ohtu kõikide korralike liiklejate elu. See käib kohutavalt närvidele, et tegelikult mingid meetmed ei aita. Võib-olla tuleks juba esimese korrarikkumise järel auto konfiskeerida?

Nii õpetas mulle Kukupai.
Sain hakkama, aga ikka tundub mulle see liiga tülikas.

Nüüd proovin Elsa õpetuse järgi.

3. Türgis enneaegse lapse ilmale toonud ema juhtumit võib mõista kaheti. Ühelt poolt on muidugi väga inimlik Eesti riigi abi lapse koju toimetamisel, aga teiselt poolt ajab inimesed tagajalgadele ema Ülle läbimõtlemata arvamusavaldused meedias.

4. Euroopas valitseb kohati hirmus kuumus. Mina lähen laupäeval Poola-reisile, aga ei tea, kas seal on ilm nagu meil või nagu Ungaris ja Balkanil.

Pildi lisamine, vol 1

Üks pilt õhulennul üle Suure-Jaani. Tegin palju tulutuid katseid, lõpuks sain pildi lisamisega hakkama. Muidugi ei tea, kas see ikka kõige optimaalsem viis oli. Aga tänaseks aitab.

Ilm keeras ära. Loodetavasti mitte kauaks.

Eestlaste ja ka inglaste kõige tüüpilisem small talk on ikka ilmast.
Puhkuseni on jäänud veel nädal aega. Elame üle!

Kõht täis - meel rõõmus

Esimene ajaveeb

Ajaveeeb - see on imelihtne, arvatakse. Pole see midagi nii lihtne. Mina olen kauane blogide lugeja. Nüüd siis alustan ise, õpin alles.
Oh taevas küll, kuidas neid pilte pannakse!!
Arvutiklassis.

Algas sünnikuu

Algas sünnikuu ja kevadkuu. Väljas on meeldivalt kevadine. Õhtu on käes, aga tööpäev pole veel lõppenud.