Lugesin Kukupai postitust kommenteerimisest ja Nipitiri arvamust blogide kvaliteedi kohta. Mõlemas torkas kõrva/silma, et on olemas tühised nn "joon, söön, spordin"-blogid, millele vastanduvad sisukad, pikad, diskussiooni vallandavad nn õiged blogid.
Tundsin ennast millegipärast puudutatuna.
No ei oska diskussiooni algatada, mis tooks uusi tuuli blogimerele, ei oska ka meeme välja mõelda, vaimukas/arukas ka pole, kas mul siis ei kõlbagi blogida?
Tean-tean, mida nüüd vastulausena öeldakse: kõik võivad kirjutada, millest tahavad, ja lugejate maitsed on erinevad jne jne
Hiljuti vallandus ühes blogis diskussioon, kas sobib olla oma blogis iseendakeskne või pead pakkuma üldsusele meelelahutust, põnevust. Mõte, et saad seda, mida annad. Inimene solvus ja oli vait ( = blogimata) tükk aega. Nüüd püüab ettevaatlikum olla!
Kas me ikka pole liiga otsekohesed ja natuke vähediskreetsed, kui me ütleme, et meile ei meeldi blogid, kus inimene kirjutab omaenda pisikesest ja tähtsusetust elust?
Kõigest nagunii blogida ei saa ega kõlba. Oma hinge siin nagunii pahupidi ei pööra, kõike välja ei ütle.
Las ma siis blogin oma elu pisiasjadest, näiteks sellest, et täna käisin veeniverd andmas ja sellepärast ma hommikul süüa ei tohtinud. Ja öösel oli vist öökülm - naised arsti juures rääkisid.
:-)
ReplyDeleteMa arvan, siin sõltub kõik lugeja enda meelelaadist.
ReplyDeleteMinul ei tuleks oma elu pisiasjade kirjutamine üldse välja, nagu mul tihti jäävad katki ka meilivahetused ja kirjavahetused, kus tahetakse, et ma oma elust räägiks. Lihtsalt sel põhjusel, et minu meelest on mu igapäevaelu väga vähe sündmusi, mis on tõeliselt olulised. Tundub, et võtmeküsimus on selle juures, kui kaalukana me oma igapäevasündmusi ise tajume.
Samal põhjusel ma ei haaku ka enamiku elusündmustest rääkivate blogidega. Õigem olekski vist kasutada väljendid "ma ei haaku", sest see on piisavalt neutraalne ja ei tohiks kedagi häirida.
Kulla sjgelle!
ReplyDeleteMillest sa räägid?
Sinu blgid on alati huvitavad ja omapärased. Sa sundisid isegi mind raamatut lugema ( seni veel siiski koju tassima, kuid ma LOEN SEDA KINDLASTI!). Sinul on sügavad ja tõelised blogid. Kes sulle üldse ütles, et sinu blogides pole midagi arutletavat.
Seega, kordan sulle veelkord: kõiki blogijaid ühendab üks omadus - nad ei saa kirjutamata olla. Mina ei saa, mul oleks siis justkui valus.
Kui sulle see midagi tähendab, siis minu arust ( mu poja arust kah) on sinu blogides alati mida lugeda ja mille üle järgi mõelda.
Kirjuta aga julgesti edasi!
Vabandust, kui Sulle jäi mulje, et ma teatud tüüpi blogisid tühiseks pean! Ma lihtsalt avaldasin arvamust, et konkreetselt MINU jaoks pole seal midagi kaasa rääkida, aga samas mõnele teisele on just see oluline.
ReplyDeleteSinu blogi on üldse üks esimesi, mida pidevalt lugema hakkasin ja loen edasi. Sina vaatad asju sellise toreda nurga alt, mis mulle vägagi korda läheb ja kus saan tõesti kaasa mõtelda. Ilusas armsas eesti keeles pealegi.
Ei, Ramloff!
ReplyDeleteMa arvan, et asi on muus. Mitte, et me igapäevaelu tegemised oleksid vähe olulised.
Ma arvan, et ka näiteks hommikukohvi joomisest võib ühe mahlaka sissekande kirjutada. Sellest, kas jõid oma kohvi kohuse pärast, kiiruga, nautimata või päikesepaistelises hommikuköögis hoolikalt kohvipuru doseerides ja seda kella järgi kuumas vees tõmmata lastes,et siis selle hõrgus lõhnas ja maitses lasta tasapisi ärgata oma meeltel ja mõtetel.
Aga et kirjutada on nii paljust, siis tahaks kirja panna selle kõige olulisema ja sellest olulisestki valida välja olulisim.
Või on siiski asi milleski muus? Äkki need pisiasjadest kirjutajad tahavad midagi suurt öelda, kuid sõnadest tuleb puudus, teistel aga pole aega, ega viitsimist sealt ridade vahelt seda mõtet otsida.
Ei ole õigeid ajaveebe olemas, nagu ka pole olemas ka õigeid inimesi ja arvamusi.
ReplyDeleteIngrid tõi välja siin kommentaariumis kõige lihtsamalt kõiki blogijaid siduva ühisosa - ei saa meist keegi kirjutamata olla. Nii me siis kirjutame siin, kes vaadates oma toimetamisi lähivaates ja kes piisavalt pikka kangi otsides, et maakera pöörata . Kõigil on oma lugeja, vähemalt ei tunne siin inimesed, et nad on suures maailmas päris üksi. Tohib ju ka maapeal elada putukas samuti kui elevant - võta üks ära, teine kaob iseenesest.
ReplyDeleteMa arvan, et lugeja valib, millised blogid talle meeldivad - kirjutaja aga kirjutagu ikka just nii keerulistest või lihtsatest asjadest nagu talle parasjagu meeldib.
ReplyDeleteVäga kummaline on, kui keegi kirjutab, et "kuule, sul on nii igav blogi, milleks midagi sellist kirjutada".
No tõesti!
Arusaamatu!
Ilmselt siis tõesti on lugejaid, kes ootavad, et blogija ennast lugejaga kohandaks... aga ma ütleks, et viga on nendepoolne siis küll, täiesti.
Ka olen märganud, et mõne blogi juures on kohe öeldud, et paluks ainult sisukaid kommentaare. Arvan, et ma pole iialgi söandanud sellistesse blogidesse kommentaari jätta, sest... teadagi :)
Mulle väga meeldivad ka puhtalt emotsionaalse sisuga kommentaarid, näiteks lihtsalt ":)", või "tahtsin lihtsalt öeda, et soovin sulle kena kevadet!" või "tore lugu!" vms... ja olen ise ka sellised jätnud küll-ja-küll :)
kui me kõik üksteisele meeldiksime ja teineteise hingesugulased oleksime, sigiksime me nagu kevadised jänesed! Niisiis pole vaja kellelegi vägisi meeldida ja kirjutada seda,mida ehk kedagi huvitab. Kedagi alati huvitab, omasuguseid leidub.
ReplyDeleteIgaüks omamoodi, omal moel, kas sügavalt või pinnalisemalt.
Iseendaga peab rahul olema!
Elagu edasi motoorne rahutus! Arvutiklahvide klõbin on hümn mu kõrvadele :)
oli jah öökülm. ema rääkis, et neil maal olevat hommikul maa valge ja külm olevat uued lilletaimed ära võtnud :)
ReplyDeletesee blogide liigitamine "headeks" ja "halbadeks" on umbes samahea jutt, et ega keegi ju kroonikat ja SLÕhtulehte ei loe :) kukupai kindlasti nii ei mõelnud.
Minu pähe satub mõtteid nii harva ja enamasti pole need siis ka kuigi originaalsed :P
ReplyDeleteSelle eest, et minuga või minu läheduses pidevalt midagi juhtuks, hoolitsevad aga põnnid - võõrad ja omad :D
Minu eesmärk pole lugejaid skoorida vaid enese jaoks märkmeid teha. Ja tore, kui keegi tunneb, et teen temagi tuju heaks :)
Hea sjgelle,
ReplyDeletekindlasti on näitelaval olnud läbi aegade näitlejaid, kelle pisiroll: "Õhtusöök on serveeritud" on kirjutatud kuldsete tähtedega teatrilukku.
Sinu pisirollilised sissekanded ja monoloogilised suurrollilikud kirjutised väärivad kohta kirjutamata blogiloos.
Sellepärast Sind järjekindlalt loen, kuigi alati ei kommenteeri.
igaüks on selline nagu on ja iga blogi on omaniku nägu. ja teisetl pole sellega asja. kellele meeldib, käib ja kolistab ja loeb ja komendib, kellele ei meeldi, see ei käi...
ReplyDeleteme ei ela ju ometi selleks, et teistele meeldida?vaja seda mõtete natuke mõelda, ja sellest pikemalt kirjutada...see on huvitav fenomen...
Kui taevas tähti vaadata, siis märkab, et igaüks vilgub erinevalt, annab erinevat valgust, mõjub teisiti kui teised, on teistsuguse iseloomuga. Pole olemas ühtmoodi tähti, pole olemas ühtmoodi inimesi, igaühes lõõmab erinev hingetuli - juba seepärast ei saa blogid olla ühtmoodi ja ei peagi olema. Kirjutagu igaüks, mida tahab, tunneb ja oskab - blogitaevasse mahuvad ju kõik ära. Ja teistele meeldimine küllap pole siinjuures üldse tähtis.
ReplyDeleteSjgelle blogi mulle igatahes meeldib - soojendab hinge.
Kas sa seda fotot oled näinud, kus sa koos kursuseõe Leeloga oled?
ReplyDeletehttp://www.fotothing.com/Aurelie444/
photo/e534884f5f8f526f264d2d2f4aa022c8/
Igaühe jaoks on kuskil keegi. Igal blogil on kindlasti oma lugeja jne. Kõik algab muidugi sellest, et mille jaoks sa blogid. Kui sa tahad saada palju lugejaid ja sisukaid kommentaare, siis pead ka väga sisukatel teemadel blogima. Kui sa blogid selleks, et oma elu väikesed pisiasjad talletada, siis nii teegi. Palju kommentaare tähendab ka seda, et keegi tuleb ja materdab su maatasa. Teeb sulle kohutavalt haiget. Sul tekib tahtmine enam mitte kunagi elus logida ja kustutada ära siiani üleval olnud postitused.
ReplyDeleteMinul on ka selline "mida mina ja mu siinne segakoor täna tegime, nägime, mõtlesime või arutasime" tüüpi blogi. Ja eks sellised on ikka kõige südamelähedasemad just kirjutajale endale. Teised ju ei tea, pole näinud, ei tunne kirjutajat ja tema lähedasi - neile jäävad paljud nüansid tähendusetuks just selle tõttu. Ja noh, sellest võib ju ka täitsa aru saada.
ReplyDeleteMa ise, nagu korduvalt ka oma postitustes välja öelnud olen, lähtun sellest, et sellise personaalsemat sorti blogi pidamine peab olema ennekõike iseendale midagi andev. Minule annab see vahel oma mõtete lahtimõtlemise ja südamelt ära ütlemise võimaluse ja vahel toimib kroonikana. Võttes arvesse ka mu keskset eesmärki, on sellisel avalikul teadaandmisel ka mõneti ennastkontrolliv ja keskenduma sundiv roll. (Milline, tõsi küll, viimasel ajal natuke eesriide taha on jäänud. - Aga kindlasti mitte unustatud!!)
Lugejad mulle meeldivad, eriti sellised, kes vahel ise ka midagi sekka arvavad/ütlevad. See on nagu kohvitamise kõrvale väike sõbralike repliikide vahetamine. Suhtlus nii-öelda. (Seda enam, et ma blogiga tegeledes tavaliselt omangi kohvikruusi käeulatuses.) Ja selliselt positsioonilt pole oluline, kas öeldi nüüd midagi tõsiselt tarka ja asjalikku või lobiseti niisama midagi minu jutule lisaks. (Noh, mõttetut lingispämmi a la "sul on tore blogi, tule minu lehele ja vaata seda vahvat viagrareklaami mis mul seal üleval on" muidugi ei soosi keegi, ma arvan.) Kuid ma annan endale aru, et mitte kõigi elu ei kulge samasuguses vaikses ja päevast päeva igapäevaelu tühisevõitu pisiasju ja -tegusid toimetades. Ja need, kelle energiatase ja mõttejooks tempokamat, kaugemat ja kõrgtehnoloogilisemat ihaldavad, minu blogist midagi enda jaoks tagasimeelitavat kardetavasti ei leia.
Samas ega kõik kirjapandu peagi ajakirjandus olema. See teeks blogosfäärist samamoodi mõttetu ja identiteeditu meediamüra ning kaotaks ära selle isikupärasuse mida praegu just nimelt selliste oma isiklikust igapäevaelust kirjutajate blogid lugejateni toovad. Ajakirjandust on meil nagunii kõik kioskid täis. Mina otsin pigem tavalist inimest - mitte poliitikut ega klantsistaari ega tehnoloogiaguru (kuigi ka need on nii mõnedelegi huvi ja mõttelennule hoogu pakkuvad rollid). Mina otsin inimest nende rollide tagant. Mis teha, olen selline imelike huvidega kodanik, kes kõik rollid eest lükata ja oma huvi just rollitagusele inimesele ja tema isiksusele keskendada soovib :). Iseasi, et mõni isiksus on alles avardumas ning mõni veidi silmaklappidega või ennastvarjav - aga isiksused nemadki ju.
Nii et pooldan seda, et inimesed julgeksid olla rohkem lihtsalt nemad ise ning ei seaks endale eesmärgiks iga hinna eest "kvaliteetkirjatöid" produtseerida. Edevat klantsi ja meediamüra on meid ümbritsevas ruumis nagunii rohkem kui seda iial enne olnud on. Hindan alati rohkem neid kirjutajaid, kellel oma kirjutamise osas iseendaga sotid selged on, et kirjutada tasub ikka siiralt ja südamest, mitte publiku ees etenduse andmiseks ja võimalikele arvustajatele meeldimiseks. Sel juhul jäävad ka püsilugejateks just need, kelle hingekeeli kirjutatu kõige enam puudutab - ja see oleks ju blogija seisukohalt siiski kvaliteedi domineerimine kvantiteedi üle, või mis?
Tore, Trulla võttis kenasti kokku ja ütles välja, mida ma ka ise mõtlesin.
ReplyDeleteJa korra jälle sai kinnitust tõsiasi, et kirjutatut tölgendame me üsna erinevalt, reaalsuhtluses annab palju juurde hääletoon ja kehakeel ning on võib-olla kergemgi üksteist mõista.
See, et on nii palju erinevaid blogisid, on ju meie blogosfääri rikkus. See tähendab ka, et erinevate maitsetega lugejad leiavad igaüks endale midagi. Ja vahva, et meid nii palju on!
Väga mõnus mõttevahetus käib siin blogis. Ega mul polegi suurt lisada, mida poleks juba öeldud. Minu meelest tulebki kirjutada seda, mis endale korda läheb. Mis iganes see kellegi jaoks ka ei ole. Läbi tagasiside saad teada, kas sa oskasid oma emotsioone ja mõtteid nii vormistada, et see kedagi teist ka puudutaks või huvitaks. Nö. väike test sinu ilukirjanduslikele oskustele.
ReplyDeleteKus on sinna tuleb ikka juurde. Pika mõtlemisega nagu olen, aga parem hilja kui üldse mitte. Eh, ma peaks ikka selle ajuga mõtlemise ära õppima, muidu on mu mõtlemine nagu seedimisprotsess, mis mõtete membraanidest läbi imbumise moel kohutavalt palju aega võtab. Aga teemakohaseid mõtteid tuli ja neid ei saa mitte kirja panemata jätta.
ReplyDeleteMingis religioonis on keeld, mis keelab jumalast endale kuju e. puusliku teha. Seda mõtet võib otseselt skulptuuri kujul mõista, kuid laiemas mõttes käib sinna alla ka soovitus igasugu nähtustele mitte puusliku staatust anda. Võib ju näha, et ka religioon ise on puuslikuks tehtud. Nähtus, mis olemuslikult on filosoofia, püüdes väiksele inimesele vähegi selgitada kõiksuse lõpmatut olemust, on hakatud kummardama ja ülistama. Näiteid on palju. Kummardatakse teadust, kunsti, maaimavaateid, jne. Olen tihti märganud, kus ka blogi suhtutakse kui puuslikku. Justkui oleks tal oma elu ja olemus. Ehki on ta ju lihtsalt moodus enda väljendamiseks, teiste eneseväljenduste nägemiseks. Viga on kerge tulema, kuna blogil on palju indiviidile iseloomulikke omadusi. Nimi, aadress, personaalne välimus.
Kõik sõltub inimesest. Kui ta on "areneja", kirjutab ta oma arusaama millestki ja tervitab ka teiste arusaamu. Ta ei püüa asju täpselt tõeselt paikka panna, kuna tal on kogemusi, et eksimine on inimlik. Nii enda kui teiste suhtes. Ta adub, et tõdemus tuleb läbi nägemuse, mitte läbi määratluse. "Arenejal" on tihti raske, jah, lausa valus blogimata olla, sest kirjutamise läbi mõtete selgitamine ja vastukajadest oma eksimustele või arusaamdele lisainfo saamine on tõesti vajadus, nagu söömine.
Kui ta on "tõekuulutaja", kuulutab ta tõde. Kes vastu vaidleb on loll ja vajab paikka panemist, kes nõus on...,noh, tõde teab ta ju isegi.
Kes on üksildane, otsib sarnast. Blogi on selleks suurepärane vahend, võimaldades väljendada, näha, inimese intiimset olemust. Muidugi, kui seda väljendatakse, mitte ei piirduta sissetöötatud loosungite paljundamisega.
Harva kui inimene on ainult ühte tüüpi. Tavaliselt on ta kord "areneja", kord "tõekuulutaja", kord "üksildane", kord lihtsalt "rõõmsalt napakas". Ja tore on.
Pisiasjad on olulised. Siin jään ka Ramloffiga erinevale seisukohale. Suurte asjadega tegelemine on nagu kaugusse vaatamine. Näed küll ülevaatlikult, kuid oled siiski seal kus oled, kesk pisiasju.
"Suurte asjadega tegelemine on nagu kaugusse vaatamine. Näed küll ülevaatlikult, kuid oled siiski seal, kus oled, kesk pisiasju." (Voldemar-August)
ReplyDeleteMulle meeldib see mõte kohe väga.
Lisan veel, et kui on küsimus ellujäämises, siis aitavad vähe põhjalikud arutelud elu mõtte või identiteedi üle, tuleb hoopis tegutseda elik lahendada elu pisiprobleeme.
Kõik on tähtis - nii suur kui väike, nii kuu kui päike.
Mina ja pahane mille peale?
ReplyDeleteKust selline mõte üldse?
Ma kordan ka kolmas kord:
Mina lihtsalt ei saa kirjutamata olla, kui olen hakkab paha ja kole olla...
Seega, kas seda keegi loeb või mitte ei olegi nii oluline. Ma tean, et inimesed ikka kiikavad ja osad isegi loevad mu kirjutamata raamatut...
See on nende valik.
Seega, sina oled mõnus kirjutaja ja mina loen sind ja vist suuremat enamust siit vastanutest :)